Lugu taktitundelisest kuningannast, kes võitis intrigandist piiskopi

”Ärgake!” Lõuna-Aafrika Vabariigi korrespondendilt

INGLISMAA kuninganna Catherine Parr tunneb end oma lojaalsete õuedaamide seltsis kindlalt. Kuningas Henry VIII on haige, peale selle vaevavad teda õukonnaelu intriigid. Kuninganna on parasjagu ühe sõbraga vestlemas, kui sisse tormab üks ta õuedaamidest, mingi paberileht kramplikult pihku surutud. Hingetuna ulatab ta lehe Catherine’ile. Kuninganna, olles õuedaami ärevast ilmest häiritud, võtab paberi kõhklevalt vastu. Ilmselt on selle kuninganna tubade juurde juhuslikult maha pillanud mõni ametnik.a

Lugema asudes Catherine kahvatab. Algul ei usu ta oma silmi, siis aga haarab teda hirm. Tema vastu on esitatud süüdistus mitmetes ketserlikes ideedes ning dokumendil on kuninga allkiri. Ta karjatab ja peaaegu et vajub põrandale kokku, kuid sõbrad tulevad talle appi. Ta püüab rahuneda ja selgelt mõelda, ent ta on liialt endast väljas. Kaastundlikult aitavad õuedaamid ta voodisse.

Ta heidab pikali, kuid rahu ta ei saa. Ikka ja jälle meenuvad talle episoodid kuningas Henry VIII-ga abielus oldud ajast. Ta oli 31, kaks korda abielus olnud ja leseks jäänud, ning mõtles abielluda kombeka Thomas Seymouriga. Aga kuningal olid teised plaanid. Ta tegi abieluettepaneku. Kuidas oleks ta võinud ära öelda? See oli ikkagi suur au, olgugi et sellega kaasnes ka hulganisti probleeme. Temast sai kuninga kuues naine 12. juulil 1543.

Henry polnud enam sugugi niisugune kombekas, võitlushimuline ja atleetlik, nagu ta seda nooruses oli olnud. 52-aastasena oli ta tugevalt ülekaaluline, väga tujukas ning ta jalad olid nii haavandeid täis, et ta ei saanud vahel hästi kõndidagi ja teda tuli tooliga ühest kohast teise kanda.

Ent Catherine laskis käiku oma märkimisväärse intelligentsuse ja anded, et abielu õnnestuks. Ta oli seltsiliseks kuninga eelmistest abieludest sündinud kolmele lapsele. Ta pingutas selle nimel, et oma mehe meelt lahutada. Kui kuninga jalad valutasid, viis ta tema tähelepanu sellelt kõrvale elavate aruteludega, mis hõlmasid tihti ka usuasju. Ta tõi kuningale selle viimastel eluaastatel natukenegi rahu.

Nüüd püüab ta kuningaga koos elatud aega taas meelde tuletada. Kus oli ta teinud vea? Ta mõtiskleb oma viimase kohtumise üle temaga. Tol õhtul olid kohal ka mõned kuninga hoovkondlased ning kuningal näis olevat hea tuju. Oma kombe kohaselt oli naine tõstatanud ühe usuteemalise küsimuse, mida nad olid varem arutanud. Kuningas oli aga pahur ja katkestas teda järsult. Naine oli üllatunud, ent pani selle kuninga tujukuse arvele. Tavaliselt oli ta niisuguseid arutelusid nautinud ja tal polnud midagi selle vastu, et naist usuasjad huvitavad.

Catherine meenutab, kes veel tol korral kohal viibisid. Ning pidevalt jõuavad ta mõtted tagasi ühe ja sama mehe juurde — see on Stephen Gardiner, ammune vaenlane.

Intrigandist piiskop

Winchesteri piiskop ja kuninga nõunik Gardiner on mõjukas mees ja usureformi vastane. Talle teeb pahameelt nii Catherine’i huvi usuliste muudatuste vastu kui ka tema mõjuvõim kuninga üle.

