Vereta kirurgia eelised leiavad tunnustust
INGLISE Kirurgide Kuninglik Kolleegium andis 1996. aastal välja brošüüri pealkirjaga ”Juhendid Jehoova tunnistajatest patsientide kirurgilise ravi kohta” (”Code of Practice for the Surgical Management of Jehovah’s Witnesses”). Selles brošüüris märgivad kirurgid: ”Kuna vereülekanded on ohtlikud, on soovitatav kaaluda muid ravimenetlusi, mil iganes see võimalik on.”
Ka Ameerika Haiglate Liidu väljaanne ”AHA NEWS” räägib sellest, miks vereta kirurgia on tunnustust leidnud. ”Kui alguses kasutati seda patsiendi usuliste tõekspidamiste tõttu, siis nüüd on hakatud seda laialdasemalt eelistama ja sellest on saanud eesrindlik ravimeetod,” märkis see nädalaajakiri. ”Vereta ravi ja kirurgia, mis on arenenud osalt tänu Jehoova tunnistajate õpetustele, ei too kasu mitte üksnes selle usuühingu liikmetele, vaid kogu ühiskonnale.”
Ajakirja ”Time” 1997. aasta sügiseses lisaväljaandes käsitleti teemat, miks paljud arstid edendavad vereta kirurgiat. ”Aidsioht on kõigest üks põhjusi,” öeldi artiklis. Eeskätt kõneles see artikkel tööst, mida tehakse New Jersey osariigis Englewoodi haigla vereta ravi ja kirurgia edendamise instituudis.
”Time” märkis: ”See instituut on silmapaistvaim enam kui 50 haigla hulgas, mis USA-s vereta kirurgiaga tegelevad. Selles haiglas tehakse doonoriverd kasutamata väga mitmesuguseid kirurgilisi protseduure, millega tavapäraselt kaasneksid vereülekanded. Seejuures kasutatakse meetodeid, mis verekadu suuresti vähendavad või selle praktiliselt välistavad.”
Efektiivne ja turvaline
”Time’i” artikli alguses räägiti Henry Jacksonist, kes suure sisemise verejooksu tõttu kaotas 90 protsenti oma vere mahust, kusjuures tema hemoglobiinitase langes eluohtlikult madalale, 17 grammini liitris. Jackson toodi Englewoodi ühest teisest New Jersey haiglast, kus ei oldud nõus teda ilma vereülekanneteta ravima.
Englewoodi haiglas dr. Aryeh Shanderi järelevaatuse all manustati Jacksonile ”tugevatoimelisi rauapreparaate ja vitamiine ning ”kõvades annustes” sünteetilist erütropoetiini, mis stimuleerib luuüdis punalibleloomet. Kõigele lisaks manustati intravenoosseid vedelikke, et soodustada tema vähese allesjäänud vere ringlust”.
”Time’is” öeldakse, et mõni päev hiljem ”helistati esimesest haiglast ja küsiti, kas Jackson on surnud. Rahuldust varjamata vastas Shander: ”Lisaks sellele et ta ei ole surnud, on ta heas seisundis ja valmis haiglast lahkuma ning saab varsti oma normaalset elu edasi elada.””.
28. novembril 1997 toimus teleintervjuu, kus dr. Edwin Deitch, kes on New Jersey Newarki ülikooli haigla vereta ravi osakonna juhataja, selgitas, miks vereta kirurgiat üldse edendama hakati: ”Jehoova tunnistajad .. nägid palju vaeva, leidmaks arste, kes opereeriksid ilma vereta. Mõningad uuringute tulemused näitasid, et nad paranesid oodatust paremini — paremini kui need patsiendid, kes said verd.”
Dr. Deitch lisas: ”Veri võib pärssida immuunsüsteemi ja soodustada operatsioonijärgse infektsiooni teket ning suurendada vähi taastekke riski. Seega on verelgi — ehkki see osutus kasulikus mõnes olukorras — oma pahupool.” Vereta kirurgilise ravi kohta ütles dr. Deitch kokkuvõtteks: ”On päris selge, et see tähendab patsiendile vähem tüsistusi ja ka maksab vähem. Sellel on tõepoolest kõik eelised.”
