Kohus „ketseri” üle ja tema hukkamine

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

SÜNGE kohtusaali ühes otsas asub kõrge kartustsisendav kohtunikepink. Keskel, kohtuistungi juhataja istme kohal, on tumedast riidest baldahhiin, mille otsas kõrgub üle terve saali suur puidust rist. Juhataja istme ette on asetatud süüpink.

Nõnda on tihtilugu kirjeldatud hirmsa katoliikliku inkvisitsiooni kohtusaale. Õnnetute kohtualuste hirmuäratav süü seisnes „ketserluses” — sõna, mis toob silme ette pildid piinamisest ja tuleriidal hukkamisest. Inkvisitsioon (tuletatud ladinakeelsest verbist inquiro ’juurdlust teostama’) oli kiriku eritribunal, mille eesmärk oli ketserlus, s.t. ortodoksse roomakatoliku kiriku doktriinidest kõrvalekaldunud vaated ja õpetused, välja juurida.

Katoliku kiriku allikate teatel seati inkvisitsioon sisse järk-järgult. Inkvisitsioonile pani aastal 1184 Verona kirikukogul aluse paavst Lucius III ning hiljem täiustasid — kui sellist sõna võib üldse seesuguse õudustäratava institutsiooni kirjeldamiseks kasutada — teised paavstid selle organisatsioonilist struktuuri ja protseduure. 13. sajandil rajas paavst Gregorius IX inkvisitsioonitribunalid mitmele poole Euroopasse.

Võimul olevate monarhide Fernando ja Isabeli soovil seadis paavst Sixtus IV aastal 1478 oma bullaga sisse kurikuulsa Hispaania inkvisitsiooni. See rajati võitluseks maraanide (juudid, kes tagakiusamisest pääsemiseks olid silmakirjalikult katolitsismi pöördunud), moriskide (selsamal põhjusel katolitsismi pöördunud islamiusulised) ja hispaania ketserite vastu. Dominikaanist Hispaania esimene suurinkvisiitor Tomás de Torquemada täitis oma kohustusi sedavõrd fanaatilise innuga, et temast on saanud inkvisitsiooni kõige õudustäratavamate tunnusjoonte sümbol.

Aastal 1542 rajas paavst Paulus III Rooma inkvisitsiooni, mille kohtulik võim ulatus üle terve katoliikliku maailma. Ta määras ametisse kuuest kardinalist koosneva peatribunali, mida nimetati Rooma ja Ülemaailmse Inkvisitsiooni Pühaks Kongregatsiooniks. Sellest vaimulike kogust sai „kogu Roomas õudust tekitanud terrorivalitsus” („Dizionario Enciclopedico Italiano”). Ketserite hukkamised hoidsid pideva hirmu all neid maid, kus katoliku hierarhial oli täielik mõjuvõim.

Kohtuprotsess ja autodafee

Ajalootõendite kohaselt piinasid inkvisiitorid ketserluses süüdistatavaid, et nendelt süü ülestunnistust välja pressida. Püüdes inkvisitsiooni süüd võimalikult väikseks teha, on katoliku kommentaatorid öelnud, et ka tolle ajastu ilmalikes kohtutes oli piinamine tavaline nähtus. Kuid kas see asjaolu õigustab seda, mida on teinud jumalateenijad, kes väitsid end Kristuse esindajad olevat? Kas poleks nad mitte pidanud Kristuse sarnaselt oma vaenlaste vastu hoopis kaastunnet ilmutama? Objektiivse hinnangu saamiseks võiksime mõelda vaid ühele lihtsale küsimusele: kas Kristus Jeesus oleks piinanud neid, kes tema õpetustes eri meelel olid? Jeesus sõnas: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad” (Luuka 6:27).

