Minu armastus maa vastu võib kesta igavesti

Jutustanud Dorothy Connelly

Kui ma väike tüdruk olin, räägiti mulle, et kuna olen aborigeen, lähen ma põrgusse. Aastaid hiljem, 1936. aastal, kuulsin üht salvestatud piiblilist loengut, mis justkui suunas põrgule tuletõrjevooliku ja sütitas mu südames lootuse. See lootus on praegu säravam kui kunagi varem. Enne kui selgitan põhjust, lubage mul jutustada teile midagi endast.

SÜNDISIN 1911. aasta paiku. Ütlen ”paiku”, kuna noil päevil ei tundnud aborigeenid kuupäevade ja sünnitunnistuste pärast mingit muret. Mu vanemad olid töökad ja jumalakartlikud inimesed. Elasime Austraalias väikeses Springsure’i linnas, mis asub kauni teravatipulise Carnarvoni mäeaheliku lähedal Queenslandi keskosas.

Mu isa oli üles kasvatatud ühes valgete peres roomakatoliku usu järgi. Kuid siiski õpetasid mu aborigeenidest vanemad mulle oma rahvakombeid ja armastust maa vastu. Me küttisime känguruid, emusid, kilpkonni ja madusid ning püüdsime kala ja suuri söödavaid mailase tõuke. Kuid emu liha ma süüa ei tohtinud. Meie peres oli see ainult minule keelatud, kuna emu oli mu isiklik tootem. Vastavalt aborigeenide müütidele, milles räägitakse ajalooeelsest igavikust, on igal suguharu liikmel oma tootem ning keelu seda süüa panevad inimesele peale ta perekond ja suguharu.

Ehkki totemismi juured on ebausus, tuletas see tabu meelde elu pühadust. Aborigeenid ei tapnud lihtsalt lõbu pärast. Mul on meeles, kuidas ma kord väikse tüdrukuna isa kange viha kartuses kössi tõmbusin, kui ta tabas mu elusaid rohutirtse tükeldamas. ”See on kohutav!” karjus ta. ”Kas sa ei tea, et Jumal vihkab julmust? Kas sulle meeldiks, kui keegi sinuga nii teeks?”

Olime paljude asjade suhtes ebausklikud. Kui näiteks üks väike lind, lehviksaba, meie laagri lähedal mängis, tähendas see halbu uudiseid; või kui öökull päevaajal mõnele lähedalasuvale kännule istus, uskusime, et see tähendab kellegi peatset surma. Ka mõnedel unenägudel arvati olevat oma tähendus. Unes nähtud mudane vesi tähendas näiteks, et keegi pereliikmetest on haige. Kui aga muda kuskilt vette voolas, oli keegi oletatavasti surnud. Tõsi küll, me olime katoliiklased, ent sellegipoolest pidasime oma suguharu ebausukommetest kinni.

Meie peres ei unustatud ka aborigeenide keelt. Nüüd on see keel aga üks neist paljudest, mis on väljasuremise äärel. Sellegipoolest võin ma vahel selles keeles kõnelda, kui ma käin teistele Piiblist rääkimas. Enamasti räägin ma aga inglise või siis kohalikku pidžini keelt.

Väärtuslik väljaõpe varases nooruses

Kui olin umbes kümneaastane, teenis meie pere elatist ühes rantšos ehk karjakasvatusfarmis, mis asus Springsure’ist umbes 30 kilomeetri kaugusel. Iga päev tuli mul maha käia paar kilomeetrit, et farmihooneni jõuda ja oma tööd ära teha. Päevapalgaks sain mannergutäie piima ja pätsi leiba. Meie pere elas puukoorest osmikutes, mis on aborigeenidele traditsiooniliseks eluasemeks. Kui sadas, magasime öö lähedalasuvates koobastes. Kas taoline lihtne eluviis oli mulle raske? Ei. Aborigeenid olid niimoodi elanud sajandeid ning me võtsime selle omaks.

