Inimröövid — ärilise iseloomu omandanud terror

”INIMRÖÖV pole see mis omandivastane kuritegu. See on perekonna, inimühiskonna algüksuse salalik, julm ja osavõtmatu kohtlemine,” sõnab Mark Bles oma raamatus ”The Kidnap Business”. Inimrööv põhjustab perekonnaliikmetes emotsionaalset segadust. Võideldes süü-, viha- ja abitustundega, kõiguvad nad minut minuti, tund tunni järel lootuse ja meeleheite vahel. Taoline painajalik olukord võib kesta päevi, nädalaid, kuid või mõnikord koguni aastaid.

Oma täitmatus rahaahnuses teevad inimeste röövijad panuse sugulustunnetele. Üks inimröövibande sundis oma ohvrit kirjutama pressis avaldamiseks järgmise kirja: ”Palun pressil see kõikjal avaldada, nii et juhul kui ma tagasi ei tule, on süüdi nii minu röövijad kui ka minu perekond, kes osutus eelistavat minule raha.” Itaalia inimeste röövijad on lunaraha välja pressinud, lõigates ära ohvri kehaosi ning läkitades neid omastele või televisioonikeskustesse. Üks mehhiko inimeste röövija koguni piinas oma ohvreid sel ajal, kui ta nende omastega telefoni teel läbirääkimisi pidas.

Seevastu on ka inimeste röövijaid, kes üritavad saavutada oma ohvrite poolehoidu. Näiteks Filipiinidel hoiti üht ärimeest Manila luksushotellis, kus ta vangistajad pakkusid talle likööri ning tõid talle meelelahutuseks prostituute, kuni lunaraha sai makstud. Enamik ohvreid pannakse siiski luku taha ega hoolita põrmugi nende füüsilistest ja hügieenilistest vajadustest. Paljudele saab osaks brutaalne kohtlemine. Igal juhul on ohver sunnitud alati ootama õudusega, mis temast edasi saab.

Kuidas traumast üle saada

Ohvrite emotsionaalsed haavad võivad ka pärast vabanemist visalt püsida. Somaalias röövitud rootsi haiglaõde väljendas oma seisukohta: ”Üks asi on tähtsam kui kõik muu. Tuleb kõnelda sõprade ja omastega ning saada vajaduse korral spetsialistidelt abi.”

Terapeudid on töötanud välja selliste ohvrite abistamise meetodi. Ohvrid analüüsivad läbielatut asjatundjate abiga mitme lühiseansi käigus, enne kui nad perekonnaga kokku saavad ja normaalsesse ellu tagasi pöörduvad. ”Vahetult pärast sündmust saadud teraapia kahandab ohtu saada püsivaid kahjustusi,” lausub Punase Risti kriisiteraapia ekspert Rigmor Gillberg.

Kaasnähud

Inimröövid ei puuduta mitte ainult ohvreid ja nende perekondi. Hirm inimröövide ees võib halvata turismi ning pidurdada investeeringuid, ka süvendab see ühiskonnas turvatunde puudumist. Aastal 1997 kolis Filipiinidelt inimrööviohu tõttu vaid mõne kuuga ära kuus rahvusvahelist kompaniid. Üks rühmituses Kodanikud Kuriteo Vastu töötav filipiinlanna hüüatas: ”Meie elu on nagu painajalik unenägu!”

”The Arizona Republic” ütleb oma artiklis: ”Mehhiko ettevõtjate seas on hirm inimröövi ees muutumas hüsteeriaks, ja seda täie õigusega.” Brasiilia ajakiri ”Veja” teatab, et brasiilia laste hirmuunenägudes on koletiste kohale asunud inimeste röövijad ja muud röövlid. Taiwani koolides õpetatakse inimröövide ennetamist, Ameerika Ühendriikides aga on koolieelsetes lasteasutustes seatud inimröövide ennetamiseks üles turvakaamerad.

Turvakonsultantide buum

Inimröövide kasv ja nendega seonduvad delikaatsed küsimused on tekitanud eraturvafirmade buumi. Brasiilias Rio de Janeiro linnas on rohkem kui 500 taolist firmat, kelle sissetulekud ulatuvad 1,8 miljardi dollarini.

