Kui tärkab taas lootus ja armastus
NOORUKITEGA tegelevad lapsevanemad, õpetajad ja teised inimesed teavad, et ei nemad, ei noored ega keegi teine suuda seda maailma muuta. On jõude, mis on nagu tõusulaine, mille vastu keegi ei saa. Ent me kõik saame palju ära teha selle heaks, et meie noored oleksid õnnelikumad, tervemad ja kohanemisvõimelisemad.
Kuna parem on probleemi ennetada kui sellega tagantjärele tegeleda, peaksid lapsevanemad hoolega mõtlema sellele, kuidas nende elustiil ja asjade tähtsusjärjestus võib kujundada laste eluhoiakuid ja käitumist. Armastav ja hoolitsev kodune õhkkond loob turvatunde, mis kõige tõhusamalt hoiab ära enesehävitusliku käitumise. Noorte üks tõsisemaid vajadusi on see, et keegi neid ära kuulaks. Kui vanemad seda ei tee, võivad seda ehk teha ebasoovitavamad isikud.
Mida see praegusaja lapsevanematele tähendab? Võtke oma laste jaoks aega, kui nad seda vajavad — kui nad on noored. Paljudel perekondadel pole seda sugugi kerge teha. Et ots otsaga välja tulla, on mõlemad vanemad sunnitud tööl käima. Need, kes on olnud valmis ja võimelised tooma selle nimel ohvreid, et olla rohkem aega koos lastega, on tihti saanud tasu nägemisest, kuidas nende pojad ja tütred edukamalt eluga toime tulevad. Ent nagu varem märkisime, võib ka siis, kui vanemad oma parima on andnud, lastega tõsiseid probleeme tekkida.
Aidata võivad sõbrad ja teised täiskasvanud
Et sõja, vägistamise ja noorte kuritarvitamise tekitatud haavu parandada, tuleb noortest tõsiselt hoolivatel täiskasvanutel teha erakordseid jõupingutusi. Võib juhtuda, et sellistest negatiivsetest kogemustest traumeeritud noored ei reageeri isegi püüetele neid aidata sugugi positiivselt. See võib nõuda väga palju aega ja pingutusi. Kindlasti pole tark ega armastav neid halvustada või nad hüljata. Kas ei võiks me oma emotsionaalsest pagasist veidi rohkem anda ning osutada vajalikku lahkust ja armastust, jõudmaks nendeni, kes on ohus?
Mitte ainult lapsevanemad, vaid ka noore inimese sõbrad ja ka õed-vennad peavad olema eriti valvsad märkama temas muutusi, mis võivad osutada haprale ja võimalik et tasakaalutule emotsionaalsele seisundile. (Vaata leheküljel 8 toodud kasti ”Vajalik on asjatundjate abi”.) Kui ilmneb vastavaid märke, võta viivitamata aega kuulamiseks. Kui võimalik, püüa lahkete küsimuste abil meelitada hätta sattunud noori inimesi jutukusele, nii et nad veenduksid sinu siiras sõpruses. Raskete olukordade käsitlemisel saavad ehk ka usaldusväärsed sõbrad ja sugulased lapsevanematele abiks olla, ent muidugi tuleks neil hoolega vältida vanemate rolli ülevõtmist. Üsna tihti on noore inimese suitsidaalsete kalduvuste taga meeleheitlik palve leida hoolitsust — vanemlikku hoolitsust.
Parimaid kingitusi, mida noortele teha saab, on kindel lootus õnnelikule tulevikule, elamise motiiv. Paljud noored on hakanud mõistma, et Piibli tõotused paremast maailmakorrast saavad tõepoolest peagi tõeks.
Enesetapuohust pääsenud
Üks varem tihtilugu enesetappu kaalunud Jaapani neiu jutustab: ”Kui palju kordi küll soovisin selle tee valida. Olin väikelaps, kui mind kuritarvitas seksuaalselt inimene, keda usaldasin. [———] Olen minevikus sepitsenud nii palju kirjakesi sõnumiga ”Tahan surra”, et ma ei suudaks neid kokkugi lugeda. Siis aga sai minust Jehoova tunnistaja, kusjuures nüüd teenin ma täisajalise evangeeliumikuulutajana, aga ikkagi haarab mind aeg-ajalt tung seda teha. [———] Ent Jehoova on lubanud mul püsida elus, ja ta nagu lausuks mulle õrnalt: ”Ela edasi.””