Tegelikult on mul selle üle hea meel, et mu elu polnud vaid üks lust ja lillepidu, nagu öeldakse, ja et mul olid armastavad vanemad, kes mind distsiplineerisid, hoolsale tööle sundisid ja maad harima õpetasid. Aastal 1934, peagi pärast seda, kui olime kolinud Queenslandis Woorabinda lähedal asuvasse reservaati, jätsin esimest korda kodu ja läksin läände, et veise- ja lambafarmides toatüdruku ja abitöölisena tööd leida. Lõpuks viis töö mind itta, otse rannikulinna Rockhamptoni külje alla. Seal kohtasin oma praeguseks kadunud abikaasat Martin Connellyt, kelle isa oli iirlane. Abiellusime 1939. aastal.

Õpin Piibli tõde

Olin alati Piiblist sügavalt lugu pidanud. Kui ma noor olin, kogus karjafarmi perenaine tihti meid lapsi kokku — nii aborigeenid kui valged — ja jutustas meile lugusid Jeesusest. Ükskord seletas ta meile, mida tähendavad Jeesuse sõnad: ”Ärge keelake [lapsukesi] minu juurde tulemast” (Matteuse 19:14). Esimest korda pärast seda, kui mulle oli räägitud, et olen mõistetud minema põrgusse, nägin nüüd lootuskiirt.

Hiljem kuulsin sellest salvestatud ettekandest, mida artikli alguses mainisin, et põrgu polegi tuline. Ehkki see pani mind mõtlema, polnud mul kuni 1949. aastani Jehoova tunnistajatega mingit lähemat kontakti. Elasime siis Emeraldis, mis asub Rockhamptonist umbes 250 kilomeetrit lääne pool. Meid külastas R. Bennett Brickell,a kes rääkis meile Piiblist. Pärastpoole peatus Ben alati meie juures, millal iganes ta meie kandis ka ei viibinud. Me kõik, kaasa arvatud Martin ja meie neli last, pidasime temast sügavalt lugu. Martinit Piibli sõnum ei huvitanud, ehkki ta oli tunnistajate ja eriti Beni vastu alati kena ja külalislahke.

Ben andis mulle palju Piibli uurimise abivahendeid, kuid mul oli üks suur probleem — ma ei osanud lugeda. Seetõttu luges Ben lastele ja mulle kannatlikult Piiblit ja Piiblil põhinevat kirjandust ette ning andis loetu kohta selgitust. Missuguseks kosutavaks kontrastiks oli ta küll võrreldes vaimulikega, kes ei leidnud pärast religioossete formaalsuste täitmist eales isegi viit minutit, et meid lugema õpetada! Ben näitas meile Piiblist, et nende paljude ebausukommete taga, mis on inimesi, kaasa arvatud meie endi kaasmaalasi kammitsais hoidnud, on Saatan ja tema deemonid. Kuidas ma küll hakkasin hindama Jeesuse sõnu: ”Tõde teeb teid vabaks”! (Johannese 8:32.)

Olin erutatud, kui sain teada, et Jumala eesmärk on, et talle kuulekad inimesed elaksid maises paradiisis. Üle kõige igatsen aga seda aega, mil surnud üles äratatakse; mu ema suri 1939. aastal ja isa 1951. aastal. Mõtlen tihti rõõmuga sellele päevale, mil ma saan neid emmata ja vastu võtta sellesama maa peal, mida nad nii kalliks pidasid. Ja kui põnev on anda neile õpetust Jehoova Jumalast ja tema Kuningriigist!

Kirjaoskamatu kuulutaja

Kui omandasin Piibli kohta rohkem teadmisi, tekkis mul soov neid teistega jagada. Rääkisin sugulaste ja sõpradega, kuid siis tahtsin oma teenistust laiendada. Kui Ben järgmisel korral Emeraldi tuli, haarasin lapsed kaasa ja me läksime kõik koos temaga kuulutama. Ta näitas mulle, kuidas lihtsaid esitlusi teha, ja õpetas mind palve kaudu Jehoovale lootma. Pean tunnistama, et mu esitlusviis polnud just kõige lihvitum, aga see tuli südamest.