Seepärast, nagu märgib ”Time”, ”nõuab üha rohkem patsiente turvalisemaid ja efektiivsemaid ravimooduseid kui vereülekanded”. Sama ajakiri teatas: ”Mõne hinnangu kohaselt on 25% USA-s tehtavatest vereülekannetest tarbetud. Lisaks on täheldatud, et patsiendid ei suuda taluda nii kõrget hemoglobiinitaset, kui varem arvati, ning et eriti just noorte organismis on suured veredepood. [—] Shander on veendunud, et enamiku patsientide ravis ei tasuks verd kasutada.”
Peale selle et vereülekande kaudu võib nakatuda mõnda haigusesse, kaasneb sellega muidki ohte. ”Külmas säilitatud konservverel pole samasugust võimet hapnikku transportida kui värskel verel,” selgitas dr. Shander. ”Me alles hakkame aru saama, mida me verd üle kandes õigupoolest teeme.”
”Kullastandard”
”Kõigele lisaks ei tohi unustada ka hinda,” märgib ”Time”. ”Arvestades seda, et iga transfusioon maksab umbes 500 dollarit, millele lisanduvad veel administratiivkulud, on vereülekannete koguhind aastas 1—2 miljardit dollarit — mis peaks olema piisav ajend alternatiivide peale mõtlemiseks.” Vereülekannete jalustrabav hind näib olevat praegu üks peamisi põhjusi, miks vereta kirurgia on nii populaarseks muutunud.
Sharon Vernon, kes on Ohio osariigi Clevelandi St. Vincent Charity haigla vereta ravi ja kirurgia keskuse juhataja, kommenteeris vereta ravi järgmiselt: ”See muutub järjest populaarsemaks, sest arstid on mõistnud, et vereta ravi on otsekui kullastandard säästumajanduses. Kogemused näitavad, et isegi kindlustusfirmad, kes harilikult meiega tegemist ei tee, saadavad inimesi meile, kuna see aitab neil raha kokku hoida.”
On selge, et vereta kirurgia leiab meditsiinimaailmas järjest enam tunnustust, ja seda mitte vähestel põhjustel.
[Kast lk 11]
Hiljutised kohtuotsused
1997. aasta novembris ja detsembris võeti USA-s Illinoisi osariigis vastu kaks tähelepanuväärset kohtuotsust. Esimesel juhul määrati Jehoova tunnistajate hulka kuuluvale Mary Jonesile 150000 dollarit (u. 2100000 Eesti krooni) kahjutasu sellepärast, et talle oli 1993. aastal kantud üle kaks ühikut verd, ehkki ta oli selgelt väljendanud oma vastuseisu sellisele ravile. See on suurim summa, mis on Jehoova tunnistajale makstud soovimatust vereülekandest tingitud emotsionaalse kahju eest.
Teisel juhul oli tegemist Jehoova tunnistajate hulka kuuluva Darlene Browniga, kellele tehti raseduse ajal sundkorras vereülekanne tema 34-nädalase loote huvides. 1997. aasta 31. detsembril selgitas Illinoisi apellatsioonikohus oma otsust, öeldes, et ”vereülekanne on invasiivne meditsiiniline protseduur, mis rikub pädeva täiskasvanu õigust kehalisele puutumatusele”. Apellatsioonikohus võttis oma otsuse kokku, öeldes, et ”selle osariigi seadust arvestades .. ei või me panna rasedale naisele kohustust nõustuda invasiivse meditsiinilise protseduuriga”.
9. veebruaril 1998 tühistas Tokyo ülemkohus ühe madalama astme kohtu otsuse, millega oli 1992. aastal antud arstile luba teha Misae Takedale operatsiooni ajal vereülekanne. Ülemkohus teatas, et ”patsiendi õigusest ravi valida tuleb lugu pidada. Vereülekande tegemine oli ebaseaduslik”. Misae Takeda sai kahjutasuks 550000 jeeni (u. 60000 Eesti krooni).