Kui kõigi silmad paistavad sind puurivat

Jerry kirjeldab seda otseses mõttes sõnaga ”piin”. ”Iga kord, kui astusin klassiruumi,” ütleb ta, ”hakkasin kohutavalt higistama, suu oli otsekui vatti täis ja mul oli tunne, et ma ei suudaks rääkida isegi siis, kui sellest sõltuks mu elu. Seejärel hakkas kätesse, jalgadesse ja näkku voogama tohutu kuumalaine ning ma läksin üle keha tulipunaseks.”

JERRY kannatab sotsiaalfoobia all, millele on iseloomulik tugev hirm sattuda teiste jälgimisobjektiks ja saada avalikult alanduse osaliseks. ”Inimene, kellel on sotsiaalfoobia, arvab, et kõigi pilgud on pööratud temale,” ütleb Ameerika Ärevushäirete Liidu avaldatud brošüür. ”Ärevus võib põhjustada paanikahoogusid koos selliste sümptomitega nagu südamekloppimine, peapööritus, hingeldamine ja tugev higistamine.”

Sotsiaalfoobia all kannatajate hirmusid võidakse pidada tühiasjaks ning neile võidakse öelda, et nad lihtsalt peavad sundima end ujedusest üle olema ja inimestega suhtlema hakkama. On tõsi, et sotsiaalfoobiaga toimetuleku juurde kuulub hirmu tekitavasse situatsiooni minek. Ent ujeduse ja sotsiaalfoobia vahel on tohutult suur vahe. ”Erinevalt tavalisest ujedusest,” ütleb Jerilyn Ross, ”on sotsiaalfoobia nii ränk, et see häirib inimese igapäevast tegevust tööl ja koolis ning saab takistuseks peaaegu kõigis isiksustevahelistes suhetes.”

Uuringud näitavad, et sotsiaalfoobia piirab miljonite inimeste elu.a Millised hirmud siis võivad olla seotud selle käitumist halvava seisundiga?

Sotsiaalfoobiaga kaasnevad hirmud

Avalikkuse ees kõnelemine. Doug meenutab, kuidas teda valdas paanika, kui ta pidas lühikest kõnet rühmale kaaslinlastele. ”Järsku hakkas voolama külm higi,” ütleb ta. ”Süda kloppis. Ma vappusin ja värisesin. Kurgus oli nagu suur tükk ja mul oli raske sõnu välja öelda.” Tõsi, peaaegu igaüks hakkab kuulajate ees pabistama. Kuid sotsiaalfoobia korral kogeb inimene intensiivset, lakkamatut hirmu, mis ei vähene ka harjutades. Nii tekkiski Dougil isegi kõige tavalisemas kõnesituatsioonis tunne, nagu oleks ta elu ohus.

Teiste juuresolekul söömine. Kuna sotsiaalfoobia all kannatajad usuvad, et nad on teiste tähelepaneliku jälgimise objektiks, võib lihtne söömaaegki muutuda painajalikuks katsumuseks. Nad kardavad, et neil hakkavad käed värisema, et nad ajavad toitu maha, et nad ei suuda seda korralikult suhu panna või isegi et nad jäävad haigeks. Suurest pabistamisest võivad need hirmud tõepoolest ka täide minna. Raamatus ”Dying of Embarrassment” kirjutatakse: ”Mida rohkem sa muretsed selle pärast, et võid teha midagi piinlikkusttekitavat, seda suuremasse ärevusse satud. Mida suuremasse ärevusse satud, seda tõenäolisemalt hakkadki tegelikkuses värisema või järske, kohmakaid liigutusi tegema. Asi võib jõuda nii kaugele, et sul on raske toitu või jooki maha ajamata suhu panna.”

Teiste juuresolekul kirjutamine. Kartes, et neil hakkab käsi värisema või et keegi vaatab, kui loetamatult nad kritseldavad, tunnevad paljud sotsiaalfoobia all kannatajad paanikat, kui neil tuleb kirjutada alla tšekile või teha mistahes muud kirjatööd teiste silma all. Näiteks Sam sattus tõsisesse kimbatusse, kui tööandja nõudis, et ta peab iga tööpäeva algul turvamehe silme ees andma allkirja tööle ilmumise kohta. ”Ma ei saanud sellega hakkama,” ütleb Sam. ”Mu käsi värises niivõrd, et pidin seda teise käega kinni hoidma, et mitte joonest mööda panna, ja siiski oli kirjutis loetamatu.”

