Puuma — kõikjal ja mitte kusagil

”Ärgake!” Brasiilia-korrespondendilt

ENNE kui Lõuna-Ameerika vihmamets troopika ööpimedusse mattus, loitis taevas kirjeldamatuis värvides. Ühtäkki ilmus kuskilt vaikselt nähtavale puuma! Ta oli vargsi raiesmikule hiilinud ning sinna seisma jäänud.

Silmapilguks tardus see suur kass paigale, ainult tema sabaots liikus tuuleklaasi puhasti sarnaselt aeglaselt edasi-tagasi. Ning märganud siis, et teda jälgitakse, sööstis ta kiirete hüpetega üle raiesmiku ning kadus metsarüppe. Tol õhtupoolikul mõned aastad tagasi mõistsin ma, miks on spordijalatsid, kiired autod ja isegi hävituslennukid puuma nime kandnud. Puuma ehk kuuguar, suuruselt teine Ameerika kaslane, on kahtlemata kiireks jooksjaks loodud.a

Lihaseline loom

Kuna puuma on ühtlaselt kollakaspruun, võib ta meenutada emalõvi. Kuid tema nägu pole nii piklik kui tema Aafrika sugulasel. Pigem on puuma pea ümmargune ja väike ning ümmargused ja väiksed on ka tema kõrvad. Küljelt vaadates on tema pea pikliku kujuga ja voolujooneline ning meenutab püssikuuli. Tema valvsad silmad on suured ja rohelised. Valged karvad suu ümber jätavad mulje, nagu oleks ta oma koonu piimanõusse kastnud ja pärast puhtaks pühkimata unustanud. Tema nõtke ja sale kere võib olla 1,5 meetri pikkune või pikem, kui mitte arvata sinna hulka tema tihedakarvalist musta otsaga saba.

Puumal on pikad ja tugevad tagajalad ning seetõttu on tema tagumine pool kõrgem kui eesmine. Tugevad jalad annavad sellele 60-kilosele lihaselisele loomale jõudu end otsekui raketina maast lahti tõugata. Puumasid on nähtud otse üles 5 meetri kõrgusele hüppamas. See on nagu teivashüppe sooritamine, ainult et ilma teibata!

Sama võimas vaatepilt on ka see, kuidas puuma maandub. On teada, et ta on hüpanud alla 18 meetri kõrguselt. Seega peaaegu kaks korda kõrgemalt, kui vettehüppajad olümpiamängudel platvormilt vette hüppavad, ja peale selle pole tal all veega täidetud ujumisbasseini. Kuid vaatamata sellele maandub see kaslane nagu hüppevõrgule, olles kohe valmis edasi kihutama.

”Ta on võimas ning hirmuäratav loom,” ütleb loodusuurija Kenneth Logan. ”Kui saad teada, mismoodi need kaslased endale toitu hangivad, äratab see nende vastu suurt austust.” On märkimisväärne, et puumasid on praktiliselt igal pool, näha pole neid aga mitte kusagil.

Varjatud eluviis

Ajal, mil esimesed kolonistid Uude Maailma elama asusid, hõlmas puuma levila kogu Ameerika Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Ta elutses mägedes, soodes, preeriates ja ka džunglites. Kuigi praeguseks on jahimehed ja farmerid hävitanud puuma paljudest Põhja-Ameerika paikadest, võib seda kaslast leida siiski veel mõlemalt Ameerika mandrilt — Kanadast kuni Lõuna-Ameerika tipuni välja. Kui hinnata looma edu geograafilise leviku ning elupaiga mitmekesisuse poolest, siis on puuma Ameerika kohalikest imetajatest tänapäeval kõige paremini toime tulnud loom. Mis on aga tema edu saladus?

Puuma on ellujäämiseks hästi varustatud. Tal on raudne magu ning ta kasutab mitmesuguseid jahivõtteid. Ta võib süüa peaaegu igasugust toitu, mis tema elupaigas leidub. ”Ta on võimeline maha murdma ja tassima endast viis korda suuremat looma, kuid ta võib toituda ka rohutirtsudest, kui ta midagi paremat ei leia,” ütleb üks veterinaararst, kes on uurinud mitme Brasiilias tapetud puuma mao sisaldist. ”Mis puutub toidumenüüsse, siis puumal on see mitmekesisem kui ühelgi teisel kaslasel.”

Kuid erisuguse toidu hankimiseks läheb vaja ka erisuguseid jahipidamisoskusi. Näiteks linnu püüdmiseks läheb tarvis teistsugust meetodit kui hirve jahtimiseks. Kuidas saab puuma sellega hakkama? Brasiilias Atlandi ookeani rannikualade metsades meelitab puuma tinamut ligi selle linnu häälitsust imiteerides. ”Täpne imitatsioon,” ütleb üks vaatleja. ”Kuigi tinamu häälitseb ainult mõned korrad, vilistab puuma pikemalt — 10 kuni 20 korda.” Kuid sellest on abi. Tinamu arvab, et tema territooriumile on tunginud mõni lärmakas isalind ja otsustab oma rivaalile uhkel sammul vastu astuda, mis saab talle aga saatuslikuks.

