Noorte inimeste surmajuhtumite kurblugu
”Mul on selline tunne, et meie põlvkond lihtsalt sureb välja.” (Johanna P., 18-aastane ülikooli esmakursuslane USA-st Connecticutist)
AUSTRAALIA saareosariigi Tasmaania pealinna Hobarti külje all paiknevas talus avanes politseinike ees õudne vaatepilt. Majas oli neli tütarlast vanuses 10 kuni 18 aastat. Kõik nad olid surnud, tapjaks nende isa, kes lamas sealsamas, peas surmavaks osutunud kuulihaav. Oma paremat kätt oli ta kirvega vigastanud. Need mõrvad ja enesetapp vapustasid kogu Tasmaania elanikkonda. Ja inimesi jäi vaevama küsimus: miks? Miks küll pidid need neli süütut tütarlast surema?
Belgias hoiab inimeste meeli ikka veel ärevil järelkaja juhtumist, kus tingimisi vabastatud vägistaja kuut tütarlast seksuaalselt kuritarvitas ning neli neist tappis. Ja jälle kerkib sama küsimus: miks? Argentinas on emasid, kes usuvad, et praegu räpase sõjana tuntuks saanud operatsioonide käigus kadumajäänud 30000 inimese hulgas oli ka palju nende poegi ja tütreid.a Nende õnnetute hulgas oli neid, keda piinati, kellele manustati uimasteid ning kes seejärel lennukilt ookeani kohal alla heideti. Paljud neist visati välja, kui nad veel elus olid. Miks nad pidid surema? Nende emad ootavad ikka veel vastust.
Aastal 1955 mõistis Emade Maailmakongress mõttetu sõjapidamise avalikult hukka ning kuulutas, et see kongress on ”eelkõige vali hüüd, hoiatushüüd kõigilt naistelt, kes püüavad oma väikseid ja suuri lapsi kaitsta koleduste eest, mida toob kaasa sõda ja valmistumine sõjaks”. Kahjuks siiski on pärast seda kongressi aset leidnud veristes konfliktides surma saanud noorte arv kogu maailmas aina kasvanud — tohutu kaotus inimkonna geneetilisele fondile.
Noorte inimeste surmajuhtumite pikk ajalugu
Ajalooleheküljed on noorte inimeste verest läbi imbunud. Ka meie 20-ndal niinimetatud valgustatud sajandil on rassi- ja hõimukonfliktid seadnud noored tapatalgute esmaseks märklauaks. Paistab, et noortel tuleb vanemate vead ja ambitsioonid oma eluga kinni maksta.
Ühel Aafrika maal sisendati bandele teismeeas ususõduritele, kes kutsusid end Issanda Vastupanuarmeeks, usku, et kuulid ei tee neile midagi, teatab ajakiri ”The New Republic”. Pole midagi imestada, et artikli pealkirjaks on ”Teismeliste tühermaa”! Seepärast küsivad sugugi mitte kuulikindlateks osutunud poegade ja tütarde perekonnad õigusega: miks pidid meie noored surema? Mis mõte sellel kõigel oli?
Kogu seda häda ja viletsust süvendavad noorte enesetappudest põhjustatud surmajuhtumid.
[Allmärkus]
a Niinimetatud räpane sõda leidis aset sõjalise hunta valitsusajal (1976—1983), mil tapeti tuhandeid riigiõõnestamises kahtlustatud inimesi. Mõnede arvestuste kohaselt on ohvrite arv 10000—15000.