Mis juhtus apatšidega?

KELLE kohta öeldi, et tal on ”kõige julmem nägu, mida iganes nähtud”? Ent kes oli tuntud oma silmapaistva julguse ja otsusekindluse poolest? See oli USA armeele alistunud viimane apatšide pealik. Ta elas ligikaudu 80 aastaseks ning suri 1909. aastal Oklahomas oletatavasti hollandi reformeeritud kiriku liikmena. See viimane suur apatšide pealik oli Goyathlay (hääldatakse Goyahkla), keda tuntakse rohkem Geronimo nime all.

Öeldakse, et Goyathlay’d hakati kutsuma Geronimoks pärast seda, kui ta Mehhiko sõdureid ründas ja need kartusest Püha Jerónimot appi hüüdsid. 1850. aasta paiku tapsid mehhiklaste salgad Mehhikos Janose lähistel leeris olnud 25 apatši naist ja last. Nende seas oli Geronimo ema, noor naine ja kolm last. Öeldakse, et sellepärast ”vihkas Geronimo kõiki mehhiklasi oma elu lõpuni”. Kättemaksuihast põlev Geronimo sai üheks kõige enam kardetud apatšide pealikuks.

Mis on aga teada apatši-indiaanlastest, keda Hollywoodi filmides tihtilugu lurjustena kujutatakse? Kas nad eksisteerivad tänapäevalgi? Kui jah, siis kuidas nad elavad ning millised on nende tulevikuväljavaated?

”Inimsoo elajad”

Apatšid (nende nimi on ilmselt pärit zunjikeelsest sõnast apachu, mis tähendab ”vaenlast”) olid tuntud kui kartmatud ja osavad sõdalased. 19. sajandi kuulus indiaanlaste vastu võitleja kindral George Crook nimetas neid ”inimsoo elajateks”. Ometi ütleb üks asjatundja, et ”mitte mingil ajal pärast aastat 1500 polnud kõigis apatšihõimudes isegi ühtekokku rohkem kui kuus tuhat inimest”. Kuid paarkümmend sõdalast suutsid sellegipoolest peatada sissisõjas kogu vaenlase armee!

Üks apatšide allikas aga teatab: ”Vastupidiselt hispaanlaste, mehhiklaste ja ameeriklaste kujundatud üldisele arvamusele polnud apatšid sugugi sõjakad ja verejanulised metslased. Me röövisime toitu ainult siis, kui olime puuduses. Me ei pidanud juhusõdasid, vaid need olid üldjuhul hästi organiseeritud kättemaksuretked meile tehtud ülekohtu eest.” Ja ülekohut tehti neile tõepoolest palju!

Üks dokument San Carlose apatšide kultuurikeskuses Peridotis Arizonas selgitab apatšide ajalugu nende pilgu läbi vaadatuna: ”Võõraste saabumine tõi kaasa sõjategevust ja muutusi. Uustulnukad ei austanud eriti meie põlist ühtekuuluvust maaga. Kaitsmaks oma traditsioone ja kultuuri, pidasid meie esivanemad võitlusi ning võitsid mitmed lahingud Hispaania, Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide sõdurite ning kodanike vastu. Kuna aga vaenlaste väed olid suuremad ning nende kasutuses oli kaasaegne tehnika, tuli meie vanaisadel ja vaarisadel lõpuks alistuda USA valitsuse nõudmistele. Meid sunniti loobuma rändurielust ning elama reservaatides.” Ütlus ”sunniti elama reservaatides” kutsub esile sügavaid tundeid (rohkem kui kahest miljonist põlisameeriklasest) umbes pooles miljonis reservaadi elanikus, kes kuuluvad 554 hõimu Ameerika Ühendriikides ja 633 gruppi Kanadas. Apatše on ligikaudu 50000.a

Elus püsimine varasematel aegadel

Enamik esimeste põlisameeriklaste ajalugu uurivaid eksperte pooldab teooriat, mille kohaselt esimesed hõimud tulid Ameerikasse Aasiast Beringi väina kaudu ning hajusid siis aegamööda lõuna ja ida poole. Keeleteadlased liigitavad apatši keele Alaskal ja Kanadas räägitavate atapaski keelte hulka. Thomas Mails kirjutab: ”Praeguseil hinnanguil peetakse nende saabumisajaks Edela-Ameerikasse aastaid 1000—1500 A.D. Antropoloogid pole aga veel jõudnud ühisele arvamusele selles suhtes, millist teed nad täpselt kasutasid, ning selles, kui kiiresti nende ränne toimus.” (”The People Called Apache”.)

