Mis on masoreetne tekst?

MISTAHES keeles sa Piiblit ka ei loeks, on osa sellest raamatust kas otseselt või kaudselt tõlgitud masoreetsest tekstist, mis hõlmab Heebrea Kirju ehk „Vana Testamenti”. Tegelikult on olnud olemas rohkem kui üks masoreetne tekst. Milline neist siis välja valiti ja miks? Mis siis on masoreetne tekst ja kust me teame, et see on usaldusväärne?

Jehoova Sõna

Piiblit hakati kirjutama aastal 1513 e.m.a. Siinai mäe juures. Me võime lugeda 2. Moosese 24:3, 4: „Mooses tuli ning jutustas rahvale kõigist Jehoova sõnadest ja kõigist kohtuseadustest. Ja kogu rahvas vastas ühehäälselt öeldes: ’Me tahame teha iga sõna järgi, mis Jehoova on rääkinud!’ Ja Mooses kirjutas üles kõik Jehoova sõnad.”

Heebrea Kirjad kirjutati rohkem kui tuhande aasta jooksul, aastast 1513 kuni umbes aastani 443 e.m.a. Kuna kirjutajaid inspireeris Jumal, on mõistlik arvata, et ta juhtis asju nii, et tema sõnum hoiti ustavalt alal. (2. Saamueli 23:2; Jesaja 40:8) Aga kas see tähendab, et Jehoova välistas igasuguse inimliku eksituse, nii et koopiate tegemisel ei muutunud mitte ainuski täht?

Sisse hakkas lipsama ebatäpsusi

Kuigi põlvest põlve tegid Jumala Sõnast koopiaid mehed, kellel oli selle vastu sügav lugupidamine, sattus käsikirjadesse ikkagi mõningal määral inimlikke vigu. Inspireeriti küll Piibli kirjutajaid, aga kopeerijad ei töötanud Jumala inspiratsiooni all.

Pärast Babüloni vangipõlvest tagasipöördumist aastal 537 e.m.a. võtsid juudid omaks uue kirjaviisi ja hakkasid kasutama Babülonis õpitud kvadraattähti. Selle tähtsa muudatusega kaasnes vältimatult probleem, et mõned pealtnäha sarnased tähed võidakse omavahel segi ajada. Kuna heebrea keel põhineb konsonantidel ja lugeja lisab täishäälikud vastavalt sellele, kuidas ta kaasteksti mõistab, võib konsonandi vahetus kergesti sõna tähendust muuta. Kuid enamikul juhtudel taolised eksitused avastati ja parandati.

Suurem osa juute ei läinud pärast Babüloni langust Iisraeli tagasi. Seega said sünagoogid kogu Lähis-Idas ja Euroopas juudi kogukondade vaimseteks keskusteks.a Igal sünagoogil oli tarvis koopiaid Pühakirja kirjarullidest. Nüüd, mil koopiaid sai järjest rohkem, suurenes ka tõenäosus, et nendes on kopeerijate vigu.

Püüded kõrvaldada ebatäpsused

Jeruusalemma kirjatundjad püüdsid esimese sajandi algul m.a.j. kehtestada kindla teksti, mille alusel tuleks parandada kõik teised Heebrea Kirjade kirjarullid. Kuid ei olnud veel olemas kindlat süsteemi, mille alusel võiks eristada algupärast teksti käsikirjadest, milles on kopeerijate vigu. Paistab, et peale teist sajandit m.a.j. oli Heebrea Kirjade konsonanttekst küllaltki hästi standardiseeritud, kuigi seda polnud veel autoriteetselt kinnitatud. Talmudis (koostatud teise ja kuuenda sajandi vahel m.a.j.) esinevad Heebrea Kirjade tsitaadid osutavad üsnagi tihti teistsugusele allikale, mitte sellele, mis hiljem sai tuntuks masoreetse tekstina.

Sõna „traditsioon” on heebrea keeles ma·soh·rahʹ ehk ma·soʹreth. Kuuendal sajandil m.a.j said need, kes kaitsesid traditsiooni teha Heebrea Kirjadest täpseid koopiaid, tuntuks masoreetidena. Nende tehtud koopiaid nimetatakse masoreetseteks tekstideks. Mis oli nende töö ja nende valmistatud tekstide juures erilist?

Heebrea keel kui elav rahvakeel oli hääbunud ja paljud juudid ei osanud seda enam rääkida. Seega tekkis oht, et Piibli konsonantteksti ei suudeta enam täpselt mõista. Kaitseks selle vastu võtsid masoreedid kasutusele vokaalimärkide süsteemi punktide ja kriipsude näol. Need on konsonantidest kas ülal- või allpool. Masoreedid võtsid kasutusele ka keeruka märkide süsteemi, millega tähistati nii kirjavahemärkide asukohta kui ka näidati ära täpsem hääldusviis.