Üha lisanduvad rahvusvahelised turvafirmad õpetavad inimröövide ennetamist, avaldavad raporteid ohupiirkondade kohta ning peavad läbirääkimisi lunaraha küsimuses. Nad nõustavad perekondi ja firmasid, tutvustades neile inimeste röövijate tegutsemistaktikat ning aidates neil psühholoogiliselt olukorraga toime tulla. Mõned firmad üritavad lisaks pantvangi vabastamisele tema röövijaid kinni võtta ja lunaraha tagasi saada. Muidugi mõista ei osuta nad oma teenuseid tasuta.

Hoolimata taolistest meetmetest on inimröövid paljudes maades lisandumas. Richard Johnson, kindlustuskompanii Seitlin & Company asepresident, iseloomustab olukorda Ladina-Ameerikas järgmiselt: ”Karta on, et inimröövide arv kasvab.”

Kiire kasvu põhjused

Asjatundjad loetlevad terve rea viimase aja kiire kasvu põhjuseid. Üheks põhjuseks on lootusetu majanduslik olukord mõnedes piirkondades. Päästetöötaja Venemaalt Naltšiki linnast sõnas: ”Parim viis raha hankida on üldteada abinõu — inimrööv.” Öeldakse, et mõnedes endistes Nõukogude Liidu vabariikides kasutatakse inimrööve kohalike sõjapealike eraarmeede finantseerimiseks.

Äri- või turismireisidel käib rohkem inimesi kui kunagi varem, mistõttu inimeste röövijatel avaneb järjest uusi võimalusi ohvreid leida. Viie aastaga on röövitud välismaalaste arv kahekordistunud. Aastatel 1991 kuni 1997 rööviti turiste 26 maal.

Kust tulevad kõik need inimeste röövijad? Mõned sõjalised konfliktid on hakanud lahenema, mistõttu endised sõdurid on jäänud tööta ja tühjade taskutega. Neil inimestel on kõik vajalikud oskused selle uue tulutoova äriga tegelemiseks.

Samuti on efektiivsemad pangaröövide vastased kaitseabinõud ning otsustavad meetmed uimastitega kaubitsemise vastu sundinud kurjategijaid pöörduma inimröövide kui uue sissetulekuallika poole. Ekspert inimröövluse küsimuses Mike Ackerman selgitas: ”Et varavastaste kuritegude sooritamine on meie kõigis ühiskonnakihtides raskenenud, sagenevad isikuvastased kuriteod.” Potentsiaalseid inimeste röövijaid võib õhutada tegudele ka kõrgete lunamaksude avalikkuse ette toomine.

Motiive on igasuguseid

Enamik inimeste röövijaid ihkab raha ja veel kord raha. Lunarahanõuded ulatuvad peotäiest dollaritest kuni rekordilise 60 miljoni dollarini, mis maksti Hongkongi kinnisvaramagnaadi eest, kes vaatamata makstud rahale vabaks ei saanudki.

Teisest küljest on mõned röövijad kasutanud oma ohvreid selleks, et tõmmata endale avalikkuse tähelepanu, nõuda toitu, ravimeid, raadioid ja autosid, aga ka uusi koole, teid ja haiglaid. Üks Aasias röövitud ettevõtja vabanes pärast seda, kui röövijad olid saanud korvpallimeeskonna vormirõivad ja korvpallid. On jõuke, kes kasutavad inimrööve välisinvestorite ja -turistide heidutamiseks eesmärgiga takistada maa ja loodusressursside röövellikku ekspluateerimist.

Niisiis ei tule puudu ei motiividest, rikkusest ega potentsiaalsetest inimeste röövijatest ja nende ohvritest. Kas ka lahendusi on sama külluslikult? Millised need on ja kas need tõepoolest probleemi kõrvaldavad? Vaadelgem enne neile küsimustele vastamist mõningaid inimröövibisnise vohamise sügavamaid tagamaid.

[Kast lk 5]

Kui oled röövitud

Need, kes on inimröövi teemat uurinud, annavad selle röövi ohvriks langeda võivatele inimestele järgmisi soovitusi.

• Ole koostöövalmis; hoidu tõrksast käitumisest. Vaenulikud pantvangid saavad palju tõenäolisemalt karmi kohtlemise osaliseks, peale selle satuvad nad suuremasse ohtu saada tapetud või teiste hulgast karistuseks välja valitud.

• Ära satu paanikasse. Pea meeles, et enamik ohvreid elab röövi üle.