Varasematel aegadel hoidsid apatše tihtipeale elus röövretked hispaanlastest ja mehhiklastest naabrite vastu. Thomas Mails kirjutab: ”Sellised röövretked kestsid ligi kakssada aastat, alates umbes 1690. aastast ja lõppedes umbes 1870. aastal. See, et nad röövretkedel käisid, pole sugugi üllatav, kuna Mehhiko osutus täiesti ammendamatuks varaaidaks.”

Kes olid esimesed skalpeerijad?

Mehhiklaste ja apatšide vaheliste pidevate konfliktide tõttu pöördus Mehhiko Sonora osariigi valitsus tagasi ”vana hispaanlaste meetodi” juurde, pakkudes preemiaid skalpide eest. Hispaanlased polnud aga esimesed, kes seda võtet kasutasid, inglased ja prantslased olid järginud seda tava juba enne neid.

Mehhiklased võtsid skalpe, et saada sularahas preemiat, ja vahel ei huvitanud neid isegi see, kas skalp üldse kuulus apatšile või mitte. Aastal 1835 anti Mehhikos välja skalbipreemia seadus, mis pakkus iga sõdalase skalbi eest 100 peesot. Kaks aastat hiljem kuulus auhinna juurde ka 50 peesot naise skalbi eest ja 25 lapse oma eest! Dan Thrapp kirjutab oma raamatus ”The Conquest of Apacheria”: ”Tegelikult taheti sellise tegutsemisviisiga tuua täielikku hävitust, mis tõestab, et genotsiidil on kaugeleulatuvad juured ning see pole vaid üheainsa rahva nüüdisaegne vaimusünnitis.” Ta jätkab: ”Apatšid ise skalpe ei võtnud.” Mails aga ütleb, et tširikauad võtsid vahel skalpe, kuigi mitte just eriti tihti, ”kuna neil oli hirm surma ning vaimude ees”. Ta lisab: ”Skalpe võeti ainult kättemaksuks mehhiklastele, kes olid selle meetodiga ise algust teinud.”

Thrapp ütleb, et kaevurid kogunesid ”tihtipeale salkadesse .. ning läksid indiaanlastele jahti pidama. Kui neil õnnestus [indiaanlasi] kätte saada, tapsid nad viimse kui mehe ning vahel ka viimse kui naise ja lapse. Indiaanlased vastasid loomulikult samaga nii valgetele kui ka teistele suguharudele”.

Charles Lummis ütleb, et sõjad apatšidega muutusid Arizona osariigile tulutoovaks, kuna ”pidevad apatši sõjad [tähendasid] seda, et sõjaministeerium eraldas Arizonale rohkem kui 2 miljonit dollarit aastas”. Thrapp teatab: ”Mängus olid võimsad ning jõhkrad huvid, mistõttu ei tahetud apatšidega rahu saavutada, kuna rahu tegemine tähendanuks seda, et sõjaväelastele määratud rahavool oleks lõppenud.”

Kas reservaadid lahendasid olukorra?

Pidevad kokkupõrked valgenahaliste uusasukate ning apatšidest põliselanike vahel viisid selleni, et föderaalvalitsus lahendas olukorra indiaanlaste koondamisega reservaatidesse — tihtipeale viljatutele maa-aladele, millest arvati elus püsimiseks piisavat. Apatšide reservaadid rajati aastatel 1871—1872.

Aastatel 1872—1876 oli tširikaua-apatšidel oma reservaat. Need nomaadid, kes olid harjunud vabalt ringi rändama, tundsid end seal vangistatuna. Kuigi 400 kuni 600 inimese peale oli antud 1,2 miljonit hektarit maad, oli see peamiselt kuiv maa-ala küttimiseks ja koriluseks siiski liiga väike. Et hoida ära näljahäda, tuli valitsusel neid iga 15 päeva tagant toidumoonaga varustada.

Ent valgenahalised uusasukad polnud ikka veel rahul, kuna neile tundus, et tširikauade eraldi asuv reservaat on maa raiskamine ning et kõik apatšid peaksid ühes reservaadis olema. Valgete viha kasvas veelgi pärast lugupeetud pealiku Cochise surma 1874. aastal. Nad otsisid põhjust, et ajada tširikaua-apatšid ära oma reservaadist. Mis juhtus? ”Aastal 1876 avanes selleks soodus võimalus. Kaks tširikauat tapsid kaks ebaseaduslikku viskimüüjat, kes keeldusid neile rohkem [viskit] müümast. Selle asemel et kahtlusaluseid arreteerida, saabus kohale San Carlose reservaadi [valitsus]agent koos relvastatud meestega ning eskortis tširikaua [hõimu] San Carlosesse. Tširikaua reservaat suleti.”

