Akvakultuur — kalad „kariloomadena”

ÄRGAKE! NORRA KORRESPONDENDILT

TUHANDEID aastaid tagasi rajasid hiinlased ja egiptlased mageveetiike, kus nad eluskala kasvatasid ja arvatavasti ka söötsid. Tänaseks on kalakasvatusest saanud tootmisharu. Seda nimetatakse akvakultuuriks. Eesti Entsüklopeedia (1985) defineerib seda kui „veeorganismide kasvatamist”. See hõlmab veeorganismide tarvis mere- või magevees sobilike kasvutingimuste loomist, nende viljastamist ja kasvatamist.

Siiani on kalade intensiivkasvatus ja viljastamine akvakultuuri levinumaid vorme. Paljudes maades, eriti neis paigus, kus magevee temperatuur on suhteliselt kõrge, on mageveekalade kasvatamine sumpades ja tiikides laialt levinud. Teised riigid on jälle rohkem keskendunud kalakasvatusele merevetes. Viimastest on heaks näiteks Norra. Kuna selle riigi rannajoon on üks pikimaid maailmas ning merevee temperatuur on sobilik ja vesi võrdlemisi puhas, on seal olemas looduslikud eeltingimused kalakasvatuseks merevetes. Norra on olnud kalakasvatuse pioneer, seda eriti väärislõhe ja meriforelli kasvatamise osas merevetes.

Kalamarjast kaubakalani

Tootmist alustatakse sügisel kalahaudejaamas. Emaskalalt võetakse mari ning see viljastatakse väljavalitud isaskalade niisaga. Viljastatud kalamari on kogu talve haudemajas hoolika järelvalve all ning marja haudeaeg kestab kuus kuud. Esimestel nädalatel elab vastne oma kõhualuse rebukoti toidust ning seejärel algab hoolikas söötmine. Looduslikes tingimustes elab lõhepoeg oma sünnijões kaks kuni viis aastat, enne kui ta kasvamiseks rikkalikuma toiduvaruga merevette rändab. Haudemajas areneb vastne noorlõheks (rändevalmis lõhekalaks) pooleteise aastaga.

Seejärel viiakse kalad mageveest merevette. Tavaliselt pannakse nad merevees asuvatesse sumpparvedesse või aedikuisse. Aasta-paari pärast on kalakasvanduses kasvatatud lõhed sobiva suurusega ning nad tõstetakse veest välja ja töödeldakse. See kõik tundub olevat nii lihtne ja kerge. Kuid kalade pidamine „kariloomadena” toob endaga kaasa hulgaliselt probleeme.a

Bioloogilised keerdküsimused ja nõuded

Esimesed kalakasvatajad alustasid täiesti nullist ning pidid omandama põhjalikke teadmisi selle kohta, kuidas eri liigid paljunevad, milline on nende toiduvalik ja millised on nende instinktid. Tundus, et ees ootab lugematul arvul lahendamata bioloogilisi keerdküsimusi ja ka ebaõnnestumisi. Kas on üldse kunagi võimalik rahuldada neid pidevalt muutuvaid kalamaimude ja täiskasvanud kalade nõudeid vee puhtuse, temperatuuri, sööda ning valguse suhtes?

Paljud nendest probleemidest on juba ammu lahenduse leidnud. Mitmetes tänapäeva uurimisprogrammides keskendutakse sellele, kuidas eri liikide kasvamist ja käitumist võivad mõjutada sellised faktorid nagu liikumine, valguse reguleerimine ning sööda sobiv hulk ja kvaliteet.

Saastatus ja vetikate pealetung

Kalakasvatuses mängib suurt rolli puhas keskkond. Akvakultuuris tekitavad probleeme tasakaalust väljaviidud ökosüsteemid ja kõrge saastatus. Kui looduslikes tingimustes elavad kalad tunnevad, et vees leidub toksiine, püüavad nad ohtu vältida. Kalakasvanduses kasvatatavad kalad ei saa seda teha, sest nad on sumpadesse suletud. Seega on nii õlilaigud kui ka vette imbunud toksiinid kalakasvandustele vägagi ohtlikud.

Paljusid vapustas see, kui aastal 1988 hakkasid Rootsi edela- ja Norra lõunarannikul meeletult vohama toksilised vetikad. Vetikad tapsid väga suurel territooriumil kalu ning teisi veeorganisme. Paljud kalakasvandused jäid tühjaks osaliselt vetikate leviku tõttu, osaliselt hädaolukorrast tingitud kalade väljapüügi tõttu. Kuid enamik kasvandusi päästeti surmava vetika käest tänu sellele, et kalakasvatajad pukseerisid sumbad ohututesse fjordidesse. Vetikate põhjustatud hävingut nimetati „mere-Tšernobõliks”, ning ekspertide väidete kohaselt soodustas vetikate vohamist suurenev saastatus.

