Salaarhiivid on avatud
”ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT
”Inkvisitsiooniarhiivid on avatud.” Nii teatati massiteabevahendites sellest, et Vatikan on lubanud õpetlastele juurdepääsu Usuõpetuse Kongregatsiooni (1965. aastani Püha Amet) arhiividele.
SEOSES selle teadaandega öeldi, et seda sammu peaks pidama ”üheks osaks pikast ja põhjalikust ajaloolise revisjoni protsessist, mida Johannes Paulus II tahab enne aastat 2000 lõpule viia”.a Miks nende arhiivide vastu nii suurt huvi tuntakse? Milliseid saladusi arvatakse seal varjul olevat?
Püha Ameti asutas 1542. aastal paavst Paulus III. Seda paavstlikku institutsiooni, mille eesmärk oli nn. ketserlust maha suruda, nimetati ka Rooma inkvisitsiooniks, et eristada seda Hispaania inkvisitsioonist, mis sai alguse 1478. aastal.b 1542. aastal rajatud kardinalide kongregatsiooni ”ülesandeks oli tegeleda ketserluse küsimusega kõikjal ristiusumaades”, selgitab selle ala eriteadlane Adriano Prosperi. 16. sajandil tegutsenud inkvisitsioonidest on Rooma inkvisitsioon ainsana siiani tegev, ehk ta küll tegutseb teise nime all ning täidab teistsuguseid ülesandeid.
Inkvisitsioonidokumendid koguti kokku. Peagi moodustasid need Püha Ameti salaarhiivid. Aastal 1559 rüüstasid neid arhiive Rooma elanikud, kes tõstsid mässu ”pühitsemaks” paavst Paulus IV surma, keda peeti Rooma inkvisitsiooni peamiseks toetajaks. Aastal 1810, pärast seda, kui Napoleon I oli vallutanud Rooma, viis ta need arhiividokumendid Pariisi. Nii sel ajal kui ka hiljem, mil dokumendid paavstile tagasi toodi, läks palju materjali kas kaduma või need hävitati.
Mida arhiivid sisaldavad?
Arhiivid, mis koosnevad rohkem kui 4300 dokumendist, asuvad kahes ruumis Peetri kiriku lähedal. Vatikani Usuõpetuse Kongregatsiooni pea, kardinal Joseph Ratzingeri sõnul sisaldavad arhiivimaterjalid kaudselt ajaloolisi küsimusi, kuid on ”peamiselt teoloogilise olemusega”.
Ajaloolased arvavad üksmeelselt, et ei tasu loota sellele, et arhiivid palju paljastaksid. Professor Prosperi ütleb, et Rooma inkvisitsiooni koosolekuprotokollid on küll alles, kuid ”süüdistuskokkuvõtted, peaaegu kõik kohtuprotsessiprotokollid ja muud asjaga seotud dokumendid on kadunud. Enamik neist dokumentidest hävitati Pariisis aastatel 1815—1817 monsenjöör Marino Marini käsul, kes saadeti Roomast Napoleoni äraviidud pabereid tagasi tooma”.
Vatikan on lubanud õpetlastele juurdepääsu dokumentidele, mis koguti enne Leo XIII surma 1903. aasta juulis. Juurdepääsu saamiseks peavad uurijad esitama religioossete või akadeemiliste ametiisikute antud soovituskirja.
Kriitika
Kuigi uudiseid arhiivide avamisest tervitati rõõmuga, oli kuulda ka kriitikat. Katoliku teoloog Hans Küng arutleb põhjusi, miks ainult enne 1903. aastat kogutud dokumendid on tehtud kättesaadavaks, tõstatades küsimuse: ”Kas võib olla asi selles, et just pärast 1903. aastat muutuvad dokumendid aina huvitavamaks, kuna sel aastal alustas just paavstitoolile tõusnud paavst Pius X antimodernistlikku kampaaniat, mille ohvriteks said paljud teoloogid ning mis tekitas raskusi Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa piiskoppidele ning võõrutas lugematul hulgal inimesi kirikust?”
Vaatamata nime muutmisele ja arhiivide avamisele teeb õigusajaloolase Italo Mereu sõnul Usuõpetuse Kongregatsioon ”sama tööd, mida tegi vana inkvisitsioon, ning kasutab ka neidsamu meetodeid”, nagu näiteks seda, et juurdlusalustele ei näidata nende kohta käivaid dokumente.
”Midagi pole salajas, mida ei saada teada”
Üldiselt ei usu ajaloolased, et neid inkvisitsiooniarhiivides sensatsioonilised leiud ees ootavad. Sellegipoolest on tähelepanuväärne, et katoliku kirik tunneb kohustust alistuda avalikkuse arvamusele.
Palju tähtsam on aga see, mida arvab Jumal. Tuleb aeg, mil Jumal hakkab mõistma kohut iga religiooni üle, kes on nimetanud end kristlikuks religiooniks, kuid on sajandeid rikkunud tema käske ning rüvetanud hirmsate inkvisitsioonidega Jeesuse õpetuse vaimu. Nende inkvisitsiooniprotsesside käigus on lugematul hulgal süütuid inimesi kohutavalt piinatud ning mõrvatud lihtsalt sellepärast, et nad ei kiitnud heaks kiriku doktriine või tegusid (Matteuse 26:52; Johannese 14:15; Roomlastele 14:12).
Ükskõik kui põhjalikult õpetlased arhiive ka ei uuriks, ei saa nad kunagi kõike teada. Kuid teisest küljest ”ükski loodu ei ole temale [Jumalale] nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees; ja temale tuleb meil aru anda” (Heebrealastele 4:13). Seepärast võiski Jeesus oma jüngritele öelda talle vastu seisnud religioonijuhtide kohta: ”Ärge siis neid kartke! Sest midagi ei ole peidetud, mis ei tuleks ilmsiks, ja midagi pole salajas, mida ei saada teada” (Matteuse 10:26).
[Allmärkused]
a Vaata ”Vahitorn” 1.03.1998, lk. 3—7.
b Kuigi nende meetodid ja tegevuse tagajärjed mõneti erinesid, olid need kaks institutsiooni uued, võrreldes keskaegse inkvisitsiooniga, millele pandi Itaalias ja Prantsusmaal alus 1231. aastal.
[Piltide allikaviited lk 12]
Palace of the Holy Office, Rome, Italy
Joonistused: raamatust Bildersaal deutscher Geschichte