Inkvisitsioon ei taganud süüdistatavatele mingisugust õiglust. Õigupoolest oli inkvisiitoril piiramatu võim. „Inkvisiitorile piisas kahtlustusest, pealekaebusest ja isegi kuulujutust, et mõni inimene enda ette kutsuda.” („Enciclopedia Cattolica”.) Õigusajaloolase Italo Mereu kinnitusel mõtles inkvisiitorliku õigussüsteemi välja ning võttis selle Vana-Rooma kohtusüsteemi asemel kasutusele just katoliku hierarhia. Rooma õiguse kohaselt pidi süüdistaja oma väidet tõendama. Kui kellegi süü suhtes kerkis mõningaid kahtlusi, oli parem ta ennemini õigeks mõista kui riskeerida süütu süüdimõistmisega. Selle õigusliku lähteprintsiibi asemel oli katoliku hierarhia keskne idee, et kahtlus eeldab süüd ning et hoopiski süüalusel lasub kohustus oma süütust tõendada. Süüdistuse tunnistajate (informaatorite) nimed hoiti saladuses ning kaitsja, kui ta üldse olemas oli, seadis oletatavat ketserit edukalt kaitstes ohtu omaenda maine ja ametikoha. Nagu möönab „Enciclopedia Cattolica”, viis see olukorrani, kus „süüdistatavad olid praktiliselt ilma kaitseta. Kaitsja võis üksnes soovitada süüalusele oma süü üles tunnistada”.

Kohtuprotsess kulmineerus autodafeel (tuletatud portugalikeelsest väljendist auto da fé ’usuakt’). Mida see endast kujutas? Tolle ajastu joonistustelt võib näha, et vaesed ketserluses süüdistatavad kohtualused langesid võika vaatemängu ohvriks. „Dizionario Ecclesiastico” järgi on autodafee „süüdimõistetud ja kahetsevate ketserite avalik patukahetsus”, mis leidis aset pärast süüdimõistva kohtuotsuse ettelugemist.

Ketserite süüdimõistmisi ja hukkamisi lükati edasi, nii et oleks võimalik kaks korda aastas või rohkemgi korraldada üks tohutu õudustäratav vaatemäng, milles osaleks mitu süüdimõistetut. Ketserid marssisid kohale pikas rongkäigus, mida inimesed osalt õudusega, osalt sadistliku lummusega jälgisid. Süüdimõistetud pidid ronima suure väljaku keskel asuvale poodiumile ja siis loeti nende kohtuotsused valjusti ette. Kui kohtualune oli oma süüd tunnistanud, s.t. ketserlikest õpetustest lahti ütelnud, siis teda ei heidetud kiriku rüpest välja, vaid talle määrati mitmesuguseid karistusi, näiteks eluaegne vanglakaristus. See, kes polnud seda teinud, ent viimasel hetkel siiski oma patu preestrile pihtis, anti tsiviilvõimudele üle kägistamiseks, ülespoomiseks või pea maharaiumiseks, mille järel tema laip pidi põletatama. Pattu mitte kahetsenu põletati elusalt. Surmaotsus viidi täide veidi hiljem ja selle puhuks korraldati üldsuse ees veel üks vaatemäng.

Rooma inkvisitsiooni tegevust ümbritses äärmiselt range salajasus. Koguni tänapäeval on õpetlastele juurdepääs selle arhiividele suletud. Ent tänu visale uurimisele on üks jagu Rooma tribunali protsesside dokumente päevavalgele toodud. Mida need paljastavad?

Kohtuprotsess prelaadi üle

Firenzes 16. sajandi algul sündinud Pietro Carnesecchi tegi vaimulikuna paavst Clemens VII õukonnas kiirelt karjääri, saades paavsti isiklikuks sekretäriks. Kuid paavsti surm tegi tema karjäärile järsu lõpu. Hiljem tutvus Carnesecchi aadlike ja vaimulikega, kes nagu temagi pooldasid mõningaid protestantidest reformaatorite õpetusi. Tagajärjeks oli see, et teda kutsuti kolm korda tribunali ette. Ta mõisteti surma: pea raiuti maha ning laip põletati.

