”Süveneb lõhe vaimulike ja ilmikute vahel”
”AMEERIKA evangeelsetes kirikutes süveneb lõhe vaimulike ja ilmikute vahel,” märgib teoloogia ja kultuuri professor Robert K. Johnston. Oma kirjutises Kirikute Maailmanõukogu ajakirjale ”Ministerial Formation” mainib ta paari asjaolu, mis on selle võõrandumise põhjuseks. Kuna perekonnaelu on muutunud pingelisemaks, on pastorid avaldanud soovi töötada graafiku alusel, mis sarnaneb ”arsti vastuvõtuaegadega nädalalõppudel”. Kui pastoril on tarvis teha ületööd, ootab ta oma pingutuste eest ka tasu. Professor viitab samuti sellele, et ”kuna eetiline ja õiguslik surve kasvab”, on hakatud teoloogilistes seminarides lõpetajaid hoiatama, et nad valiksid probleemide vältimiseks ”lähedasi sõpru üksnes omasuguste hulgast, teiste vaimulike seast”, ning peaksid koguduse liikmeid lihtsalt ”klientideks”. Mõni ime siis, et paljud koguduse liikmed omakorda peavad pastoreid eliidiks, kellele tavalise kirikuskäija vajadused ja probleemid üsna kaugeks jäävad.
Milline peaks olema pastor, et seda lõhet kõrvaldada? Ühest uurimusest, milles analüüsiti seda, miks pastoritel oma töös edu pole, selgus, et koguduse liikmete silmis pole otsustava tähtsusega ei pastori akadeemilised teadmised ega ametialased oskused. Kiriku liikmetel pole vaja ei vaimuhiiglast, ilukõnelejat ega osavat organiseerijat. Üle kõige soovivad nad, et nende pastor oleks ”jumalamees”, kes ka elaks selle järgi, mida kuulutab. Vastasel korral ei kaota lõhet ”mitte mingisugune hulk edastatavat informatsiooni ega kui tahes suur ülesnäidatav osavus”.
Kuid millised nõuded Piibel kogudusevanemale esitab? ”Niisiis tuleb koguduse ülevaatajal olla laitmatu, ühe naise mees, kaine, mõistlik, viisakas, külalislahke, osav õpetama; mitte joodik, mitte riiakas, vaid leebe, rahunõudja, mitte rahaahne, vaid kes oma maja hästi valitseb, kes oma lapsi peab sõnakuulmises kõige aususega. Ka olgu tal hea tunnistus neilt, kes on väljaspool kogudust, et ta ei satuks naeru alla ja kuradi köitesse” (1. Timoteosele 3:2—4, 7).