Võitlesime õiguse eest kuulutada
Jutustanud Grace Marsh
Mõne aasta eest võttis minult 50 aastat tagasi toimunud sündmuste kohta intervjuu professor Newton, kes töötas sel ajal Montgomerys Alabama osariigis asuvas Huntingdoni kolledžis. Aastal 1946 langetas Ameerika Ühendriikide ülemkohus otsuse kohtuasjas, mis puudutas minu tegevust Jehoova tunnistajast jumalateenijana. Professor Newtoni huvi juhtunu vastu äratas paljud mälestused taas ellu. Lubage, et alustan lapsepõlvest.
SÜNDISIN 1906. aastal Randolphis Alabama osariigis Ameerika Ühendriikides neljanda põlve piibliuurijana, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti. Mu vanavanaisa Lewis Waldrop ja vanaisa Sim Waldrop ristiti kui piibliuurijad 19. sajandi lõpupoolel.
Sim Waldropi pojast Josephist sai minu isa. Joseph jättis ühele Belle’i-nimelisele tüdrukule sügava mulje, andes talle brošüüri, mis paljastas kiriku õpetuse põrgutule kohta. Belle’ile valmistas loetu nii suurt rõõmu, et ta andis selle brošüüri lugeda ka oma isale, kelles tärkas samuti huvi. Hiljem Joseph ja Belle abiellusid ja neil oli kuus last. Mina olin vanusejärjekorras teine.
Iga õhtu kogus isa pere kamina ümber kokku ning luges meile ette Piiblit ja ajakirja ”Vahitorn”. Kui ta lugemise lõpetas, põlvitasime kõik maha ja isa ütles südamesttuleva palve. Iga nädal sõitsime hobuvankriga mitu miili, et vanaisa Simi kodus teiste piibliuurijatega kokku saada.
Koolis naeruvääristasid klassikaaslased meid sageli, kutsudes meid russellasteks. Ma ei võtnud seda aga solvanguna, millena see mõeldud oli, sest pidasin Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu esimesest presidendist Charles Taze Russellist sügavalt lugu. Kui erutatud ma küll olin, kui teda Birminghamis Alabamas 1914. aastal toimunud kokkutulekul nägin! Mul on seniajani meeles, kuidas ta kõnelaval seisis ja pildisarja ”Loomise fotodraama” kohta selgitusi jagas.
Aastal 1920 kolis meie pere Robertsdale’i, väikesesse linna, mis asub ida pool Mobile’i Alabama osariigis. Viis aastat hiljem abiellusin Herbert Marshiga. Kolisime Herbertiga Illinoisi osariiki Chicagosse ning varsti pärast seda sündis seal meie poeg Joseph Harold. Kahjuks triivisin oma lapsepõlve religioonist eemale, kuid see oli siiski mu südames.
Seisan Piibli tõe eest
Ühel päeval 1930. aastal läksid aga mu silmad äkki lahti, kui nägin, kuidas meie majaperemees ühe piibliuurija jõuliselt trepist alla lükkas. Sain maruvihaseks ja tegin majaperemehega tema käitumisest juttu. Ta andis mulle teada, et kui ma tolle mehe oma korterisse kutsun, ei või me mehega seal enam kauem elada. Nagu arvata võite, kutsusin tolle piibliuurija viivitamatult sisse tassi teed jooma.
Järgmisel pühapäeval käisime mehega piibliuurijate koosolekul ning meil oli rõõm saada tuttavaks Joseph F. Rutherfordiga, kes oli saanud Vahitorni ühingu presidendiks pärast Russelli surma. Rutherford juhtus just sel ajal Chicagot külastama. Sain neist sündmustest ergutust hakata taas kristlikus teenistuses osalema. Peagi pärast seda kolisime tagasi Alabamasse Robertsdale’i.
Columbuses Ohios aastal 1937 peetud konvendil tegin otsuse saada pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid nimetatakse. Mõne aja pärast ristiti mu mees Herbert ning varsti sai temast Robertsdale’i koguduse juhtiv ülevaataja. Meie poeg Harold oli majast majja kuulutustööl sageli mu kaaslaseks.
Aastal 1941 sain kutse teenida eripioneerina Mississippi osariigis Brookhavenis. Mu paariliseks oli Violet Babin, üks kristlik õde New Orleansist. Võtsime selle raske ülesande vastu ning läksime haagiselamu ja lastega Brookhavenisse, et seal end sisse seada. Abikaasad pidid meiega ühinema hiljem.
