Enesetapp — noorte inimeste nuhtlus
OTSEKUI poleks sellest veel küllalt, et sõjad, mõrvad ja muud metsikused noorte seas laastamistööd teevad, tegelevad noored enesehävitamisega enesetappude näol. Uimastid ja alkohol laastavad noorte mõistust ja keha, põhjustades nende seas hulgaliselt surmajuhte. Üha sageneb tuntud surmapõhjus: inimene on langenud kas tahtlikult või kogemata uimastite üledoseerimise ohvriks.
1995. aasta 28. aprilli iganädalases raportis haigestumuse ja suremuse kohta öeldakse, et ”Ühendriikides on enesetapp 15—19-aastaste noorukite peamiste surmapõhjuste seas kolmandal kohal”. Dr. Mann kirjutab väljaandes ”The Decade of the Brain”: ”Igal aastal sooritab enesetapu üle 30000 ameeriklase [aastal 1995 oli see arv 31284]. On kurb, et tavaliselt on ohvriks noored .. Enesetapukatse sooritanuid, kes on ellu jäänud, on neist 30000-st kümme korda rohkem. [—] Meditsiini peamisi väljakutseid on tunda ära patsiendid, kes on ohus sooritada enesetapp, sest meedikutel pole sugugi kerge teha kindlaks, kes sügava depressiooni all kannatavatest patsientidest võib üritada enesetappu, kes mitte.”
Psühhiaatriaosakonna juhataja Simon Sobo New Milfordi haiglast (Connecticut, USA) täheldas: ”Sel kevadel [aastal 1995] on olnud rohkem enesetapukatseid kui kogu viimase 13 aasta jooksul, mil ma siin olen olnud.” Ühendriikides üritavad igal aastal tuhanded teismelised end tappa. Iga katse on kui karje abi ja hoolitsuse järele. Kes on abi pakkumas, enne kui on juba hilja?
Ülemaailmne probleem
Ka maailma paljudes teistes paikades ei erine pilt sellest kuigivõrd. ”India Today” teatel sooritas Indias 1990. aastal umbes 30000 noort enesetapu. Hispaanias, Hollandis, Iisraelis, Kanadas, Prantsusmaal, Soomes, Šveitsis, Tais ja Uus-Meremaal on noorte enesetappude arv kasvanud. ÜRO Lastefondi (UNICEF) 1996. aasta raportis teatatakse, et noorte inimeste enesetappude arvud on kõige suuremad Eestis, Leedus, Lätis, Sloveenias, Soomes, Uus-Meremaal ja Venemaal.
Ka Austraalias on noorte enesetappude arvud ühed maailma kõrgeimad. Aastal 1995 olid sellel maal 25 protsenti kõigist noorte meessoost isikute ja 17 protsenti noorte naissoost isikute surmajuhtudest enesetapud, on kirjas ajalehe ”The Canberra Times” teates. ”Õnnestunud” enesetappude arv on Austraalia poiste seas umbes viis korda suurem kui tütarlaste seas. Sama suhtarvu võib täheldada enamikus maades.
Kas see tähendab, et poisid kalduvad kergemini sooritama enesetappu kui tütarlapsed? Mitte tingimata. Saadaolev andmestik osutab sellele, et enesetapukatsete esinemisjuhtude puhul ei ilmne märkimisväärset sugudevahelist erinevust. Ent ”nagu näitavad Maailma Tervishoiuorganisatsiooni värskeimad andmed, sooritab tööstusmaades enesetapu umbes neli korda rohkem noori meessoost isikuid kui naissoost isikuid”. (”The Progress of Nations”, väljaandja UNICEF.)
Ent isegi nendest kohutavatest statistilistest andmetest ei pruugi selguda probleemi kogu ulatus. Meditsiinilistes ja analüütilistes terminites väljendatud statistika annab üllatavalt hõlpsasti ülevaate noorte enesetappude kohta. Ent tihti jääb märkamata või tajumata, et iga külma numbri taga on purunenud perekonnad ning põhjuste üle juurdlevate mahajäänute südamevalu, kannatused, hingepiinad ja meeleheide.
Niisiis, kas saab sellist kurbmängu nagu noorte enesetapp ennetada? Toome ära mõningad võtmetegurid, mis võiksid olla abiks, et sellist kahetsusväärset olukorda ära hoida.
[Kast lk 5]
Enesetapu motiveeringud
Enesetapu motiveeringute kohta on olemas hulk teooriaid. ”Enesetapp on inimese reageering sellele, et ta tajub ületamatuna mingit probleemi, milleks võib olla sotsiaalne isoleeritus, lähedase inimese surm (eriti just abikaasa surm), lapsepõlves purunenud kodu, tõsine füüsiline haigus, vanadus, töötus, rahalised raskused ja uimastite kuritarvitamine.” (”The American Medical Association Encyclopedia of Medicine”.)
Sotsioloog Emile Durkheimi arvamuse kohaselt on olemas neli enesetapu põhitüüpi.
1. Egoistlik enesetapp. See ”arvatakse tulenevat sellest, et inimene ei suuda ühiskonda integreeruda. Jäänud üldjuhul iseendaga üksi, pole egoistliku enesetapu ohvrid oma kogukonnaga seotud ega sõltu neist”. Nad kalduvad olema erakud.
2. Altruistlik enesetapp. ”Inimene on mingisse gruppi üleliia integreerunud, nii et ta tunneb, et ükski ohver pole liiga suur.” Toodud näidete hulgas on Jaapani lendurid-kamikazed Teise maailmasõja ajast ning usuäärmuslased, kes oletatavaid vaenlasi tappes endid õhku lasevad. Näiteks võib tuua ka need, kes surres on toonud end ohvriks, et mingile üritusele tähelepanu tõmmata.
3. Hälbeline enesetapp. ”Hälbelise enesetapu ohver pole võimeline kriisi mõistuse tasandil käsitlema ning valib probleemi lahenduseks enesetapu. [Seda] juhtub, kui inimese harjumuspärased suhted ühiskonnaga võtavad ootamatu ja vapustava pöörde.”
4. Fatalistlik enesetapp. Selle ”põhjuseks arvatakse olevat ülemäärase sotsiaalse regulatsiooni, mis väga oluliselt piirab inimese vabadust”. Sellised ohvrid ”tunnevad, et neil pole elamisväärset tulevikku”. (”Adolescent Suicide: Assessment and Intervention”, autorid Alan L. Berman ja David A. Jobes.)
[Pilt lk 5]
Kahjulikud harjumused, mis võivad viia noore inimese enesetapuni