• Mõtle midagi välja, et mitte kaotada ajataju.

• Ürita kehtestada endale mingisugune päevakava.

• Tee kehalisi harjutusi ka piiratud liikumisvõimaluste korral.

• Ole tähelepanelik; ürita jätta meelde detaile, helisid ja lõhnu. Talleta mällu üksikasju oma röövijate kohta.

• Kui võimalik, astu seltskondlikku vestlusse ning ürita rajada kontakt. Kui röövijad näevad sinus indiviidi, on vähem tõenäoline, et nad sind vigastavad või tapavad.

• Teavita neid oma vajadustest viisakal toonil.

• Ära iial püüa oma lunaraha üle läbirääkimisi pidada.

• Vahetult päästeoperatsiooni ajal visku põrandale ning jää passiivselt ootama sündmuste kulgu.

[Kast lk 6]

Inimröövikindlustus — vastuoluline küsimus

Üheks inimröövide lisandumisega seonduvaks õitsvaks tegevusharuks on saanud kindlustus. Lloyd’s of London’is on inimröövikindlustus kasvanud 1990-ndatel aastatel 50 protsenti aastas. Üha enam kompaniisid pakub taolist kindlustust. Kindlustus hõlmab röövijatega läbirääkija abi, lunaraha maksmist ja mõnikord ka asjatundjate jõupingutusi saada lunaraha tagasi. Ent see kindlustusküsimus on äärmiselt vastuoluline.

Inimröövikindlustuse vastased väidavad, et see annab taolisele kuriteole ärilise iseloomu ning et on ebamoraalne lõigata kasu inimeste röövimise pealt. Ka väidavad nad, et kindlustatud isik võib oma turvalisusse hooletult suhtuda ning et selline kindlustus kergendab inimeste röövijatel raha väljapressimist, mistõttu sedasorti kuritegevus võib hoogustuda. Kardetakse isegi, et kindlustusvõimalus võib õhutada inimesi iseenda röövimist korraldama, et saada kätte kindlustusraha. Itaalias, Kolumbias ja Saksamaal on inimröövikindlustus seadusega keelatud.

Inimröövikindlustuse pooldajad toovad välja mõtte, et nagu iga teine kindlustus, korvavad siin paljud väheste kaotusi. Nad arutlevad, et kindlustus tagab teatud turvalisuse, sest see võimaldab kindlustatud perekondadel ja ettevõtetel saada abi oma ala professionaalidelt, kes saavad leevendada pingeid, pidada läbirääkimisi lunaraha vähendamise küsimuses ning hõlbustada röövijate tabamist.

[Kast lk 7]

Stockholmi sündroom

Aastal 1974 võttis ajalehemiljonäri Randolph A. Hearsti tütre Patty Hearsti rööv ootamatu pöörde, kui too röövijate poolele asus ning grupiviisilises relvastatud röövis osales. Ühel teisel juhtumil andestas röövitud hispaania jalgpallur oma röövijatele ning soovis neile kõike head.

See nähtus sai 1970-ndate aastate algul pärast 1973. aastal Rootsis Stockholmis ühes pangas aset leidnud pantvangidraamat tuntuks Stockholmi sündroomina. Tol korral tekkisid mõningatel pantvangidel oma vangistajatega erilised sõprussidemed. Taoline vastastikune koostöö on olnud röövitutele kaitseks, nagu seda selgitab raamat ”Criminal Behavior”: ”Mida enam ohver ja vangistaja teineteist tundma õpivad, seda enam nad kalduvad üksteisele sümpatiseerima. See nähtus osutab sellele, et mingi aja möödudes kahaneb tõenäosus, et seaduserikkuja võib pantvangile viga teha.”

Üks inglise ohver Tšetšeenias, keda oli vägistatud, lausus: ”Arvan, et kui valvur õppis meid kui indiviide tundma, mõistis ta, et oli väär mind vägistada. Vägistamine lakkas ja ta palus andestust.”

[Pilt lk 4]

Inimrööv tähendab perekonnaliikmetele kõige närvesöövamat emotsionaalset segadust, mida üldse kujutleda võib

[Pilt lk 5]

Ohvrid vajavad tröösti

[Pilt lk 7]

Enamik ohvreid pannakse luku taha ega hoolita põrmugi nende füüsilistest ja hügieenilistest vajadustest