Esialgu saatis meid teenistuses edu ja nii Violeti tütrel kui Haroldil läks koolis hästi. Ent pärast seda, kui jaapanlased 1941. aasta detsembris Pearl Harborit pommitasid ja Ameerika Ühendriigid sõtta haarati, hakati meie töösse juba hoopis teisiti suhtuma. Valitses ülimalt patriootiline vaim ja kardeti vandenõusid. Et jäime poliitiliselt neutraalseks, olid inimesed meie suhtes umbusklikud, süüdistades meid isegi, et oleme saksa spioonid.
Harold heideti koolist välja, kuna ta keeldus liputseremoonial osalemast. Õpetaja ütles mulle, et Harold on küll arukas ja heade kommetega, kuid kooli direktorile tundus, et ta on teistele halvaks eeskujuks, kuna ta ei tervita lippu. Koolide inspektor oli kooli direktori ja piirkonna koolivalitsuse otsusest selles küsimuses nii löödud, et lahkus ametist ning oli nõus võtma enda kanda kulud, mis kaasnenuks Haroldi saatmisega erakooli!
Iga päev seisime silmitsi vihaste rahvahulkade vägivallaga. Ühel juhtumil tõukasid politseinikud meid ühe proua ukselt minema, viskasid meie grammofonid vastu puud puruks, tegid meie piibliteemaliste kõnedega plaadid katki, rebisid meie Piiblid ja kirjanduse ribadeks ning panid lõpuks kõigele, mis nad meilt konfiskeerinud olid, tule otsa. Nad käskisid meil enne pimedat linnast lahkuda, kui me ei taha, et vihane rahvahulk meid minema kihutaks. Kirjutasime kiiresti linnaametnikele kirjad, milles palusime kaitset, ja andsime need oma käega edasi. Ent meid keelduti kaitsmast. Helistasin abi saamiseks isegi Föderaalsesse Juurdlusbüroosse (FBI) Jacksonis Mississippis. Sealtki anti meile soovitus linnast lahkuda.
Sel õhtul piirasid ligi sada vihast meest meie haagiselamu ümber. Meid oli ainult kaks naist ja lapsed. Lukustasime uksed, lülitasime tuled välja ja palvetasime kirglikult Jehoova poole. Lõpuks läks jõuk meile häda tegemata laiali.
Niisugusest sündmuste käigust kuuldes otsustas Herbert sedamaid meie juurde Brookhavenisse tulla. Viisime Haroldi tagasi vanavanemate juurde Robertsdale’i, kus kohaliku kooli direktor kinnitas, et ta võib koolis käia. Kui Brookhavenisse tagasi pöördusime, oli meie haagiselamu rüüstatud ning ühele siseseintest oli naelutatud volitus meie arreteerimiseks. Hoolimata niisugusest vastupanust jäime vankumatuks ning jätkasime teenistust.
Arreteerimine ja halb kohtlemine
Meid Herbertiga arreteeriti veebruaris 1942, kui olime parajasti ühes tagasihoidlikus väikses kodus piibliuurimist juhatamas. Kui majaperemees nägi, kuidas meid koheldi, sai ta nii vihaseks, et haaras seinalt püssi ja ähvardas politseinikku tulistada! Meile esitati süüdistus keelatud territooriumil viibimises ning järgmisel päeval peetud kohtuprotsessis mõisteti meid süüdi.
Meid pandi üheteistkümneks päevaks räpasesse ja külma kongi. Seal külastas meid üks kohalik baptisti jutlustaja, kes kinnitas, et kui oleme nõus linnast lahkuma, kasutab ta oma mõjuvõimu, et meid vabaks lastaks. Meile tundus see üsna irooniline, sest just tema mõjuvõimu pärast me seal kongis istusimegi.
Üht kongi nurka oli varem kasutatud tualetina. Too paik kubises voodilutikatest. Toitu toodi mustade, pesemata plekk-kaussidega. Selletaoliste tingimuste tagajärjel haigestusin kopsupõletikku. Mulle kutsuti arst ja meid lasti vangist välja. Kuna selgi õhtul ilmus meie haagiselamu juurde vihane rahvahulk, läksime oma kohtuprotsessi ootama koju Robertsdale’i.
Kohtuprotsess
Meie kohtuprotsessiks tuli Brookhavenisse kokku baptiste kogu osariigist, avaldamaks toetust sellele baptisti jutlustajale, kes seisis meie arreteerimise taga. See andis mulle tõuke kirjutada kiri oma noorema õe mehele Oscar Skooglundile, kes oli ustav baptisti diakon. Kiri sai emotsionaalne ja mitte just kõige taktitundelisem. Ometi pidid mulle osakssaanud halb kohtlemine ja see, mida kirjutasin, talle head mõju avaldama, sest lühikese aja jooksul sai temast tulihingeline Jehoova tunnistaja.
