Gutenbergi imeline maailmapärand
”ÄRGAKE!” SAKSAMAA-KORRESPONDENDILT
MILLINE viimase aastatuhande leiutis on su elu kõige enam mõjutanud? On see telefon, televiisor või auto? Ilmselt mitte ükski neist. Nagu ütlevad paljud asjatundjad, on selleks mehhaniseeritud trükitehnika. Mees, kellele omistatakse au selle praktilise meetodi esmakordse rakendamise eest, on Johannes Gensfleisch zur Laden, keda paremini tuntakse Johannes Gutenbergina. Ta oli aristokraatlikku päritolu, mistõttu tal polnud vajadust kogeda tavapärast õpipoisiseisust.
Gutenbergi vaimusünnitust on iseloomustatud kui ”sakslaste tähtsat tsivilisatsioonipanust”. Iga tema trükikunsti meistriteose — niinimetatud 42-realise Gutenbergi Piibli — säilinud koopia on tervet varandust väärt.
Kuldne Mainz
Gutenberg sündis arvatavasti aastal 1397 Mainzis. Reini jõe kaldal paiknevas Mainzi linnas oli tollal umbes 6000 elanikku. Seda tunti kui Kuldset Mainzi, vägeva linnadeliidu keskust. Mainzi peapiiskopid olid Püha Rooma Keisririigi alusepanijad. Linn oli kuulus oma kullasseppade poolest. Noor Johannes õppis põhjalikult metallitööd, kaasa arvatud kõrgreljeefis tähtede kujutamist metallil. Poliitiliste tülide tõttu läks ta mõneks aastaks maapakku Strasbourg’i, kus ta tegeles vääriskivide lihvimise ja selle kunsti õpetamisega. Kuid eeskätt töötas ta oma uue salajase leiutise kallal. Gutenberg üritas täiustada mehhaniseeritud trükitehnikat.
Gutenbergi anne ja Fusti rahad
Gutenberg pöördus Mainzi tagasi ja jätkas oma katsetusi. Rahaasjus pöördus ta Johann Fusti poole, kes laenas talle 1600 kuldnat — kuninglik summa ajal, mil vilunud oskustööline teenis kõigest 30 kuldnat aastas. Fust oli nutikas ärimees, kes riskantse ettevõtmise taga kasumit nägi. Mis oli see Gutenbergil meeles mõlkuv riskantne ettevõtmine?
Gutenberg pani teraselt tähele, et mõningaid tooteid valmistatakse hiigelhulgal, kusjuures kõik need on täpselt ühesugused. Näiteks metallist vermitakse münte ja valatakse püssikuule. Miks siis mitte trükkida kirjutisest sadu ühesuguseid lehekülgi ning seejärel komplekteerida need vastavalt numbrilisele järjestusele ühesugusteks raamatuteks? Mis raamatuteks? Ta pidas silmas Piiblit, sedavõrd kallist raamatut, et vaid vähestel oli eesõigus olla isikliku eksemplari omanik. Gutenbergi sihiks oli anda ühesuguseid Piibleid välja suurel hulgal, mistõttu need oleksid palju odavamad kui käsitsikirjutatud koopiad, ent ei jääks alla nende ilule. Kuidas seda teostada?
Enamikku raamatuid kopeeriti käsitsi, mis nõudis hoolsust ja aega. Juba varem oli üritatud trükkida käsitsi graveeritud puuklotsidega, millest igaühel oli lehekülg kirjutist. Hiinlane nimega Pi Sheng oli koguni valmistanud trükkimiseks kasutatavad üksikud keraamilised trükitähed. Koreas olid riigi trükikodades kasutusel vasest trükitähed. Ent trükkimine liikuva trükivormiga — üksikute trükitähtedega, mida iga järgmise lehekülje jaoks uuesti saab laduda — nõudis hiigelhulgal trükitähti, nende tootmist aga polnud veel välja arendatud. See jäigi Gutenbergi teha.
Olles metallitöös vilunud, taipas ta, et kõige etem on trükkida liikuvate trükitähtedega, mis pole valmistatud mitte keraamilisest ainest või puidust, vaid metallist. Need tuleks valada valuvormis, aga mitte graveerida või ahjus põletada. Gutenberg vajas valuvorme, mida saaks kasutada tähestiku kõigi 26 tähe — nii suure kui väikse — valamiseks; peale selle tuli veel valada tähepaarid, kirjavahe- ja tehtemärgid ning numbrid. Ta arvestas välja, et kokku läheb tarvis 290 trükimärki, peale selle igaühest kümneid jäljendeid.
Töö läheb lahti
Gutenberg valis oma raamatu kirjastiiliks gooti kirja ladina keeles, mida mungad piiblikoopiate tegemisel tarvitasid. Kasutades ära oma metallitöökogemusi, graveeris ta igast tähest ja sümbolist väiksele terasklotsile kõrgreljeefse peegelpildis kujutise. (Pilt 1.) Sellist terastemplit kasutati seejärel tähekujutise surumiseks mingisse pehmemasse metalli — kas vasest või messingist plaadikesse. Tulemuseks saadi päripidine pehmemasse metalli süvendatud tähekujutis, mida nimetati matriitsiks.