Venemaalt pärit 15-aastane tütarlaps seletas: ”Olin kaheksa-aastane, kui hakkasin tajuma, et mind ei vaja mitte keegi. Vanematel polnud aega minuga rääkida ning ma püüdsin raskustest omapäi jagu saada. Tõmbusin endasse. Tülitsesin pidevalt oma sugulastega. Siis tuli mulle pähe mõte end tappa. Kui õnnelik ma olin, kui kohtasin Jehoova tunnistajaid!”
Ja näitena selle kohta, et meeleheide võib tõepoolest asenduda lootusega, võib tuua julgustavad mõtted praegu üle 30 aasta vanalt Cathylt Austraaliast: ”Mõlgutasin pidevalt mõtteid elule lõpu tegemise eri meetodite üle, nii et lõpuks üritasingi enesetappu. Tahtsin põgeneda sellest valu, vihkamist ja tühjust täis maailmast. Depressiooni tõttu oli mul raske pääseda välja sellest ”ämblikuvõrgust”, kuhu tundsin end olevat kinni jäänud. Seepärast paistis mulle tol ajal ainukese lahendusena enesetapp.
Kui kuulsin esmakordselt võimalusest, et maast saab paradiis, kus kõiki ootab rahurikas, õnnelik elu, ihkasin, et see tõesti nii oleks. Ent see paistis olevat vaid täitumatu unistus. Siis aga hakkasin pikkamööda mõistma, kuidas Jehoova elule vaatab ja kui kallihinnalised me kõik tema silmis oleme. Minus tekkis kindlustunne, et tulevikule võib loota. Lõpuks ometi olin leidnud sellest ”ämblikuvõrgust” pääsetee. Ent selgus, et pole sugugi kerge sellest kõigest välja tulla. Aeg-ajalt haaras mind depressioon ning minus valitses kohutav segadus. Kuid kuna hoidsin Jehoova Jumalat oma tähelepanu fookuses, sain temaga väga lähedaseks ning hakkasin end tundma turvaliselt. Tänan Jehoovat kõige eest, mis ta minu heaks on teinud.”
Kui pole enam noorte surmajuhtumeid
Kui noor inimene Piiblit uurib, võib ta hakata mõistma, et oodata on midagi paremat — kristliku apostli Pauluse sõnul väljendatud ”tõelist elu”. Ta andis noorele mehele Timoteosele nõu: ”Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte .. loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks, teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest .. ja koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu” (1. Timoteosele 6:17—19).
Pauluse nõuanne tähendab tegelikult seda, et meil tuleks teiste inimeste vastu huvi üles näidata ning aidata neil kindel tulevikulootus omandada. Jehoova on tõotanud ”tõelist elu” oma ”uutest taevastest ja uuest maast” koosnevas uues maailmas (2. Peetruse 3:13).
Paljud varem ohus olnud noored on hakanud mõistma, et uimastite kuritarvitamine ja ebamoraalsed eluviisid on ainult pikk ja loogeline tee surma, enesetapp aga vaid otsetee sinna. Nad on jõudnud arusaamisele, et peagi pole enam seda maailma koos oma sõdade, vihkamise, kuritahtliku käitumise ja armastusetusega. Neile on saanud selgeks, et praegune maailmakord on lootusetult hukas. Nad usuvad südamest, et ainuke tõeline lootus on Jumala Kuningriik, sest see toob uue maailma, kus mitte ainult noortel, vaid ka kogu sõnakuulelikul inimkonnal pole tarvis — ei teki ka tahtmist — enam iial surra (Ilmutuse 21:1—4).
[Kast lk 8]
Vajalik on asjatundjate abi
”The American Medical Association Encyclopedia of Medicine” ütleb, et ”üle 90 protsendi enesetapujuhtudest on mingi psühhiaatrilise haiguse tagajärg”. Väljaanne loetleb selliseid haigusi nagu raske depressioon (umbes 15 protsenti), skisofreenia (umbes 10 protsenti), alkoholisõltuvus (umbes 7 protsenti), antisotsiaalsed isiksusehäired (umbes 5 protsenti) ja neuroosi mõningad vormid (alla 5 protsendi). Selles toodud nõuanne kõlab: ”Kõigisse enesetapukatsetesse tuleks tõsiselt suhtuda. 20—30 protsenti enesetapukatse sooritanuist kordavad katset aasta jooksul.” Dr. Jan Fawcett kirjutab: ”Rohkem kui 50 protsenti enesetappudest sooritavad [Ühendriikides] inimesed, kel pole olnud psühhiaatriaspetsialistidega mingeid kontakte.” Ühes teises töös öeldakse: ”Ravi tähtsaim aspekt on, et inimene läheks psühhiaatri juurde niipea kui võimalik, et ravida probleemi aluspõhjaks olevat depressiooni.”