Siiski lubati indiaanlastel veel vabalt liikuda ka väljaspool reservaadi piire. Valgetele uusasukatele see aga ei meeldinud. ”Vastuseks uusasukate nõudmistele viis riik San Carlose [apatšid], White Mountaini [apatšid], sibekued ja tonto-apatšid, samuti paljud tširikaua-apatšidest koosnevad grupid San Carlosesse.” (”Creation’s Journey—Native American Identity and Belief”.)

Mingil ajal hoiti tuhandeid javapaisid, tširikauasid ja läänerühma apatše reservaatides kinni. See tekitas pingeid ja kahtlusi, kuna mõned neist hõimudest olid igipõlised vaenlased. Kuidas nad reageerisid reservaadi piirangutele? Apatšide vastus oli: ”Kuna meil ei lastud elada viisil, mis meile omane oli, nälgisime füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt. Meie vabadus oli röövitud.”

Kuid tširikauade grupp, mida juhtis kuulus sõjapealik Geronimo, põgenes 1885. aastal reservaadist Mehhikosse. Neid asus jälitama kindral Nelson Miles koos ligi 5000 sõduri ja 400 apatšist luurajaga, kes kõik üritasid üles otsida tolleks ajaks järele jäänud 16 sõdalast, 12 naist ja 6 last!

Lõpuks, 1886. aasta 4. septembril, andis Geronimo alla. Ta oli nõus pöörduma tagasi San Carlose reservaati. Nii see aga ei läinud. Talle öeldi, et kõik sealsed apatšid viidi vangidena laevaga ida poole, Floridasse, kuhu ka temal tuleb nüüd minna. Geronimo ütles apatši keeles: ”Łahn dádzaayú nahikai łeh niʹ nyelíí k’ehge”, mis tähendab: ”Kunagi me lendasime nagu tuul”. Uhke ja kaval Geronimo, kellest oli saanud vang, ei võinud enam lennata nii vabalt nagu tuul.

Lõpuks lubati tal minna lääne poole kuni Fort Sillini Oklahomas, kus ta suri 1909. aastal. Nii nagu paljusid teisi põlisameeriklaste pealikke, sunniti ka seda apatšide juhti alistuma vanglate ja reservaatide piiravatele elamistingimustele.

Milliste raskustega nad tänapäeval kokku puutuvad?

Apatšid elavad mitmetes reservaatides Arizonas ja New Mexicos. ”Ärgake!” toimetus külastas San Carlose reservaati ning intervjueeris mitut apatši pealikut. Kirjutame järgnevalt sellest külastusest.

Pärast seda, kui me ühel kuumal ja kuival maikuu päeval reservaati saabusime, võttis meid külalislahkelt vastu Harrison Talgo koos oma naisega. Harrison, selge väljendusoskusega kõnemees, peaaegu kahe meetri pikkune, suurte vuntsidega, on San Carlose hõimunõukogu liige. Küsisime temalt, millised on mõningad raskused, millega apatšid tänapäeval kokku puutuvad.

”Meie traditsioonilised väärtused on kadumas. Tohutult halba mõju on avaldanud televisioon, ja seda eriti meie noortele. See, et nad ei õpi enam meie oma keelt, on üks näide sellest. Teine suurem probleem on töötus, mis mõningates piirkondades ulatub 60 protsendini. Tõsi küll, meil on kasiinosid, kuid need ei paku meie rahvale eriti palju töökohti. Asja teine külg on aga see, et paljud meie oma inimesed käivad seal ning mängivad maha oma üüri- ja toidutalongid.”

Kui küsisime haiguste kohta nende hõimus, ei kõhelnud Harrison vastata. ”Meil on suhkurtõbe,” ütles ta. ”Üle 20 protsendi meie rahvast on diabeetikud. Mõningates piirkondades on neid isegi üle 50 protsendi.” Ta möönis, et teine suur nuhtlus on see, mille valge mees endaga rohkem kui 100 aastat tagasi kaasa tõi — alkohol. ”Meie rahvast pole jätnud puutumata ka uimastid.” Maanteemärgid reservaadis andsid sellest probleemist ilmekat tunnistust. Seal oli kirjas: ”Ole kaine, mitte uimas” ja ”Hoia meie maad. Hoia oma tervist. Ära hävita meie rikkust”.

Küsisime, kas hõimus on levinud ka AIDS. Ta vastas ilmse vastikustundega: ”Kus on homoseksualiste, seal on ka AIDSi. Homoseksualism hiilib pisitasa reservaati. Televisioon ja valge mehe pahed rammestavad mõningaid meie apatši noori.”