Järgmine etapp oli valuvormi valamine, mis oligi Gutenbergi geniaalne leiutis. Valuvorm oli kämblasuurune ning pealt ja alt avatav. Tähematriits kinnitati vormi põhja, peale aga valati sulametalli. (Pilt 2.) Metallisulam — tina, plii, antimon ja vismut — jahtus ning tardus kiiresti.
Vormist välja võetud sulamitahukal, mida nimetati trükitüübiks, oli ühes otsas tähe reljeefne peegelpildis kujutis. Protsessi korrati, kuni seda tähte oli saadud vajalikul hulgal. Seejärel võeti matriits vormist välja ning asendati järgmise tähe matriitsiga. Nõnda võidi lühikese aja jooksul valmistada igast tähest ja sümbolist ükskõik kui palju trükitüüpe. Kõik trükitüübid olid ühesuguse kõrgusega, täpselt sellised, nagu Gutenbergil oli vaja.
Nüüd võis trükkimine alata. Gutenberg valis välja piiblilõigu, mida ta soovis kopeerida. Käes rivik, koostas ta trükitüüpide abil sõnu, sõnadest aga moodustas ta tekstiread. (Pilt 3.) Kõiki ridu õgvendati, see tähendab, neile anti ühesugune pikkus. Veerulaudiku abil seadis ta read tekstiveergu, kaks veergu ühele leheküljele. (Pilt 4.)
See tekstilehekülg kinnitati pressi tasandilisele alusele ning seejärel niisutati teda musta trükivärviga. (Pilt 5.) Pressi abil — sarnanes veinivalmistamisel kasutatavatega — kanti värv trükivormilt paberipoognale. Tulemuseks oli trükikirjas lehekülg. Taas võeti trükivärvi ja uus paber ning korrati protsessi, kuni oli saadud vajalikul arvul tõmmiseid. Kuna tegemist oli liikuva trükivormiga, sai seda ka järgmise lehekülje ladumiseks tarvitada.
Trükikunsti meistriteos
Gutenbergi trükikoda, kus oli ametis 15—20 inimest, sai esimese trükitud Piibli valmis aastal 1455. Valmistati 180 eksemplari. Kõigis Piiblites oli 1282 lehekülge, igal leheküljel kaks veergu ja 42 rida. Teistes töökodades, mitte Gutenbergi omas, need raamatud — Piibel oli kaheköiteline — hiljem köideti ning neid täiendati käsitsitrükis ornamenteeritud pealkirjade ning initsiaalidega.
Kas oskaksime arvata, kui palju trükitüüpe läks Piibli trükkimiseks tarvis? Igal leheküljel on umbes 2600 tähte. Oletades, et Gutenbergil oli kuus ladujat, kellest igaüks töötas korraga kolme lehekülje kallal, võis neil minna vaja umbes 46000 trükitüüpi. Võime kergesti mõista, et Gutenbergi valuvormil oli liikuvate trükitüüpidega trükkimisel ülimalt tähtis roll.
Inimesed olid Piibleid omavahel võrreldes hämmingus: iga sõna asus täpselt samal kohal. Käsitsikirjutatud ürikute puhul oli see võimatu. Günther S. Wegener kirjutab, et 42-realises Piiblis avaldub ”selline ühtlus ja sümmeetria, harmoonia ja ilu, et see meistriteos on läbi aegade äratanud trükkalites aukartust”.
Majanduslik krahh
Fusti aga huvitas pigem rahaline tulu kui meistriteose valmimine. Tema investeering hakkas tasuma end ära oodatust aeglasemalt. Äripartnerid ei leidnud enam ühist keelt ning aastal 1455 — just siis, kui Piiblid olid valmis saamas — käskis Fust laenu tagastada. Gutenberg polnud suuteline raha tagasi maksma ning jäi sellele järgnenud kohtuprotsessis kaotajaks. Ta oli sunnitud loovutama Fustile vähemalt osa oma trükiseadmetest ning Piibli trükivormi. Koos Gutenbergi vilunud töölise Peter Schöfferiga avas Fust omaenda trükikoja. Nende äriettevõte Fust ja Schöffer pälvis au, mis tegelikult pidi kuuluma Gutenbergile, ja sai maailma esimeseks majanduslikult edukaks trükikojaks.
Gutenberg üritas oma tööd jätkata ja seadis sisse uue trükikoja. Mõned õpetlased omistavad talle teisigi 15. sajandist pärit trükiseid, ent mitte miski ei ületa 42-realise Piibli suursugusust ja hiilgust. Aastal 1462 tabas Gutenbergi taas ebaõnn. Katoliku hierarhia sisese võimuvõitluse tagajärjel Mainz põletati ja rüüstati. Gutenberg jäi oma trükikojast teistkordselt ilma. Kuus aastat hiljem, 1468. aasta veebruaris, ta suri.