Helistamine. Dr John R. Marshalli sõnul tunnistasid paljud tema patsiendid, et nad vältisid telefoni kasutamist nii palju kui vähegi võimalik. ”Nad muretsesid, et nad ei suuda õigesti vastata,” ütleb dr. Marshall. ”Teised kartsid, et kuna nad ei tea, mida öelda, tekib piinlik vaikus ja et vestluse takerdudes muutub nende hääl imelikuks, värisevaks ja peenikeseks. Nad kartsid kohutavalt, et nad võivad kokutada, kogeleda või muul piinlikul moel oma ärevusest märku anda.”

Inimestega suhtlemine. Mõningad sotsiaalfoobia all kannatajad kardavad praktiliselt kõiki olukordi, kus tuleb teistega kokku puutuda. Sageli tunnevad nad iseäranis suurt hirmu silma vaatamise ees. ”Raskekujulise sotsiaalfoobiaga inimesed tunnevad sageli ärevat ebakindlust selles suhtes, kuhu oma pilk suunata ja kuidas reageerida, kui teised neile otsa vaatavad,” ütleb ”The Harvard Mental Health Letter”. ”Nad väldivad silmsidet, kuna neil on tunne, et nad ei tea, millal otsa vaadata ja millal mujale vaadata. Nad kujutavad ette, et teised saavad nende pilgust valesti aru.”

Sotsiaalfoobiaga on seotud veel muidki hirmusid. Näiteks paljud kardavad kasutada ühiskondlikke tualettruume. Teised kardavad teha sisseoste müüja silma all. ”Tunnen nii suurt kohmetust, et sageli ma isegi ei näe, mida ma vaatan,” ütleb üks naine. ”Ma eeldan ja kujutlen alati, kuidas müüja leti taga ootab, et ma lõpuks ometi otsustaksin, mida ma tahan, ja lõpetaksin tema aja raiskamise.”

Kuidas sellega toime püütakse tulla?

Nendel, kes sotsiaalfoobia all ei kannata, on üldiselt raske selle häirega kaasnevat piina mõista. Üks foobia all kannataja ütleb, et see on ”kõige hirmsam piinlikkustunne, mida keegi kunagi üldse ette oskaks kujutada”. Teine tunnistab: ”Mõtlen kogu aeg enesetapule.”

Kahjuks otsivad paljud sotsiaalfoobia all kannatajad oma ärevuse leevendamiseks abi alkoholist.b Kuigi see võib tuua ajutist kergendust, teeb alkoholi kuritarvitamine probleemi lõppkokkuvõttes ainult hullemaks. Dr John R. Marshall märgib: ”Rohkem kui üks mu patsientidest, kes pole harjunud seltskonnas jooma, on ennast purju joonud — üritades end enne seltskondlikku üritust või selle ajal rahustada — ning seeläbi hoopis suurendanud sedasama alandust teiste silmis, mida ta nii väga kartis.”

Arvatavasti kõige tavalisem moodus, kuidas inimesed püüavad sotsiaalfoobiaga toime tulla, on vältimiskäitumine. Tõepoolest, paljud lihtsalt hoiavad eemale situatsioonidest, mida nad kardavad. ”Vältisin võimalikult paljusid olukordi, isegi telefoniga rääkimist,” ütleb sotsiaalfoobia all kannatav Lorraine. Mõne aja pärast aga leiavad paljud, et vältimine hoopis kammitseb, mitte ei kaitse neid. ”Aja möödudes võttis maad üksindus ja tüdimus,” sõnab Lorraine.

Vältimine võib muutuda ”aina tugevamalt sulguvaks lõksuks”, hoiatab Jerilyn Ross. ”Ja iga vältimisega muutub sellesse lõksu langemine järjest kergemaks, kuni vältimisest saab peaaegu automaatne reaktsioon.” Mõned foobia all kannatajad ütlevad alati ära kutsest lõunale või lükkavad tagasi pakutava töö, mis nõuab inimestega suhtlemist. Selle tagajärjel ei õpi nad kunagi oma hirmudega võitlema ega neid talitsema. Nagu dr. Richard Heimberg ütleb, ”nende elu on täidetud kujutletud halvakspanuga, mis ei ole kunagi neile osaks saanud, ja kujutletud ebaõnnestumistega ametites, mida nad pole kunagi proovinud, sest nad vältisid neid”.

Kuid sotsiaalfoobia juures on ka üks hea asi: see on ravitav. Muidugi on võimatu ja isegi ebasoovitav kõrvaldada täielikult igasugune ärevus. Ent need, kes kannatavad sotsiaalfoobia all, võivad õppida oma hirme talitsema ning Piiblist võib leida praktilist nõu.

[Allmärkused]

[Pildid lk 5]

Sotsiaalfoobia all kannataja jaoks võib tavaline teistega lävimine muutuda painajalikuks katsumuseks