Kui Henry peamine nõuandja Thomas Cromwell Gardineri kuninga peasekretäri ametikohalt minema manööverdas, otsis Gardiner võimalust talle selle eest kätte maksta. Ta oli osaline vandenõus, mille tagajärjel Cromwell oma koha ja elu kaotas. Gardiner oli pettunud ka selle pärast, et Henry oli tema kahe silma vahele jätnud ja määranud Canterbury peapiiskopiks võrdlemisi vähetuntud Thomas Cranmeri, kel oli protestantlikke eelistusi. Cranmeri õnneks ajas aga Henry selle vandenõu nurja, mida Gardiner koos teistega tema vastu sepitses.

Seda, et Catherine ja ta õuedaamid on ohus, rõhutab üks teine piiskop Gardineri hiljutine intriig. Üks noor naine nimega Anne Askew oli usureformi otsekohene toetaja. Ta oli vanglas ning ketserluse eest ootas teda hukkamine. Kuid Gardiner tundis tema vastu huvi hoopis teisel põhjusel. Tal oli vaja tõendeid selle kohta, et tal on olnud kontakte mõjukate õuedaamidega, mis oleks olnud ühtlasi süüdistus kuningannale. Anne Askew’d läks üle kuulama Gardineri kaaslane ja üks kuninga juhtivaid nõunikke Thomas Wriothesley.

Piinamine venituspingis

Wriothesley küsitles Anne’i mõnda aega, ent süüdistuse esitamiseks vajaminevaid tõendeid ta ei saanud. Lõpuks käskis ta naise rihmadega venituspinkib kinnitada, olgugi et naiste piinamine selle vahendiga oli seadusvastane. Et see teda veel rääkima ei pannud, pööras Wriothesley ise koos ühe teise nõunikuga piinapinki ja tõmbas naise selle peal viimase piirini pingule, kuid soovitud informatsioon jäi neil ikkagi saamata.

Anne Askew kannatustele mõeldes tulevad Catherine’ile pisarad silma. Siis märkab ta, et keegi on tuppa sisenenud. Tulija on üks ta õuedaamidest, kes annab teada, et kuningas on saatnud oma arsti dr. Wendy teda läbi vaatama. Lahke doktor küsib ta tervise järele ja teatab kuninga murest ta tervise pärast.

Arst jutustab talle ka sellest, kuidas kuningas oli ta oma naise vastu plaanitsetavasse vandenõusse pühendanud ja temalt vaikimisvande võtnud. Sellest hoolimata räägib dr. Wendy talle kogu loo, alustades sellest, kuidas kuningas oli tol õhtul pärast naise lahkumist sarkastiliselt märkinud, et see on talle küll vanas eas suureks lohutuseks, et ”[ta] naine teda õpetab”.

Gardiner nägi siin oma võimalust ja kasutas selle ära. Ta ütles, et kuninganna on varjanud ketsereid ning et kuna ta käitub kui riigireetur, ohustab ta kuninga võimu. Ta ütles, et kui talle aega antaks, võiks ta kuningale koos teistega sellekohaseid tõendeid muretseda. Vihane kuningas nõustuski oma naise vastu esitatavale süüdistuskirjale alla kirjutama.

Kui dr. Wendy on oma jutu lõpetanud, õhutab ta kuningannat esimesel võimalusel kuninga juurde minema ja temalt alandlikult andestust paluma. See on vaenlaste ülekavaldamiseks ainus võimalus, sest need ei jääks nagunii enne rahule, kui kuninganna on Londoni Toweris vangikongis ja neil on piisavalt tõendeid, et teda surma mõista.

Catherine näeb, et see on tark nõuanne, ning hilja õhtul, kuuldes, et kuningas on oma kambrites, riietub ta hoolikalt ja harjutab eelnevalt läbi selle, mida öelda. Ta õde ja üks sõbrannadest, leedi Lane, on talle saatjateks.

Tark ja ettenägelik kuninganna

Kuningas istub ja heidab paari kaaskondlase seltsis nalja. Ta võtab oma naise naeratusega vastu. Siis juhib ta vestluse usuteemadele. Ta palub Catherine’i, et see aitaks tal vabaneda kahtlustest, mis teda mõnes punktis vaevavad. Catherine näeb lõksu kohe ära. Ta püüab teha oma parima, et talle siiralt ja ausalt vastata.