Kommentaatorite sõnul oli Carnesecchi vanglas viibides otsekui elus surnu. Vastupanu murdmiseks teda piinati ja näljutati. 21. septembril 1567. aastal viidi pea kõigi Rooma kardinalide kohalolekul läbi tema pidulik autodafee. Kohtuotsus loeti ette, kui Carnesecchi rahvamassi ees poodiumil seisis. Autodafee lõppes tavapärase kõne ja pöördumisega tsiviilkohtu liikmete poole, kellele ketser kohe pärast seda üle anti, et ’nad karistust määrates tema vastu leebust üles näitaksid ja et nad teda surma ei mõistaks ega üleliia piinaks’. Kas polnud see mitte äärmiselt silmakirjalik? Inkvisiitorid ihkasid ketsereid kõrvaldada, ent samal ajal palusid nad silmakirjalikult ilmalikke võime nende vastu halastust üles näidata, soovides sellega oma mainet hoida ja veresüü enda pealt ära veeretada. Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist pidi Carnesecchi selga panema sambenito — kotiriidest rüü, mis pattu kahetsenul oli kollast värvi punaste ristidega, pattu mitte kahetsenul aga must tulekeelte ja kuradikestega. Otsus viidi täide kümne päeva pärast.

Mispärast süüdistati seda paavsti endist sekretäri ketserluses? Eelmise sajandi lõpus avastati tema protsessi protokollid, millest selgub, et õpetuste vaidlustamise tõttu leiti ta olevat süüdi 34 punktis. Muu hulgas vaidlustas ta puhastustule õpetust, preestrite ja nunnade tsölibaati, transsubstantsiatsiooni, konfirmatsiooni, pihti, toitumispiiranguid, indulgentse ning palveid pühakute poole. Kaheksas süüdistus on aga eriti huvitav. (Vaata kasti lk. 21.) Mõistes surma need, kes tunnustasid „Pühakirjas ilmutatud Jumala sõna” kui ainsat usu alust, näitas inkvisitsioon selgelt, et katoliku kirik ei pea Püha Piiblit ainsaks inspireeritud allikaks. Seetõttu pole üllatav, et paljud kiriku õpetused põhinevad Pühakirja asemel kirikupärimusel.

Noore üliõpilase hukkamine

Aastal 1531 Napoli lähedal sündinud Pomponio Algieri lühike ning liigutav elulugu pole paljudele tuntud-teatud, kuid mitmete ajaloouurijate usin töö on selle aegade hämarusest päevavalgele toonud. Oma õpingute ajal Padova ülikoolis puutus Algieri kokku Euroopa eri paikadest pärit õppejõudude ja üliõpilastega ning nende kaudu sai ta tuttavaks nn. ketserite ja protestantidest reformaatorite õpetustega. Ta hakkas Pühakirja vastu rohkem huvi tundma.

Ta jõudis veendumusele, et Piibel üksinda on Jumala inspireeritud, mistõttu ta ei aktsepteerinud enam mitmeid katoliiklikke doktriine, nagu piht, konfirmatsioon, puhastustuli, transsubstantsiatsioon ja pühakute eestkoste, ega seda tõekspidamist, et paavst on Kristuse asemik.

Padova inkvisitsioon arreteeris Algieri ja alustas tema vastu kohtuasja. Noormees ütles inkvisiitoritele: „Olen meeleldi valmis minema tagasi vanglasse ning isegi ka surma, kui see on Jumala tahe. Oma hiilguse kaudu valgustab Jumal kõiki üha rohkem. Ma talun igat piina rõõmuga, sest Kristus, vaevatud hingede täiuslik Trööstija, on minu valgustaja ja tõeline valgus ning tema suudab kõrvaldada kogu pimeduse.” Hiljem anti ta Rooma inkvisitsiooni nõudel välja ning mõisteti surma.

Algieri suri 25-aastaselt. Hukkamispäeval Roomas keeldus ta armulauast ja oma pattu üles tunnistamast. Teda hukati tavalisest veelgi julmemal viisil. Tema põletamiseks ei kasutatud mitte hagu, vaid tapalavale paigaldati kogu rahva ette tohutu suur katel, mis oli täidetud kergestisüttivate ainetega: õli, pigi, vaiguga. Noormees lasti kinniseotuna katlasse ning selle sisu süüdati põlema. Teda põletati pikkamööda elusalt.