Esmalt ütlesin korterivaldajale, et ma ei oska lugeda; teiseks palusin ma tal lugeda piiblikohti, mis ma talle kätte näitasin. Olin need kohad pähe õppinud. Selles paikkonnas elasid valdavalt valged ning vahel jäädi mind päris üllatunult vaatama, kuid inimesed olid harva ebaviisakad. Aja jooksul õppisin lugema. Kui head mõju see küll avaldas mu eneseusalduse ja vaimsuse kasvule!

Minu esimene konvent

Märtsis 1951, kui olin oma elu Jehoovale pühendanud, oli käes aeg mu elu kahe järgmise verstaposti jaoks: pidin laskma end vees ristida ja minema esimest korda Jehoova tunnistajate konvendile. Kuid see tähendas, et mul tuli võtta ette reis suurde Sydney linna — mis ajab ühele maatüdrukule ikka hirmu nahka küll. Ja pealegi ei jätkunud mul rongisõiduks raha. Mida ma pidin tegema?

Otsustasin mängida hasartmänge, et sõiduraha kokku saada. Arutlesin endamisi, et ”kuna teen seda Jehoova pärast, aitab ta mul kindlasti võita”. Pärast paari kaardimängu tundsingi, et ta oli mind aidanud, sest mul oli piisavalt raha, ostmaks edasi-tagasi pilet.

Ben oli teadlik mu plaanidest Sydneysse minna, ning kui ta meile järgmine kord külla tuli, küsis ta, kas mul jätkub selleks raha. ”Aga muidugi!” vastasin ma. ”Sain rongisõiduks raha kaardimängus!” Selle peale läks ta näost punaseks nagu peet ja ma sain otsekohe aru, et midagi on viltu. Et end kaitsta, lisasin kiirelt: ”Mis sul viga on? Ma ju ei varastanud seda!”

Kui Ben oli end kogunud, selgitas ta mulle lahkelt, mispärast kristlased hasartmänge ei mängi ning lisas siis rahustavalt: ”Kuid see pole sinu süü. Ma ei rääkinud sulle seda.”

Soe vastuvõtt

Sellel neli päeva kestnud konvendil, mis toimus 22.—25. märtsil 1951, puutusin esimest korda kokku nii suure hulga tunnistajatega. Et tundsin ainult Beni ja käputäit teisi, ei teadnud ma täpselt, kuidas mind vastu võetakse. Võite seega ette kujutada, kui erutatud ma olin, kui mu tulevased vaimsed vennad ja õed mu soojalt vastu võtsid ega ilmutanud eelarvamuse raasugi. Tundsin end tõepoolest koduselt ja vabalt.

See konvent on mul seniajani elavalt meeles, eriti seetõttu, et olin nende 160 seas, kes Botany Bays ristiti. Ilmselt olin ma Austraalia aborigeenide seas üks esimesi, kes Jehoova tunnistajaks sai. Mu pilt ilmus pühapäevases ajalehes ja seda näidati ka kinoringvaates.

Ainuke tunnistaja linnas

Kuu aega pärast Sydneyst naasmist kolis meie perekond kaevanduslinna Mount Isasse Queenslandi loodeosas. Kuus aastat elasime ühes kuuris ja kandsime hoolt ühe linnaservas asuva suure maatüki eest. Kuuri seinad ehitasime puidust, mida saime lähedalasuvalt võsastikualalt. Katuse valmistasime vanadest bituumenivaatidest, mis me külje pealt lahti tegime ja seejärel lamedaks vajutasime. Martin sai tööd raudteel, kuid et ta jõi, läks tal lõpuks tervis käest ära. Jäin siis pere ainsaks toitjaks. Martin suri aastal 1971.

Enne kui edasi lähen, olgu öeldud, et olin Mount Isas ainuke tunnistaja. Ben külastas meid nii iga kuue kuu tagant, sest Mount Isa kuulus tema tohutu kuulutustööterritooriumi alla. Kui ta juhtus linnas olema Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtu ajal — mis oli Benile väga eriline sündmus, kuna tal oli taevase elu lootus —, siis pühitses ta seda koos meie perega, vahel toimus see väljas mõne puu all.

