Piibli seisukoht

Kas Piibel laidab hariduse omandamise maha?

”Ainult rumalad põlgavad haridust.” (Publilius Syruse mõttetera, esimene sajand e.m.a.)

PIIBEL õhutab meid ’säilitama arukuse ja otsustusvõime’ (Õpetussõnad 3:21). Jehoova, kõikteadja Jumal, tahab, et tema kummardajad oleksid haritud inimesed (1. Saamueli 2:3; Õpetussõnad 1:5, 22). Kuid siiski võivad mõned Piibli väited küsimusi tekitada. Näiteks viidates oma endistele taotlustele, mille hulka kuulus ka kõrgem haridus, kirjutas apostel Paulus: ”Pean [seda] kõike pühkmeiks” (Filiplastele 3:3—8). Ühes teises inspireeritud kirjas kinnitas ta: ”Selle maailma tarkus on jõledus Jumala ees” (1. Korintlastele 3:19).

Kas laidab Piibel siis hariduse omandamise maha? Kui kõrgeid eesmärke peaks kristlane endale ilmaliku hariduse osas seadma? Kas piisab seadusega nõutavast miinimumharidusest või tuleks taotleda lisaharidust?

Haridus esimesel sajandil

Esimese sajandi kristlaste seas oli väga mitmesuguse haridusega inimesi. Mõned prominentsed mehed pidasid Galileast pärit apostleid Peetrust ning Johannest ”kirjatundmatuiks ja õppimatuiks” (Apostlite teod 4:5, 6, 13). Kas see tähendas, et need kaks meest olid kirjaoskamatud või koolihariduseta? Ei. See tähendas lihtsalt seda, et nad polnud saanud haridust üheski Jeruusalemmas asuvas heebrea kõrgemas koolis. Nende kahe julge kristluse eest seisja kirjutised andsid hiljem tunnistust sellest, et tegelikult olid nad haritud ja intelligentsed mehed, kes suutsid arusaadavalt Pühakirja seletada. Nende haridus hõlmas ka praktilist väljaõpet, et hoolitseda oma pere materiaalsete vajaduste eest. Ilmselt tegelesid nad koos tulutoova kalapüügiga (Markuse 1:16—21; Luuka 5:7, 10).

Kontrastiks sellele jünger Luukas, kes kirjutas ühe evangeeliumeist ja ka Apostlite tegude raamatu, oli saanud palju kõrgema hariduse. Ta oli arst (Koloslastele 4:14). Ta lähedane seotus meditsiiniga annab tema ülestähendatud inspireeritud kirjutistele erilise värvingu (Luuka 4:38; 5:12; Apostlite teod 28:8).

Enne kristlaseks saamist oli apostel Paulus õppinud ühe tolle aja hiilgavaima õpetlase Gamaalieli käe all juudi seadust (Apostlite teod 22:3). Koolitust, mille Paulus sai, võiks võrrelda tänapäevase ülikooliharidusega. Lisaks peeti juudi ühiskonnas auväärseks, et noored õppisid mingit kutseala ka sel juhul, kui neil oli plaan hilisematel aastatel kõrgemat haridust taotleda. Ilmselt õppis Paulus telgitegemise selgeks juba poisieas. Tänu sellele oskusele suutis ta end täisajalise jumalateenijana ülal pidada.

Siiski mõistis Paulus, et Jumala tundmise erakordse väärtuse kõrval on ilmalikul haridusel — ehkki see on vajalik — ainult piiratud väärtus. Nii asetab Piibel suurima rõhu Jumala ja Kristuse tundmaõppimisele. Praegusaja kristlased teevad hästi, kui nad ilmalikule haridusele samuti nii realistlikult vaatavad (Õpetussõnad 2:1—5; Johannese 17:3; Koloslastele 2:3).

Kaalu asja hoolikalt

Mõned kristlased on leidnud, et akadeemilise või kutsealase lisahariduse omandamine on neil aidanud rahuldada oma perekonna materiaalseid vajadusi. Oma pere eest hoolitsemine on igati õige, sest ’oma kodakondsete eest hoolt kanda’ on püha kohustus (1. Timoteosele 5:8). Selleks oskuste omandamine näitab arukust.

Siiski peaksid need, kes tunnevad, et neil on selle eesmärgi saavutamiseks vaja omandada rohkem kui põhiharidus, kaaluma nii asja häid kui halbu külgi. Positiivseks võib pidada seda, et inimene saab ettevalmistuse tööks, mis ehk võimaldab küllaldase sissetuleku, et end ja oma peret innuka kristliku teenistuse kõrval ülal pidada. Lisaks sellele on tal vahest jaksu teisigi materiaalselt toetada, tal ’on jagada sellele, kellel on puudus’ (Efeslastele 4:28).