Ränkraske süü veel üks põhjus

Carnesecchi, Algieri ja teised, kelle inkvisitsioon surmas, ei mõistnud Pühakirja täielikult. Arusaamine pidi selle asjadesüsteemi „lõpuajal” veel ’kasvama’. Ometi olid nad valmis surema piiratud „arusaamise” eest, mille nad olid suutnud Jumala Sõnast omandada (Taaniel 12:4).

Isegi protestandid, kaasa arvatud mõned reformatsiooni läbiviijad, hävitasid teisitimõtlejaid: nad põletasid neid tuleriidal ning tapsid katoliiklasi ilmalike võimude kaasabil. Näiteks lasi Calvin ketserlikeks peetud kolmainsust eitavate õpetuste pärast Miguel Serveti elusalt põletada, kuigi ta muidu pooldas hukkamist pea maharaiumise läbi.

Tõsiasi, et ketserite tagakiusamine ja hukkamine oli levinud nii katoliiklaste kui protestantide seas, ei õigusta neid tegusid mitte sugugi. Kuid see, et usulised hierarhiad väitsid Pühakirja nende tapatalgusid õigustavat ning et nad seejärel tegutsesid otsekui Jumala enda käsul, suurendab nende ränkrasket süükoormat veelgi. Kas ei too see mitte kuhjaga teotust Jumala nimele? Mitmete õpetlaste kinnitusel oli tuntud katoliku „kirikuisa” Augustinus esimene, kes pooldas „usu” sunduse põhimõtet, s.t. jõu rakendamist võitluses ketserlusega. Ta püüdis seda õigustada Piibliga, tsiteerides Jeesuse sõnu tekstis Luuka 14:16—24 toodud tähendamissõnas: „Sunni [neid] sisse tulema.” Need sõnad, millele Augustinus täiesti teise tähenduse andis, viitavad ilmselgelt heldele külalislahkusele, mitte julmade sundabinõude vajalikkusele.

On märkimisväärne, et isegi inkvisitsiooni tegutsemisperioodil leidus neid, kes pooldasid usulist sallivust ja kes tähendamissõnale nisust ja põllulustetest viidates ketserite tagakiusamise vastu protesteerisid (Matteuse 13:24—30, 36—43). Üks nendest oli Desiderius Erasmus Rotterdamist, kelle sõnul soovib Jumal, põllu Peremees, et ketsereid kui põllulusteid sallitaks. Martin Luther aga õhutas mässavate talupoegade vastu vägivalda kasutama, nii et ligi 100000 talupoega tapeti.

Mõistes, milline ränkraske süükoorem lasub ristiusumaailma religioonidel, kes on nn. ketserite tagakiusamist õhutanud, kerkib küsimus, mida meie peaksime tegema. Meil oleks kahtlemata vaja otsida õigeid teadmisi Jumala Sõna kohta. Jeesus ütles, et tõelise kristlase võib ära tunda armastusest Jumala ja ligimese vastu — on selgemast selge, et niisuguses armastuses pole kohta vägivallal (Matteuse 22:37—40; Johannese 13:34, 35; 17:3).

[Kast lk 21]

Punkte, milles Carnesecchi süüdi mõisteti

8. „[Sa oled väitnud,] et peale Pühakirjas ilmutatud Jumala sõna ei tohiks millessegi muusse uskuda.”

12. „[Sa usud,] et meeleparanduse sakrament pole de jure Divino [Jumala seadusega kooskõlas], et Kristus pole seda sisse seadnud ja et Pühakirjas pole selle kohta kinnitust ning et pihtida pole vajalik kellelegi muule kui ainult Jumalale endale.”

15. „Sa oled puhastustule kahtluse alla seadnud.”

16. „Sa pead apokriivaks Makabeide raamatut, mis käsitleb surnute eest tehtavaid palveid.”

[Pildi allikaviide lk 18]

„The Complete Encyclopedia of Illustration”/J. G. Heck