Ta ütleb, et Jumal lõi naise pärast meest ja mehest alamaks. Ning jätkab: ”Kuna Jumal on mehe ja naise vahele niisuguse loomupärase erinevuse seadnud ning kuna teie majesteet on tarkuses täiuslik ja mina kõigis aspektides teist nii palju alam, siis kuidas võib olla, et teie majesteet näib nii keerulistes usuasjades minu arvamust küsivat?” Seejärel tunnistab ta, et mees on kõigis asjades tema pea, alludes ise ainult Jumalale.

”See pole mitte nii,” vastab kuningas. ”Sa oled saanud doktoriks, kes õpetab meid, mitte aga ei lase meil end õpetada ega suunata.”

Naine vastab: ”Kui teie majesteet sedasi arvab, siis on teie majesteet minust küll väga valesti aru saanud, sest ma olen alati arvanud, et see on sündsusetu ja naeruväärne, kui naine oma isanda ja abikaasa kohustuse õpetada ja juhatada enda peale võtab, sest hoopis naine on see, kes peab oma mehelt õppima ja end õpetada laskma.” Edasi selgitab ta, et kui ta temaga usuasjadest rääkis ja mõnikord oma arvamust avaldas, siis mitte selleks, et enda ideid levitada. Vastupidi, vestlusse sekkudes lootis ta hoopis viia mehe tähelepanu kõrvale valult, mida too oma põduruse pärast tundma peab.

”Kullake, kas see on tõepoolest nii?” küsib kuningas. ”Ja su väidetel pole mingit kurja tagamõtet? Siis oleme taas parimad sõbrad, nagu me seda alati oleme olnud.” Ikka veel istudes kutsub kuningas naise enda juurde, embab teda südamlikult ja suudleb teda. Ta ütleb, et niisuguse uudise kuulmine teeb rohkem rõõmu kui ootamatult saja tuhande naelase kingituse saamine. Nad jätkavad meeldivat vestlust umbes keskööni ja siis annab kuningas naisele loa lahkuda.

Järgmisel päeval on Henry kuninglikus aias oma tavapärast jalutuskäiku tegemas ja teda saadavad kaks lähemat kaaskondlast. Ta on endaga kaasa kutsunud ka kuninganna ning see ilmubki õigel ajal koos kolme õuedaamiga. Henry on jätnud Catherine’ile ütlemata, et see on just see aeg, mis oli varem kokku lepitud tema arreteerimiseks. Samuti pole ta teatanud Wriothesley’le, kes pidi arreteerimise korraldama, et ta on kuningannaga ära leppinud. Sel ajal kui nad teineteise seltskonda naudivad, ilmub Wriothesley koos kuninga 40 kaardiväelasega, et kuninganna ja ta õuedaamid vahi alla võtta.

Henry eraldub seltskonnast ja kutsub Wriothesley enda ette, ning viimane langeb kohe põlvili. Ülejäänud seltskond kuninga sõnu ei kuule, nende kõrvu jõuavad vaid vihahoos lausutud sõnad: ”Kelm! Lojus! Lollpea!” Ta käsib Wriothesley’l oma silme alt kaduda.

Kui kuningas Catherine’i juurde tagasi pöördub, püüab viimane teda leebete sõnadega maha rahustada. Ta isegi kaitseb Wriothesley’d, öeldes, et mida too ka teinud poleks, võis olla tegu eksitusega.

Selle peale vastab kuningas: ”Minu sõna selle peale, kullake, et ta on olnud sinu vastu igavene kelm, nii et mingu pealegi.”

Nii pääses Catherine oma vaenlaste käest ja piiskop Gardiner kaotas kuninga soosingu. Kuninganna oli intrigandist piiskopi võitnud. Mäng oli läbi.c

[Allmärkused]

[Pildid lk 21]

Kuninganna Catherine Parr

Piiskop Stephen Gardiner

[Allikaviide]

Catherine Parri pilt: loa andnud National Portrait Gallery, London; Stephen Gardiner: National Trust Photographic Library/J. Whitaker

[Pilt lk 22]

Henry VIII hurjutas kuninganna ees Thomas Wriothesley’d

[Allikaviide]

Holbeini maalitud portree raamatust ”The History of Protestantism” (III kd.)

[Piltide allikaviide lk 20]

Lehekülgede 20—22 tagapõhi: raamatust ”The Library of Historic Characters and Famous Events”, VII kd., 1895