Jäine katastroof
”SEE on hirmsaim loodusõnnetus riigi ajaloos.” Nii ütles ajaleht ”The Toronto Star” jaanuaris jäidet tekitanud rajuvihma kohta, mis laastas Kanadas Ontario, Quebeci ja New Brunswicki provintsi. Ameerika Ühendriikides kuulutas president Bill Clinton Maine’i ja New Hampshire’i osariigi ning osa Vermontist ja põhjapoolsest New Yorgist õnnetuspiirkondadeks.
Torm, millega kaasnes viis päeva kestnud jäidet tekitav vihmasadu, nõudis umbes 35 inimelu. Tavaliselt kestab selline vihm ainult paar tundi, kuid seekord püsis ülemine soe õhukiht statsionaarsena külma õhumassi kohal. Niisiis, kui vihma sadas, jäätus see maapinnaga kokku puutudes. Seepärast oli maapind kaetud kuni kaheksa sentimeetri paksuse jääkihiga. Jää raskuse all murdusid paljud puud, elektriliinid, elektripostid ja ülekandeliini tornmastid. Tagajärjed olid hirmsad.
Quebecis kukkusid sajad suured terasest ülekandeliini tornmastid kokku, nagu oleksid need tehtud hõbepaberist. Üks murelik reisija jutustas: ”Nägin, kuidas minu ees keerdus [tornmast], nagu oleks see plastmassist. Kõigepealt läks see kaheks, siis keerdus kokku palliks ning lagunes lõpuks täiesti. Elektriliinid olid mööda teed laiali. Pärast seda, kui esimene maha langes, kukkusid ka kolm järgmist.”
Jää kuhjumise tõttu kukkus maha rohkem kui 120000 kilomeetrit elektriliine, millest on küllalt, et maakerale kolm ringi peale teha! Kanadas oli ilma elektri ja soojuseta kolm kuni neli miljonit inimest, mõned neist kolm nädalat või veelgi kauem.
Maine’i osariigis, kus kuberner Angus King kuulutas välja hädaolukorra, oli ilma elektrita 200000 inimest. ”See on suurim selletaoline katastroof, mis seda osariiki on kunagi tabanud,” ütles kuberner. New Yorgi kuberner George Pataki teatas: ”Siin on terved linnad ilma elektrita.”
St. Lawrence’i jõe lõunakaldal lõhkus torm umbes 30000 puust elektriposti. Pärast 17 tundi kestnud jäidet tekitavat vihmasadu kirjutas Jim Kelly, kes elab selle jõe lähedal New Yorgi osariigi põhjaosas: ”Me ei näe enam aknast välja. See pole tingitud härmatisest ja aurust, vaid tahkest jääst. Igal pool ümber maja on kuulda hääli.”
Kelly ütles: ”Eemalt on kuulda justkui püssipauke. Põmm! Vaikus. Põmm! Vaikus. Põmm, põmm!” Hiljem sai ta teada, et neid hääli tegid puud ja telefonipostid, mis raksatades murdusid.
Irooniline küll, kuid maastik oli tohutult kaunis, vaatamata sellele et torm oli sellest üle käinud. Kardeti, et Ontario on kaotanud 20 miljonit vahtrapuud, mis oleks suureks löögiks vahtrasiirupi tööstusele. Üks vahtrapuude kasvataja kurtis: ”Puudest on järele jäänud vaid taeva poole kõrguvad tüved.”
”Kaunis sõjapiirkond”
Selline pealkiri ilmus ajalehe ”Toronto Star” esiküljel, kus kirjeldati Kanada suuruselt teist linna, Montreali. ”Siinseid tänavaid oleks justkui pommitatud!” ütles üks kohalik elanik. Esialgu hinnati ainuüksi Montreali piirkonnas tekitatud kahju rohkem kui 500 miljonile Kanada dollarile.
Üks Ontario provintsi Belleville’i elanik ütles: ”Tundub, nagu oleks toimunud tuumasõda. Igal pool on valge tolm. See on hirmuäratav.” Ta nimetas seda ”hirmuäratavaks iluks”.