Kui sa otsiksid puumat ükskõik kas Põhja-, Kesk- või Lõuna-Ameerikast, ei õnnestuks sul teda üldiselt näha, sest ta on nagu õhk — kõikjalolev ja nähtamatu. Puumade uurijad on neid loomi iseloomustanud kõige sagedamini selliste sõnadega nagu ”salalik”, ”tabamatu” ja ”ettevaatlik”. Üks jahimees, kes oli tapnud umbes 70 puumat, möönis, et ”ta pole oma ohvrit näinud kordagi enne seda, kui koerad selle puu otsa ajavad”. Pole siis ime, et nördinud uurijad on öelnud, et selle kaslase ”tabamine ajab hulluks”!

Kass, kellel on palju nimesid

Seda kogu Ameerikas elutsevat kaslast pole üksnes raske märgata, vaid talle on raske ka ühest nime leida. Raamat ”The Guinness Book of Animal Records” ütleb, et puumal ”on rohkem nimesid kui ühelgi teisel imetajal maailmas”. Lisaks 40 ingliskeelsele nimele ”on tal Lõuna-Ameerikas veel vähemalt 18 kohalikku nime ja Põhja-Ameerikas 25”.

Zooloogide seas kõige enam kasutusel olev nimi puuma on pärit Peruu ketšua keelest. Mägilõvi, hõbelõvi ja kuuguar on vaid mõned selle kaslase nimedest.

São Paulo loomaaia hooldaja ning puumade ekspert dr. Faiçal Simon ütles: ”Puuma käitumisel ja füüsilistel võimetel on vähe ühist teiste suurte kaslaste omadega.” Puumad on tõesti erilised kaslased, kelle mõõtmed ja ka värvus varieeruvad. Kogu Ameerikas on teada kuni 30 puuma alamliiki, kellest 6 elutseb Brasiilias.

Kas ta tuleks hävitada?

Paljud karjakasvatajad nii Brasiilias kui ka mujal peavad puumat röövloomaks, kes tuleks otsekohe maha lasta. Kas on aga puuma tõesti kariloomade seeriamõrtsuka tiitli ära teeninud? ”Puuma murrab haruharva kariloomi, kui talle on kättesaadavad metsloomad,” selgitab dr. Simon. ”Kuigi seda vahel ka ette tuleb, ei õigusta see aga kindlasti selle looma süstemaatilist hävitamist. Puumade tapmisega toovad karjakasvatajad kahju tegelikult iseendile.” Kuidas nii?

Näiteks Brasiilia Pantanali soostunud nõos (mille pindala ületab Lõuna-Korea oma), kus uitab vabalt ringi lugematul hulgal kariloomi, tapavad farmerid puumasid. Selle tagajärjel sigineb selles piirkonnas kiiresti vöölasi, kes on puumade lemmikroaks, ütleb dr. Simon. Vöölased on küüliku suurused kilbirüüga kaetud imetajad, kes kaevavad urge. Kui aga puumasid pole, muudavad vöölased Pantanali karjamaad surmaväljadeks. Kuidas?

Kariloomad astuvad nende kaevatud aukudesse, murravad jalad ja surevad. ”Sealsed farmerid kaotavad praegu rohkem kariloomi kui enne, ja selle põhjuseks on puumade hävitamine,” ütleb dr. Simon. ”See on vaid üks näide selle kohta, mis juhtub siis, kui inimene üritab loodust reguleerida.”

Ameerikas leidub üha rohkem inimesi, kes tahavad puumat päästa. Seepärast on võimud mõnedes Põhja-Ameerika osades andnud välja puumakaitseseadusi, mis puudutavad jahipidamise reguleerimist ning puuma elupaikade säilitamist.

Selle tulemusena on puuma Ameerika Ühendriikide lääneosasse tagasi ilmunud ning hõivanud taas oma endised elupaigad. On tõsi, et mitte kõigil pole selle üle hea meel, kuid siiski paljudel. Ajakiri ”Smithsonian” märgib, et puuma ”on suhteliselt lühikese aja jooksul röövloomast väga hinnatud loomaks saanud”.

Puumat hindavad nii loodusearmastajad kui ka jahimehed. Esimestele on see kaslane metsiku looduse sümboliks, viimastele jääb ta aga trofeeks. Küsimus on aga selles, kui kauaks jätkub puumasid nii üheks kui teiseks?

[Allmärkus]

[Kast lk 26]

Ela ise ja lase teistel elada?

Ameerika Ühendriikide lääneosas jõustatud puumakaitseseadused pole üksnes suurendanud puumapopulatsioone, vaid tekitanud ka üha rohkem kokkupõrkeid puumade ja inimeste vahel. Selle põhjus on ilmselge: aina rohkem inimesi asub elama metsikute alade piirimaile — puuma valdustesse, ning sellega seavad nad ohtu omaenda turvalisuse. Kuid vaatamata sellele ründab puuma inimesi siiski harva.

Uurijad on Ameerika Ühendriikides ja Kanadas registreerinud 1890. aastast alates 65 juhtumit, mil puuma on inimest rünnanud, mis teeb umbes 3 rünnakut iga viie aasta kohta. Neist 65 rünnakust lõppesid inimese surmaga ehk kõige rohkem 10. Võrreldes sellega sureb ainuüksi Ameerika Ühendriikides igal aastal umbes 40 inimest mesilase nõelamise tagajärjel.

”[Puuma] ründab inimest võimaluse korral üllatavalt harva,” märgib loodusuurija Kevin Hansen, ”mis näitab kuuguari suurt soovi ise elada ja lasta ka teistel elada, vähemalt selles osas, mis puutub inimestesse.”

[Piltide allikaviide lk 25]

Pildid: São Paulo Zoo