Meres asuvad sumbad on kaitsetud igasuguste ilmastikutingimuste ees ning peavad vastu pidama jää, tugeva lainetuse ja tormi korral. Kui seadis puruneb ja kalad pääsevad vabadusse, kaotab kalakasvataja väärtusliku omandi. Peale selle on olnud tõsiseks probleemiks see, et lahtipääsenud kalad võivad levitada looduslikes tingimustes elavate kalade seas haigusi. Lahtipääsenud kalad võistlevad looduslikes tingimustes kasvavate kaladega nii toidu kui ka kudemisala pärast, ning kardetakse, et see võib kohalikele kalavarudele halvasti mõjuda.

Niisiis ollakse ühel meelel selles, et vältimaks kalade lahtipääsemist, peavad merel asuvad seadised olema paremini kindlustatud. Ka selles valdkonnas on tehtud edusamme. Brošüüris „Akvakultuur Norras” öeldakse, et viimastel aastatel „on akvakultuuris kasutatavate seadiste täiustamisel suur samm edasi mindud ning need on muudetud äärmuslikele ilmastikutingimustele vastupidavamateks”.

Võitlus haigustega

Kõik, mis on kaladele sobimatu või erineb nende loomulikust elukeskkonnast, põhjustab neis stressi ja see omakorda mõjub kahjulikult nende immuunsüsteemile. Paljude tegurite koosmõjul, milleks on näiteks kalade tihe asustus, tõhus söötmine, orgaanilise aine kuhjumine ning kalade haigusetekitajate lisandumine, on kasvatatavate kalade seas, võrreldes looduslikes tingimustes kasvavate kaladega, hulga enam tõsiseid haigusi. See on sellele tootmisharule suurt kahju tekitanud.

Muidugi võidaks paljusid kalade haigusi ravida näiteks antibiootikumidega, kuid antibiootikumide pikaajaline tarvitamine ohustab keskkonda ning seda peamiselt seetõttu, et arenevad välja resistentsed bakterid, mistõttu on vaja välja töötada uusi ravimeid. Lisaks võivad ravimid kalu ka nõrgestada ja muuta teistele haigustele vastuvõtlikumaks. Loomulikult on kalakasvatajad soovinud sellest nõiaringist välja pääseda.b

Seega kehtib tuntud ütlus „kergem on haigust ennetada kui seda arstida” ka kalakasvatuse puhul. On tehtud suuri pingutusi, et koguda teadmisi selle kohta, kuidas tugevdada kalade loomulikku vastupanuvõimet. Uuritakse selliseid valdkondi nagu söötmise tõhustamine, kasvukeskkond ja töökorraldus, haigustele vastupanuvõimeliste kalade aretamine ning tõhusate vaktsiinide ja vaktsineerimismeetodite väljatöötamine. See töö on andnud tulemusi ning tundub, et kalakasvatus on haigusi võitmas.

Kasvav tootmisharu

Akvakultuur on tüüpiline regionaalne tootmisharu, millel on suur tähtsus arvukatele rannikuäärsetele asulatele ja linnadele. Akvakultuur on rajamisest alates laienenud hämmastavalt kiiresti. Aastal 1990 oli maailma kogutoodang rohkem kui 253 miljardit Eesti krooni. Norra kasvatab üle poole maailmas toodetavast väärislõhest ning ekspordib seda rohkem kui 90 riiki kõikjal maailmas.

Kuigi siiani on kalakasvatuse peamiseks artikliks olnud väärislõhe, on juba praegu saadaval piiratud koguses turska ja harilikku hiidlesta. Akvakultuur soovib saada värske ja kvaliteetse kala usaldusväärseks tarnijaks aastaringselt.

Kahjuks annavad inimesed sageli ahnusele järele ning seda on tulnud ette ka akvakultuuris. Mõnikord pole soovist kiiresti kasu lõigata pööratud tähelepanu keskkonnateguritele. Sellise mõtteviisiga akvakultuuri viljelejad peaksid meeles pidama, et loodus võib kiiresti tagasilöögi anda; nad peaksid mõistma, et keskkonna eest hoolitsemine teenib tegelikult nende endi huve. Varem või hiljem osutub alati õigeks see, et loodusvarasid on tark kasutada kooskõlas Looja algse eesmärgiga — harmoonias looduse ja selle mitmekülgsete ökosüsteemidega.

[Allmärkused]

[Pildid lk 15]

Kalad pannakse meres asuvatesse sumpparvedesse

Emaskalalt võetakse marja

Kui kalad on kasvanud sobiva suuruseni, tõstetakse nad veest välja ning töödeldakse

[Allikaviide]

Fotod: Vidar Vassvik/Norwegian Seafood Export Council