Meie advokaadid G. C. Clark ja Victor Blackwell, samuti Jehoova tunnistajad, olid veendunud, et Brookhavenis meile ausat kohut ei mõisteta. Nii otsustasid nad esitada vastuväiteid, kuni asja kohtulik arutamine lõpetatakse. Iga kord, kui süüdistaja oma suu lahti tegi, esitas üks advokaatidest vastuväite. Nad esitasid vähemalt 50 vastuväidet. Lõpuks lükkas kohtunik kõik süüdistused tagasi.
Uus kuulutustööterritoorium
Kui olin end välja puhanud ja mu tervis paremaks läks, alustasin uuesti pioneeritööd, ja seda tegi ka mu poeg Harold. 1943. aastal määrati meile territoorium kodule lähemal: Whistler ja Chickasaw, väikesed kogukonnad Alabama osariigis Mobile’i lähedal. Mõtlesin, et küllap pole need uued territooriumid nii ohtlikud, sest Ühendriikide ülemkohus oli just langetanud rea Jehoova tunnistajatele soodsaid otsuseid ja üldsuse suhtumine meie töösse oli hakanud paranema.
Peagi oli meil Whistleris Piibli uurijate grupp ning vajasime kooskäimiskohta. Meie väikese kuningriigisaali ehitusel lõid kaasa kõik, kes vähegi naela seina suutsid lüüa, ning esimesel koosolekul oli kohal 16 inimest. Chickasaw’ga oli aga hoopis teine lugu, sest see linn kuulus laevaehituskompaniile Gulf Shipbuilding Corporation. Välja nägi see muidu üsna samasugune kui iga teine väikelinn oma äripiirkonna, postkontori ja kaubanduskeskusega.
Pakkusime ühel 1943. aasta detsembrikuu päeval koos ühe teise pioneeri, Aileen Stephensiga, parajasti Chickasaw’s juhuslikele möödujatele meie piibliliste ajakirjade viimaseid numbreid, kui asešerif Chatham tuli ütlema, et meil pole õigust kuulutada, kuna viibime eraomandil. Selgitasime, et me pole mingid rändkaubitsejad ning et meie töö on religioosne ja Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimese parandusega lubatud.
Taas arreteerimised ja vangistamised
Järgmisel nädalal oli mul ja Aileenil kohtumine E. B. Peeblesiga, Gulf Shipbuildingu asepresidendiga, ja me selgitasime talle, kui tähtis meie usuline tegevus on. Ta hoiatas, et nagunii Jehoova tunnistajatele Chickasaw’s tegutsemisluba ei anta. Selgitasime, et inimesed olid meid rõõmuga oma kodudes vastu võtnud. Kas võiks tema võtta neilt õiguse Piiblit uurida? Ta muutus vaenulikuks ja ähvardas meid keelatud territooriumil viibimise eest vanglasse heita.
Pöördusin ikka ja jälle Chickasaw’sse tagasi ning iga kord mind arreteeriti. Ent iga kord lasti mind kautsjoni vastu vabaks. Lõpuks tõsteti kautsjon nii pööraselt kõrgeks, et pidin üha enam aega vanglas olema, enne kui vajamineva summa kokku saime. Vanglatingimused olid ebasanitaarsed: polnud eraldi tualetti, madratsid olid räpased ja ilma linadeta, katteks üks määrdunud tekk. See kõik viis selleni, et mu tervis hakkas ennast jälle tunda andma.
Jaanuarikuu 27. päeval aastal 1944 arutati kohtulikult nende kuue tunnistaja süüasja, kes arreteeriti 24. detsembril 1943, ja minu tunnistus võeti teiste süüaluste asja arutamisel eeskujuks. Ehkki selle protsessi puhul oli ilmne, et Jehoova tunnistajaid on avalikult diskrimineeritud, mõisteti mind süüdi. Kaebasime otsuse edasi.
15. jaanuaril 1945 tegi apellatsioonikohus teatavaks vandekohtunike otsuse: olin süüdi keelatud territooriumil viibimises. Peale selle keeldus Alabama ülemkohus minu asja arutluse alla võtmast. 3. mail 1945 pöördus Hayden Covington, Jehoova tunnistajate koguduse liige ning julge ja energiline advokaat, palvekirjaga Ühendriikide ülemkohtusse, et asi uuesti läbi vaadataks.
Samal ajal kui me Aileeniga ülemkohtu otsust ootasime, pöörasime oma süüdistajate väited nende endi vastu, esitades kohtusse tsiviilhagi E. B. Peeblesi ja ta liitlaste vastu šerifi osakonnast, ning nõudsime kahjutasu. Süüdistajad püüdsid meile esitatud süüdistust muuta ja keelatud territooriumil viibimise asemel meile liiklusummikute põhjustamist ette heita, ent vanglasviibimise ajal oli mul õnnestunud salaja välja toimetada üks asešerif Chathami allkirjaga dokument, milles meid just keelatud territooriumil viibimises süüdistati. Kui see tõendusmaterjal kohtule esitati, kargas šerif Holcombe püsti ja oleks äärepealt oma sigari alla neelanud! See kohtuprotsess jäi 1945. aasta veebruaris sinnapaika, kuna vandekohtunike kogu oli ummikus.