Gutenbergi pärand
Gutenbergi leiutis sai kiiresti tuntuks. Aastaks 1500 olid trükipressid Saksamaa 60 linnas ja veel 12-l Euroopa maal. ”Trükikunsti areng tõi kaasa inforevolutsiooni,” tõdeb ”The New Encyclopædia Britannica”. ”Järgmise 500 aasta jooksul tehti trükitehnikas tohutult uuendusi, ent põhiprotsess jäi oma olemuselt samaks.”
Trükikunst muutis elu Euroopas teiseks, sest teadmised polnud enam vaid väheste väljavalitute pärusmaa. Uudised ja info hakkasid jõudma lihtrahvani, kes sai nüüd ümbritsevast elust rohkem teada. Trükindus tingis seda, et igal rahvuskeelel oleks standardiseeritud kirjavorm, mida igaüks võiks mõista. Seepärast standardiseerusid ja säilisid ka inglise, prantsuse ja saksa keel. Tohutult kasvas nõudlus lugemismaterjali järele. Enne Gutenbergi oli Euroopas vaid mõni tuhat käsikirja; 50 aastat pärast tema surma oli olemas miljoneid raamatuid.
16. sajandi reformatsioon oleks olnud surnult sündinu, kui poleks olnud mehhaniseeritud trükitehnikat. Piibel tõlgiti hollandi, inglise, itaalia, poola, prantsuse, saksa, tšehhi ja vene keelde, kusjuures tänu trükipressile oli hõlbus anda seda välja kümnetes tuhandetes eksemplarides. Martin Luther kasutas trükipressi oma sõnumi levitamisel osavalt ära. Seal, kus enne Gutenbergi trükipressi elanute püüdlused luhtusid, oli tema edukas. Pole midagi imestada, et Luther iseloomustas trükipressi kui Jumala viisi ”levitada õiget usku kõikjal maailmas”!
Gutenbergi Piibli allesjäänud eksemplarid
Kui palju Gutenbergi Piibleid on veel alles? Kuni viimase ajani arvati neid siin-seal Euroopas ja Põhja-Ameerikas leiduvaid Piibleid olevat 48 — mõned neist on säilinud vaid osaliselt. Üks elegantsemaid eksemplare on pärgamentpiibel Washingtonis Kongressi Raamatukogus. Kuid aastal 1996 tehti sensatsiooniline avastus: Saksamaal Rendsburgis leiti ühest kirikuarhiivist veel üks Gutenbergi Piibli osa. (”Ärgake!”, 22. jaanuar 1998, lk. 29.)
Kui tänulikud me küll oleme, et igaüks saab Piiblit lugeda! Muidugi mõista ei tähenda see seda, et me võime lihtsalt minna ja osta Gutenbergi 42-realise Piibli! Kui palju see võiks maksta? Gutenbergi Muuseum Mainzis omandas 1978. aastal ühe eksemplari 3,7 miljoni Saksa marga eest (praegu vastab see 29,6 miljonile Eesti kroonile). Nüüd on selle Piibli hind mitu korda kõrgem.
Mis teeb Gutenbergi Piibli ainulaadseks? Gutenbergi Muuseumi endine direktor professor Helmut Presser pakub välja kolme põhjust. Esiteks on Gutenbergi Piibel esimene liikuvate trükitähtedega trükitud raamat läänemaailmas. Teiseks on see esimene trükitud Piibel üldse. Kolmandaks on see vapustavalt kaunis. Professor Presser kirjutab, et Gutenbergi Piiblis võime näha ”gooti kirja kogu tema täiuses”.
Inimesed kõigist kultuuridest on Gutenbergi vaimuandele tänu võlgu. Just tema hakkas kombineeritult kasutama valuvormi, trükisulamit, -värvi ja -pressi. Tema mehhaniseeris trükkimise ning tegi maailma rikkamaks.
[Pildid lk 16, 17]
1. Tähekujutise surumiseks vasest matriitsi kasutati terastemplit
2. Sulametall valati valuvormi. Pärast kõvastumist vormist välja võetud trükitüübil oli tähe peegelpildis kujutis
3. Trükitüüp asetati tekstirida moodustavate sõnade koostamiseks rivikusse
4. Veerulaudikus laoti read veergudeks
5. Tekstilehekülg asetati pressi tasandilisele alusele
6. Aastast 1584 pärit vasegravüür Gutenbergist
7. Tänapäeval maksab Gutenbergi Piibel kümneid miljoneid kroone
[Allikaviide]
Pildid 1—4, 6 ja 7: Gutenberg-Museum Mainz; pilt 5: American Bible Society lahkel loal
[Pildi allikaviide lk 16]
Taust: British Library loal/Gutenbergi Piibel