Küsisime, kuidas on olukorrad reservaadis viimaste aastate jooksul muutunud. Harrison vastas: ”1950. aastatel oli asjade tähtsusjärjekord selline: kõige rohkem avaldas mõju religioon, teisena perekond, kolmandana haridus, neljandana eakaaslased ja viimasena televisioon. Tänapäeval on see järjekord vastupidine, nii et suurimat mõju avaldab inimestele televisioon. Teisel kohal on eakaaslaste surve — surve hüljata apatši kombed ning minna kaasa ameerikaliku vooluga. Haridus on ikka kolmandal kohal ning paljud apatšid haaravad kinni võimalusest astuda kolledžisse ja reservaati rajatud põhi- ja keskkooli.”

”Kuidas on lugu perekonnaga?” küsisime.

”Kahjuks on perekond praeguseks neljandale kohale langenud ning viimaseks on jäänud religioon — nii meie endi traditsiooniline religioon kui ka valge mehe religioon.”

”Kuidas te suhtute ristiusu religioonidesse?”

”Meile see ei meeldi, et kirikud üritavad pöörata meie rahvast ära traditsiooniliste uskumuste juurest.b Luterlased ja katoliiklased on siin teinud oma misjonitööd üle 100 aasta. Siin on ka nelipühilaste gruppe, kes haaravad mõningaid kaasa oma emotsionaalsusega.

Me peame perekondade kaudu oma kultuurilise identiteedi taastama ning hakkama taas apatši keelt kasutama. Praegu on see keel kadumas.”

Apatšide majanduslik progress

Külastasime veel üht apatši mõjukat isikut, kes rääkis kindlameelselt San Carlose reservaadi majanduslikest väljavaadetest. Ta ütles, et polnud sugugi kerge saada investeerijatelt raha siinsete projektide jaoks. Kuid üks hea märk on suure telefonikompaniiga sõlmitud leping, mille eesmärk on rajada San Carlosesse apatšide telekommunikatsiooni kompanii. Seda on finantseerinud põllumajanduse ühendus ning see loob rohkem töökohti apatšidele, samuti laiendab ja parandab reservaadi viletsat telefonivõrku.

See ametnik rääkis uhkelt ka reservaadi haiglasse rajatavast dialüüsikeskusest, kust on võimalik paremat arstiabi saada. Siis näitas ta meile San Carlose kaubanduskeskuse rekonstrueerimisprojekti; ehitustööd peaksid algama varsti. Ta oli tuleviku suhtes optimistlik, kuid rõhutas, et kõige aluseks on haridus, öeldes, et haridus tähendab paremat palka, see aga paremat elatustaset.

Apatši naised on tuntud oma korvipunumise oskuse poolest. Turistide reisijuht ütleb, et kohaliku majanduse tähtsamad harud on ”küttimine, kalapüük, karjakasvatus, saetööstus, kaevandus, vabaõhu meelelahutus ja turism”.

Apatšid püüavad pidada sammu välismaailmaga, vaatamata sellele et olukorrad neid ei soosi. Nii nagu paljud teisedki rahvad, otsivad ka nemad õiglust ja austust ning tahavad elada korralikku elu.

Aeg, mil saabub tõeline õiglus

Jehoova tunnistajad külastavad apatše, et rääkida neile Jehoova Jumala tõotatud uuest maailmast, mida on nii hästi kirjeldatud Piiblis Jesaja raamatus: ”Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde. Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei näe asjata vaeva” (Jesaja 65:17, 21, 23; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:1—4).

On lähenemas aeg, mil Jehoova Jumal puhastab maa kõigest omakasupüüdlikkusest ja korruptsioonist ning lõpetab ka maa laastamise. (Vaata Matteuse 24; Markuse 13; Luuka 21.) Kõikidest rahvastest inimesed, kaasa arvatud Ameerika põlisrahvastest, võivad kogeda praegu õnnistusi, kui pöörduvad Kristuse Jeesuse kaudu tõelise Jumala Jehoova poole (1. Moosese 22:17, 18). Jehoova tunnistajad pakuvad tasuta piiblilist haridust kõigile alandlikele inimestele, kes soovivad pärida taastatud maa ning kes on valmis Jumalale kuuletuma (Laul 37:11, 29).

[Allmärkused]

[Kaardid/pilt lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PÕHJA-AMEERIKA

Suurendatud ala paremal

Apatšide reservaadid

ARIZONA

NEW MEXICO

Jicarilla

Fort Apache (White Mountain)

San Carlos

Mescalero

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 13]

Geronimo

[Allikaviide]

Loa andnud Arizona Historical Society/Tucson, AHS#78167

[Pildid lk 16]

Harrison Talgo, hõimunõukogu liige

[Pildid lk 17]

Pealik Cochise maeti tširikauade kindlusesse

Satelliitantennide kaudu jõuab televisioon ka reservaati

[Pilt lk 18]

Apatšide matustel asetavad sugulased haua ümber kive. Paelad tuules tähistavad nelja ilmakaart