Ülemkohtu otsus
Ühendriikide ülemkohus tundis minu asja vastu huvi, sest eraomandil viibimise keelamine oli usuvabaduse küsimuses täiesti uus aspekt. Covington tõestas, et Chickasaw määrus ei riku mitte üksnes süüaluste, vaid terve kogukonna elanike õigusi.
7. jaanuaril 1946 muutis Ühendriikide ülemkohus alama astme kohtu otsuse vastupidiseks ning langetas ajaloolise otsuse meie kasuks. Kohtunik Black luges ette otsuse, mis sisaldas järgmisi sõnu: ”Püüdes kohaldada kriminaalkaristust edasikaebaja [Grace Marshi] suhtes selle eest, et ta ühes kompaniile kuuluvas linnas usulist kirjandust levitas, ületas [Alabama] osariik oma võimupiirid.”
Võitlus jätkub
Lõpuks asusime Herbertiga elama Fairhope’i Alabama osariigis ning töötasime seal Kuningriigi huve silmas pidades aastaid. Kaotasin Herberti aastal 1981, kuid mul on meie kooselust palju õnnelikke mälestusi. Mu poeg Harold jättis hiljem Jehoova teenimise ja suri peagi pärast seda 1984. aastal. See tegi mulle suurimat südamevalu.
Ent ma olen tänulik selle eest, et Harold ja ta naine Elsie kinkisid mulle kolm imepärast lapselast ja et praegu on mul ka lapselapselapsi, kes on ristitud tunnistajad. Kolm mu õdedest: Margaret, Ellen Jo ja Crystal, on veel elus ja jätkavad ustavalt Jehoova teenimist. Crystal abiellus Lyman Swingle’iga, kes on Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige. Nad elavad Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis New Yorgis. Hoolimata sellest, et Crystalil on viimaste aastate jooksul olnud tõsiseid tervisehäireid, on ta mulle senini imeliseks eeskujuks ja julgustuseks.
Oma elu rohkem kui 90 aasta jooksul olen õppinud, et mitte kunagi ei tule karta seda, mida inimesed võivad teha, sest Jehoova on igast šerifist, kohtunikust ja inimesest tugevam. Nende minevikusündmuste üle mõtiskledes tunnen, kui väga ma hindan seda eesõigust, et minulgi on olnud osa ’hea sõnumi kaitsmises ja seaduslikult kinnitamises’! (Filiplastele 1:7, UM.)
[Kast lk 22]
Põhiseaduse kaitse all
Aastal 1995 kirjutas Merlin Owen Newton raamatu ”Põhiseaduse kaitse all” (”Armed With the Constitution”), mis käsitleb Jehoova tunnistajate rolli Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimese paranduse rakendamise täpsustamisel. Sel ajal oli proua Newton Alabama osariigis Montgomerys asuva Huntingdoni kolledži ajaloo ja politoloogia abiprofessor. Tema põhjalikul uurimistööl rajanev ja hästi dokumenteeritud raamat võtab uuesti vaatluse alla kaks Alabama kohtuasja, mis lõpuks jõudsid Ühendriikide ülemkohtusse.
Üks neist ülemkohtus käsitletud süüasjadest oli seotud Grace Marshiga, kelle jutustust võib lugeda selle artikli kaasartiklist. Teine kohtuasi, Jones versus Opelika linn, puudutas õigust propageerida oma usulisi tõekspidamisi kirjandust levitades. Rosco ja Thelma Jones, mustanahalistest abielupaar, olid Jehoova tunnistajate koguduse täisajalised teenijad.
Raamatu ettevalmistamisel kasutas professor Newton tolleaegseid perioodikaväljaandeid ja juriidilisi ajakirju; Jehoova tunnistajate memuaare ja kirju, intervjuusid Jehoova tunnistajatega ja viimaste endi välja antud materjale, samuti õpetlaslikke uurimusi tunnistajate tegevuse kohta. Raamat ”Põhiseaduse kaitse all” koos oma paeluvate üksikasjade ning süüaluste, advokaatide ja kohtunike endi mõtteavaldustega on toonud killu Jehoova tunnistajate juriidilisest ajaloost avalikkuse ette.
[Pilt lk 20]
Koos vanaisa Sim Waldropiga
[Pilt lk 23]
Grace Marsh praegu