Nädal aega pärast tormi, kui sajad tuhanded inimesed olid veelgi ilma elektrita ning külm oli võimust võtnud, hakkas politsei inimesi varjupaikadesse evakueerima. ”Kas me peame neid paluma või käskima?” küsis üks politseinik.
”Nad tuleb sealt välja saada,” ütles üks vastutav politseinik. ”Kuid ole diplomaatiline.” Ta lisas: ”Kujuta ette, et on sõjaaeg.”
Ohu piiril
Kuna suures osas Montrealis polnud elektrit, ei töötanud ka valgusfoorid ning metrood pandi kinni. Viimaseks tormipäevaks polnud enam töökorras neli või viis elektrialajaama, mis varustasid linna elektriga, või olid need üleüldse kokku kukkunud. Mis oleks võinud juhtuda?
”Pärastlõunal oli Montrealis täielik elektrikatkestus, polnud ka vett,” ütles Quebeci provintsi peaminister Lucien Bouchard. ”Vett jätkus vaid kaheks tunniks, sest kaks pumbajaama olid seisma jäänud.” Kuna inimesed põletasid küünlaid ja veevarud olid otsa lõppenud, oli suur oht hätta sattuda.
Järjekordne õnnetus suudeti ära hoida umbes kahe nädala pärast, 24. jaanuaril, kui Jehoova tunnistajate Montreali kokkutulekusaali ringkonnakokkutulekule kogunes 1889 inimest. Ühe ööga sadas Montrealis 20 sentimeetrit märga lund ning kokkutuleku hommikupoolse programmi ajal leiti, et seinad ning katus on kahjustada saanud. Pärastlõunane programm jäeti ära ning kohalolijatele esitati üleskutse vahetada kodus riided ja tulla tagasi tööle.
Tunni aja pärast oli kohal 300 vabatahtlikku töötajat, kaasas lumelabidad, kirkad ja muu varustus, millega hakati 7100 ruutmeetri suurust hiiglasuurt katust puhastama. Kui katus oli lumest puhtaks aetud, avastati, et mitmes kohas oli üle 60 sentimeetri paksune jääkiht! Kettsaega saeti jää ruudukujulisteks plokkideks, mis katuse äärde veeti ning sealt alla visati. Katuselt visati alla umbes 1600 tonni lund ning jääd! Hilisem ülevaatus näitas, et laed olid jälle õigel kohal ning praod olid sulgunud. Programm jätkus pühapäeva hommikul ilma probleemideta.
Nad abistasid üksteist
On tõsi, et mõningad inimesed püüdsid sellel vihmasel ja külmal ajal katastroofipiirkonnas teiste õnnetusest kasu lõigata, kuid nagu esimesel sajandil, osutasid paljud teistele inimestele ”suurt lahkust” (Apostlite teod 28:2). New Yorgi Rome’i ajaleht ”Daily Sentinel” kirjutas Jehoova tunnistajatest, kes läksid inimesi aitama: ”Mehed said kokku Watertownis kuningriigisaalis, et organiseerida tööd ning minna appi koguduseliikmetele. Kuid nad aitasid kõikjal ka teisi inimesi.”
Artiklis öeldi, et abi suunati ”Adamsi, Potsdami, Malone’i, Ogdensburgi, Plattsburghi, Massena, Gouverneuri ja Ellenburgi piirkonnas elavatele inimestele”. Mõned vabatahtlikud aitasid maju soojendada, pannes mõneks tunniks elektrigeneraatorite abil keskkütteahjud tööle. Kahjuks langes temperatuur paljudes piirkondades pärast tormi alla —20 Celsiuse kraadi.
Ühes kohas, kus politseinikud nägid tunnistajaid kodudes käimas, pidasid nad neid varasteks. Kui tunnistajad selgitasid, mida nad teevad, ütles üks politseinikest, et pärast tormi aitasid Jehoova tunnistajad Montrealis tema isa, kuigi tema isa pole tunnistaja. Poeg väljendas selle abi eest oma tänu.
