Inimröövid — nende tagapõhi
INIMRÖÖVIDEST on saanud nüüdisaja nuhtlus, ent sedasama võib öelda ka mõrvade, vägistamiste, varguste, laste vägivaldse kohtlemise ning samuti genotsiidide kohta. Miks on elu muutunud nõnda ohtlikuks, et tihtilugu kardavad inimesed õhtuti oma kodunt lahkuda?
Sellise kuritegevuse — kaasa arvatud inimröövid — epideemia tagapõhi seondub inimühiskonnas sügavale juurdunud puudustega. Kas tead, et Piibel ennustas neid ohtlikke aegu juba peaaegu 2000 aastat tagasi? Vaadelgem nüüd, mida on ennustanud 2. Timoteosele 3:2—5.
”Inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge.”
Arvatavasti oled nõus, et need ammu kirja pandud sõnad iseloomustavad nüüdisaja olukorda ülimalt tabavalt. Meie elupäevil on need karjuvad puudused inimühiskonnas tublisti süvenenud. On tähelepanuväärne, et eeltoodud kirjeldus inimeste kahetsusväärsest käitumisest algab Piiblis järgmiste sõnadega: ”Viimseil päevil tuleb raskeid aegu” (2. Timoteosele 3:1, meie kursiiv). Vaadelgem vaid kolme peamist ühiskonna puudust, mis on kasvatanud inimrööviepideemiat.
Probleemid seaduse maksmapanekuga
”Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha!” (Koguja 8:11).
Tihti napib politseijõududel ressursse tulla toime kuriteoepideemiaga. Seega on inimröövidest saanud paljudes maades kuritegevus, mis tasub end ära. Aastal 1996 sattus kohtusse vaid 2 protsenti kõigist Kolumbia inimeste röövijatest. Mehhikos maksti 1997. aastal vähemalt 200 miljonit dollarit lunaraha. Mõned Filipiinide inimeste röövijad on koguni nõustunud lunamaksuna tšekki vastu võtma.
Lisaks takistab mõnikord efektiivselt kuritegevuse vastu võitlemast korruptsioon seaduseorganites. Mehhikos, Kolumbias ja endistes Nõukogude Liidu vabariikides on süüdistatud inimröövivastase võitlusega tegelevate üksuste juhte endid inimröövides. Filipiinide senati president Blas Ople ütleb ajakirjas ”Asiaweek”, et ametlikel andmetel on Filipiinidel 52 protsendi inimröövidega seotud kas ametis või ametist lahkunud politseinikud ja sõjaväelased. Öeldakse, et kurikuulus Mehhiko inimeste röövija varjus ”ametliku kaitse müüri taha, mida hoidsid koos pistised politseinikele ja süüdistajatele munitsipaal-, osariiklikul ja föderaaltasandil”.
Vaesus ja sotsiaalne ebaõiglus
”Ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida teostati päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim” (Koguja 4:1).
Tänapäeval on paljud inimesed lootusetus majanduslikus ja sotsiaalses olukorras, nii et tihtilugu ongi just sellised inimesed inimröövide toimepanijad. Et elame maailmas, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel aina süveneb ja kus väljavaated teenida raha ausal moel on tihti nigelad, jäävad inimröövid edaspidigi kurjategijatele kiusatuseks. Kuni kestab rõhumine, jäävad inimröövid kättemaksuvahendiks ning mooduseks tõmmata tähelepanu talumatuna tunduvale olukorrale.
Saamahimu ja armastuse puudus
”Rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur” (1. Timoteosele 6:10). ”Et ülekohus läheb väga võimsaks, jaheneb paljude armastus” (Matteuse 24:12).
Kogu ajaloo jooksul on rahaarmastus pannud inimesi nurjatusi tegema. Ja pole vist teist kuritegu, mis muudaks inimeste ahastuse, südamevalu ja meeleheite sellisel määral äriks nagu inimröövid. Paljusid õhutab just saamahimu — rahaarmastus — võõrast isikut brutaalselt kohtlema ja piinama ning tema omastele nädalate, kuude ja vahel ka aastate kestel ränki katsumusi osaks saada laskma.
Midagi on ilmselgelt viltu ühiskonnas, kes paneb rõhuasetuse rahale ning tallab jalge alla inimlikud väärtused. Kahtlemata pakub selline olukord viljakat pinnast igat liiki kuritegevusele, kaasa arvatud inimröövidele.
Kas see tähendab, et meie elamegi ajas, mida Piibel nimetab ”viimseiks päeviks”? Kui nii, siis mida see tähendab maakerale ja meile? Kas neile hirmsatele inimkonna ees seisvatele probleemidele, sealhulgas inimröövlusele, leidub lahendust?
[Kast/pilt lk 8]
Mitte midagi uut
Juba 15. sajandil e.m.a. nägi Moosese Seadus inimese röövijatele ette surmanuhtluse (5. Moosese 24:7). Julius Caesar rööviti lunaraha saamiseks 1. sajandil e.m.a., Inglismaa kuningas Richard I Lõvisüda aga 12. sajandil m.a.j. Suurim kunagi makstud lunaraha oli 24 tonni kulda ja hõbedat, mille inkad andsid aastal 1533 hispaania vallutajale Francisco Pizarrole, et saada vabaks oma vangistatud pealik Atahualpa. Sellest hoolimata kägistasid konkistadoorid ta surnuks.
[Pilt lk 9]
Inimröövid vohavad politseijõudude rakendamisest hoolimata