Seal, kus masoreetide arvates olid kirjatundjate eelmised põlvkonnad kas teksti muutnud või selle ümberkirjutamisel vigu teinud, lisasid nad ääremärkusi, selle asemel et teksti muuta. Nad märkisid ära ebaharilikud sõnavormid ja -ühendid ning selle, kui sageli need esinevad kas siis mõnes konkreetses raamatus või Heebrea Kirjades tervikuna. Ära olid toodud ka lisamärkused, mis aitasid kopeerijatel täiendavaid uurimusi teha. Võeti kasutusele „lühendkoodid”, mistõttu oli võimalik kogu see teave äärmiselt lühidalt kirja panna. Üla- ja allservas oli midagi miniregistri taolist, kus toodi ära antud kohaga seotud salmid, millele ääremärkustes oli viidatud.

Seda ülituntud süsteemi täiustasid Galilea mere äärse Tiberiase masoreedid. Eriti kuulsaks said Ben Asheri ja Ben Naphtali suguvõsa üheksandast ja kümnendast sajandist, kes väidetavasti olid karaiimid.b Ehkki nende kahe koolkonna vahel oli erinevusi hääldamismeetodites ja ääremärkustes, ei ole nende Heebrea Kirjade tekstides kokku kümmetki konsonantide vahelist erinevust.

Mõlemad masoreedi koolkonnad, nii Ben Asheri kui ka Ben Naphtali oma, aitasid omal ajal suuresti kaasa tekstikriitilisele õpetlaslikkusele. Kui Maimonides (12. sajandil elanud mõjukas õpetlane Talmudi alal) Ben Asheri teksti oli ülistanud, hakkasid teisedki seda ainuõigeks pidama. Asi läks isegi nii kaugele, et praegu pole teada mitte ühtki Ben Naphtali käsikirja. Alles on vaid kahe koolkonna vaheliste erinevuste loetelud. Irooniline küll, aga Maimonidese märkused olid seotud tähelepanekutega stiiliküsimustes, näiteks lõigujaotuste osas, mitte kaugelt tähtsamate aspektidega teksti täpse edasiandmise vallas.

Kas me võime leida „puhtalt” masoreetset teksti?

Õpetlaste seas tekitab rohkesti vaidlusi see, milline tänapäeval olemasolev koodeks on „puhtalt” Ben Asheri tekst, saaksime ju seeläbi „ehtsa” masoreetse teksti. Tegelikult pole kunagi olnudki ühtainust „puhast” ja autoriteetset masoreetset teksti. On hoopis terve hulk masoreetseid tekste, mis kõik üksteisest veidi erinevad. Kõik säilinud koodeksid on segatekstid, kus on nii Ben Asheri kui ka Ben Naphtali versioone.

Igat Heebrea Kirjade tõlkijat ootab ees tohutu raske ülesanne. Ta peab põhjalikult tutvuma nii heebreakeelse tekstiga kui ka kõigi arvestatavate võimalustega, kus teksti on ehk muudetud kopeerija vea tõttu või mingil muul põhjusel. Kuigi kõige aluseks on erinevad masoreetsed tekstid, on tal tarvis arvestada teistegi väärtuslike allikatega, mis võivad põhjendatult kujutada endast palju vanemaid ja ehk täpsemaidki konsonantteksti variante.

Oma raamatu The Text of the Old Testament („Vana Testamendi tekst”) sissejuhatuses selgitab Ernst Würthwein: „Kui meile mingi lõik raskusi valmistas, ei saanud me lihtsalt erisuguseid variante kokku koguda ja näiliselt lihtsaima lahenduse valida, eelistades mõnikord heebreakeelset teksti, mõnikord Septuagintat, mõnikord arameakeelset Targumit. Tekstilised tõendusmaterjalid ei ole kõik võrdselt autoriteetsed. Igaühel neist on ainuomased jooned ja ainuomane ajalugu. Me peame olema nendega põhjalikult tuttavad, kui soovime hoiduda ebapädevatest või valedest otsustest.”

Meil on täielik alus kindlalt loota, et Jehoova on oma Sõna alles hoidnud. Tänu paljude siiraste meeste sajandeid kestnud ühispingutustele on meie käsutuses põhjalikud teadmised Piibli sõnumi olemusest, sisust ja isegi üksikasjadest. Mõningad väikesed tähe- või sõnamuutused ei ole meilt võtnud võimalust Pühakirjast aru saada. Tähtis küsimus on hoopis, kas me ka elame Jumala Sõna Piibliga kooskõlas?

[Allmärkused]

[Pilt lk 26]

Codex Aleppo sisaldab masoreetset teksti

[Allikaviide]

Bibelmuseum, Münster