Eriti kõvasti said tormis kannatada umbes 100 linna, mis asuvad Montrealist lõuna pool, piirkonnas, mida kutsutakse ”pimeduse kolmnurgaks”. Kümme päeva pärast tormi polnud neis linnades ikka veel elektrit. Mõned inimesed olid ilma elektrita isegi üle kuu aja! Toronto lähedal asuvas Jehoova tunnistajate harubüroos tehti korraldusi selleks, et abistada selles piirkonnas elavaid inimesi. Kõiksugu asju — lambiõli, patareisid ja taskulampe — viidi veoautoga jaotuspunkti, kust need abivajajatele välja jagati.
Tehti ka korraldusi, et kristlikud kogudusevanemad külastaksid selle piirkonna inimesi, et näha, mida nad vajavad. Üks vanemategrupp külastas nädala jooksul 11 kogudust ning viis neis kogudustes läbi julgustavaid koosolekuid. Pärast neid kogunemisi, kus vennad said vaimset julgustust, ei tahtnud keegi koju minna. Inimesed muudkui rääkisid ja vahetasid kogemusi ning nautisid üksteise seltskonda. Tormile järgnenud nädalatel oli iganädalastel koosolekutel kohalviibijaid rohkem kui kunagi varem.
Paljud, kellel oli kodus puuahi või generaator, millega elektrit toota, võtsid vastu neid, kellel oli kodus külm. Mõned tunnistajad majutasid enda juurde isegi 20 inimest. Majutust pakkusid ka paljud, kes ise elasid väljaspool elektrita jäänud piirkonda. Näiteks Sept-Îlesi linnas, mis asub ”pimeduse kolmnurgast” ligikaudu 800 kilomeetri kaugusel, pakuti võimalust majutada 85 perekonda.
Kaugete maapiirkondade, nagu näiteks Rimouski tunnistajad tegid puid ning saatsid neid abivajajatele. Mõned kirjutasid puuhalgudele piiblitekste. Üks tunnistaja andis saadud puid ka oma naabrile, kes pole tunnistaja, ning too sai halu, mille peale oli kirjutatud Laul 55:17: ”Jehoova päästab mind!” Halg käes, vaatas see naaber üles ning ütles: ”Aitäh, Jehoova.”
Mida me kõigest sellest õpime?
Paljud inimesed olid vapustatud sellest, kui kergesti võib elektrist ilma jääda ning kuivõrd sõltuv inimene sellest on. ”Ma olen kindel, et kui me uue maja ehitame,” ütles üks mees, ”teen sinna ahju ning seal on kindlasti ka generaator .. ja gaasipliit.”
Umbes kuus nädalat pärast tormi meenutas üks kommentaator: ”Kõikjal oli jää ja pimedus, oli palju aega mõtlemiseks, mida on palju kergem teha siis, kui televiisor ei mängi.” Siis ta märkis: ”Olen imestunud selle üle, kui palju me sõltume ilmast.”
Piibliuurijad meenutavad Looja tõotust muuta kogu maa paradiisiks pärast seda, kui ta on hävitanud selle maailma, nii nagu ta on teinud seda ka ükskord varem (Matteuse 24:37—39; 2. Peetruse 2:5). Viidates oma võimalikele relvadele, küsib Jumal: ”Kas sa oled käinud lume aitade juures ja näinud rahe aitu [kaasa arvatud rajuvihma], mida ma olen hoidnud hädaaja tarvis, sõja ja võitluse päevaks?” (Iiob 38:22, 23).
[Pilt lk 17]
Ülekandeliini tornmastid keerdusid kokku, nagu oleksid need tehtud hõbepaberist
[Pilt lk 18]
Võimalik õnnetus hoiti ära tänu vabatahtlikele töölistele, kes tegid kokkutulekusaali katuse lumest ja jääst puhtaks
[Pilt lk 18]
Küttepuud tormis kannatanutele