Mis on asja juures negatiivset? Halb võib olla see, kui inimesel tuleb puutuda kokku õpetustega, mis õõnestavad usku Jumalasse ja Piiblisse. Paulus soovitas kristlastel olla ettevaatlik ja hoiduda ’vääralt ”tundmiseks” nimetatust’ ning ”mõtteteadusest ja tühjast pettusest, mis vastavad inimeste pärimusele” (1. Timoteosele 6:20, 21, UM; Koloslastele 2:8). Ei saa eitada, et kokkupuutumine mõnda laadi haridusega võib kristlase usku kahjustada. Need, kes mõtlevad lisaharidusele või -õpingutele, peaksid niisuguse ohuga arvestama.

Mooses, kellele ”õpetati kõike egiptlaste tarkust”, püsis usus tugev, hoolimata sellest et ta sai hariduse, mis kahtlemata sisaldas polüteistlikke, Jumalat teotavaid õpetusi (Apostlite teod 7:22). Samamoodi hoiduvad tänapäeva kristlased, mistahes ümbruskonnas nad siis ka ei oleks, kahjulikule mõjule alla andmast.

Veel üheks miinuseks lisahariduse taotlemise juures võib olla see, et teadmised teevad suureliseks ehk panevad endast palju arvama (1. Korintlastele 8:1). Paljud otsivad hariduse kaudu teadmisi isekatel põhjustel, kuid isegi siirad teadmiste taotlejad võivad lõpuks ülbeks ja ennast täis minna. Niisugused hoiakud teevad aga Jumalale meelepaha (Õpetussõnad 8:13).

Mõtle näiteks variseridele. Selle prominentse ususekti liikmed olid uhked oma eruditsiooni ja oletatava õigluse üle. Nad tundsid rabide pärimuste suurt kogu kui oma viit sõrme ning vaatasid lihtrahva peale, kes polnud nii haritud, ülalt alla, pidades neid inimesi rumalateks, põlastusväärseteks ja isegi neetuteks (Johannese 7:49). Peale selle armastasid nad raha (Luuka 16:14, UM). Nende näitest ilmneb, et kui haridust taotletakse valedel ajenditel, võib see muuta inimese uhkeks või rahaarmastajaks. Seepärast, kui kristlasel tuleb otsustada, missugust ja kui palju koolitust taotleda, on tal hea endalt küsida: ”Millised on mu ajendid?”

Igaüks otsustab ise

Just nagu oli esimesel sajandil, on tänapäevalgi kristlaste seas väga mitmesuguse haridusega inimesi. Noored, kes on käinud koolis kohustusliku hulga aastaid, võivad teha oma vanemate juhatusel otsuse haridusteed jätkata. Ka võib niisugusest täiendkoolitusest olla kasu neile täiskasvanuile, kes on huvitatud sellest, et parandada oma võimalusi pere eest hoolitsemisel.a Traditsiooniline akadeemiline haridus asetab nii mõneski vallas rõhu pigem üldise intellektuaalse võimekuse kui ameti- või kutsealaste oskuste arendamisele. Nii võivad inimesel isegi pärast pikka aega, mis ta niisuguse hariduse omandamisele pühendab, puududa oskused, millega tööturule minna. Sel põhjusel peavad mõned paremaks jätkata õpinguid kutse- või tehnikakoolis, et niiviisi tööturu tegelikule nõudmisele paremini vastata.

Olgu siis valik milline tahes, tegu on isiklikku laadi otsusega. Kristlased ei peaks üksteist selles asjas kritiseerima ega hukka mõistma. Jakoobus kirjutas: ”Kes oled sina, kes mõistad kohut ligimese üle?” (Jakoobuse 4:12). Kui siis kristlane mõtleb taotleda lisaharidust, on tal hea läbi katsuda omaenda ajendid, veendumaks, et teda ei sunni tagant isekad ja materiaalsed huvid.

On ilmne, et Piibel ergutab meid suhtuma haridusse tasakaalukalt. Kristlikud lapsevanemad mõistavad seda, kui erakordselt väärtuslik on Jumala inspireeritud Sõnal põhinev usuline haridus, ning annavad oma lastele täiendava hariduse osas tasakaalukaid nõuandeid (2. Timoteosele 3:16). Kuna neil on realistlik ellusuhtumine, tunnustavad nad ilmaliku hariduse väärtust, sest see annab nende täiskasvanud lastele vajalikud oskused, hoolitsemaks nii iseenda kui oma tulevase pere vajaduste eest. Seega, kui kristlasel tuleb otsustada, kas ja mil määral täiendavat haridust taotleda, võib igaüks langetada mõistliku isikliku otsuse, võttes aluseks oma andumuse Jehoova Jumalale, millest ”on kasu kõigile asjadele ja [millel] on käesoleva ja tulevase elu tõotus” (1. Timoteosele 4:8).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 20]

”Säilita arukus ja otsustusvõime.” (Õpetussõnad 3:21)

[Väljavõte lk 21]

Kui kristlane mõtleb sellele, kas taotleda lisakoolitust või mitte, on tal hea endalt küsida: ”Millised on mu ajendid?”