Harilikult ei jäänud Ben kauaks, seetõttu tuli mul koos lastega suurem osa kuulutustööst sealkandis ise ära teha. On tõsi, et me olime üksi, aga Jehoova vaim ja tema armastav organisatsioon aitasid meid. Ustavad reisivad ülevaatajad ja nende naised võitlesid lämmatava kuumuse, kärbeste, tolmu ja auklike teedega, et Mount Isasse meid julgustama tulla, ehkki meie grupp oli aastaid väga väike. Samuti külastasid meid aeg-ajalt vastmoodustatud Darwini koguduse tunnistajad, kes elasid meist üle 1200 kilomeetri kaugusel.

Moodustatakse kogudus

Detsembris 1953 moodustati kogudus Mount Isas. Ben määrati ülevaatajaks ning mina ja mu tütar Ann olime ainsad, kes sel ajal peale tema veel teenistuses osalesid. Kuid peagi kolis linna teisigi tunnistajaid. Meie territoorium hakkas ka üha suuremat jüngrite saaki andma, aja jooksul liitus meiega koguni hulk aborigeene.

Kogudus kasvas pidevalt ning varsti sai selgeks, et meil on vaja kuningriigisaali, kus koosolekuid pidada. 1960. aasta maikuus lõpetasime palju töövaeva nõudnud uue saali ehitamise. Järgmise 15 aasta jooksul laiendati seda kahel korral. Ent 1970-ndate aastate keskpaigaks osales meid avalikus teenistuses umbes 120 ning saal kippus taas väikseks jääma. Nii ehitati ilus 250 istekohaga kuningriigisaal, mis pühitseti 1981. aastal. Kuna ehitises on piisavalt ruumi, on selles peetud isegi suuremaid kogunemisi, mida kutsutakse ringkonnakokkutulekuteks.

Kasv aborigeenide seas

Olin erutatud, kui Mount Isa koguduse juurde moodustati 1996. aastal eraldi aborigeenide ja saareelanike grupp. Saareelanikud on Austraalia lähedal asuvatel saartel elavad aborigeenid. See grupp moodustati eelkõige seetõttu, et aborigeenidele paremat tunnistust anda, sest mõned neist ei tunne end valgete inimeste seltsis sugugi vabalt.

Üle Austraalia on niisuguseid aborigeenide gruppe umbes 20. Peale selle on Adelaide’is, Cairnsis, Ipswichis, Perthis ja Towsville’is rajatud aborigeenide kogudused. Nende gruppide ja koguduste tegevuses osaleb umbes 500 inimest — kaasa arvatud mõned mu oma pere liikmed. Peaaegu 10 protsenti aborigeenidest kuulutajatest on pioneerid ehk täisajalised teenijad!

1975. aastal haigestusin suhkurtõppe, mille all kannatavad paljud aborigeenid, ning aastate jooksul on see haigus oma töö teinud. Järjest raskemaks on minu jaoks muutunud lugemine. Ometi hoiab Jehoova mind jätkuvalt elus ja annab mulle rõõmu.

Olen tänulik nende julgete teenijate eest, kes on mu perekonna ja minu eest hoolitsenud. Tänu nende raugematule innule, nende armastusele ja väärtuslikele vaimsetele asjadele, mida nad kaasa tõid, kui nad jalgratastel mööda Queenslandi ääremaa üksikuid tolmuseid teid ja radu sõitsid, oli meil üldse võimalik Piibli tõde õppida. Nüüd ootan usaldusega aega, mil minu armastus maa vastu võib kesta igavesti.

[Allmärkus]

[Kaart/pilt lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Perth

Darwin

Cairns

Townsville

Mount Isa

Rockhampton

Emerald

Springsure

Woorabinda

Ipswich

Sydney

Adelaide

Dorothy praegu

[Pilt lk 13]

Praktiline õppetund koos Beniga 1950-ndate aastate keskel