Euroopa kohus seab õigluse jalule

”ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

KREEKAS on sõjaväeteenistus kohustuslik. Sõjaväeteenistusest keeldumise tõttu on pidevalt vangis umbes 300 Jehoova tunnistajat. Inimõiguste organisatsioon Amnesty International vaatleb neid kui südametunnistuse tõttu vangistatuid ning on Kreeka valitsusele tihti peale käinud, et nad vabastataks ja võetaks vastu seadus, mis võimaldaks neil osaleda mittekaristusliku iseloomuga tsiviilteenistuses.

Aastal 1988 võetigi vastu uus sõjaväeteenistust puudutav seadus. Muu hulgas sätestas see, et ”erandkorras vabastatakse sõjaväeteenistusest: .. sõjaväekohustuslased, kes on tunnustatud religiooni vaimulikud, mungad või noviitsid, juhul kui nad seda soovivad”. Seega saavad kreeka õigeusu kiriku vaimulikud vabastuse alati lihtsalt ja kergelt, ilma et neil seoses sellega kerkiks mingeid probleeme ja ilma et nende peamisi inimõigusi vähimalgi määral rikutaks. Kuid kas suhtutaks nii ka vähemusreligiooni jumalateenritesse? Vastus tuli peagi.

Seadusvastaselt vangistatud

1989. aasta lõpus ja 1990. aasta alguses esitasid Dimitrios Tsirlis ja Timotheos Kouloumpas, kes on Kristlike Jehoova Tunnistajate Kreeka Keskkoguduse ametissemääratud jumalateenrid, eelmainitud seaduse alusel taotlused elukohajärgsetele mobilisatsiooniteenistustele, et väeteenistusest vabastust saada. Koos oma taotlustega esitasid nad ka dokumendid tõestamaks seda, et nad teenivad jumalasulastena. Kuid nagu arvata võis, lükati nende avaldused tagasi, tuues ettekäändeks, et Jehoova tunnistajad pole ”tuntud religioon”.

Vennad Tsirlis ja Kouloumpas pöördusid elukohajärgsetesse sõjaväe väljaõppekeskustesse, nad arreteeriti süüdistatuna allumatuses ning pandi vangi. Samal ajal lükkas Riigikaitse peakorter tagasi nende edasikaebused, mis nad mobilisatsiooniteenistuse otsuste kohta olid esitanud. Sõjaväevõimud argumenteerisid oma otsust sellega, et kreeka õigeusu kiriku Püha Sinodi teatel polevat Jehoova tunnistajate usk tunnustatud religioon! See väide oli vastuolus terve rea tsiviilkohtute otsustega, mis kinnitasid, et Jehoova tunnistajad on tuntud religioon.

Sõjaväekohtud omakorda leidsid Tsirlise ja Kouloumpase allumatuses süüdi olevat ning mõistsid neile nelja-aastase vanglakaristuse. Need kaks venda kaebasid langetatud otsused edasi sõjaväe apellatsioonikohtusse, mis lükkas kaebuse arutamise erinevatel põhjustel kolm korda edasi. Samal ajal aga keeldus see kohus edasikaebajaid ajutiselt vanglast vabastamast, olgugi et Kreeka seadused seda ette näevad.

Vahepeal tunnistas kõrgem halduskohus oma kohtuprotsessil Riigikaitse peakorteri otsused kehtetuks selle alusel, et Jehoova tunnistajad kuuluvad kahtlematult tuntud religioonide hulka.

Nende 15 kuu jooksul, mis Tsirlis ja Kouloumpas Avlona sõjaväevanglas mööda pidid saatma, tuli nii neil kui ka teistel vangistatud Jehoova tunnistajatel taluda eriti ebainimlikku ja alandavat kohtlemist. Üks ülestähendus sellest ajast räägib ”armetutest vanglaoludest, milles [Jehoova tunnistajatest vangid] elavad, mainides roiskunud liha ja hiiresabasid, mida tihti ühes toiduga serveeritakse; seda, et juhtkond kärbib oma suva järgi külastusaja pikkust; ruumipuudust kongides, kuna seal on liiga palju vange, ning seda, et südametunnistuse alusel keeldunuid koheldakse äärmiselt karmilt”.

Lõpuks mõistis sõjaväe apellatsioonikohus vennad Tsirlise ja Kouloumpase õigeks, kuid otsustas samal ajal, et riik pole kohustatud neile vangistamise eest mingit hüvitust maksma, sest ”vangistamise põhjuseks oli avalduse esitanute kavatsuslik hooletus”. See tõstatas juriidilistes ringkondades põhjendatult küsimuse: kes siis lõppude lõpuks on selle kavatsusliku hooletuse eest vastutav? Kas Jehoova tunnistajad või sõjaväekohtud?

Vennad lasti sedamaid vanglast vabadusse ja lõpuks ometi vabastati nad relvajõududest selle alusel, et nad on jumalateenrid. Kui nad vabaks lasti, avaldas Amnesty International Dimitrios Tsirlise ja Timotheos Kouloumpase vabastamise üle heameelt ning väljendas lootust, et edaspidi hakatakse Jehoova tunnistajaid sõjaväeteenistusest vabastama nii, nagu Kreeka seadused seda ette näevad. Kuid see lootus purunes peagi.

Vangistamised ja vabakslaskmised

Umbes samalaadsest kadalipust tuli samal põhjusel läbi käia veel ühel Jehoova tunnistajate ametissemääratud jumalateenril. Septembrikuu 11. päeval 1991. aastal esitas Anastasios Georgiadis samuti taotluse, saamaks väeteenistusest vabastust. Kuus päeva hiljem teatati talle mobilisatsiooniteenistusest, et ta taotlus on tagasi lükatud, põhjuseks taas see, et kreeka õigeusu kiriku Püha Sinod ei tunnusta Jehoova tunnistajaid kui tuntud religiooni. Ja seda hoolimata selgesõnalistest otsustest, mis kõrgem halduskohus Tsirlise ja Kouloumpase juhtumite puhul oli langetanud!

Riigikaitse peakorteri kirjalikus vastuses seisis: ”Juhatus jättis [Georgiadise] taotluse rahuldamata, võttes aluseks Kreeka Kiriku Püha Sinodi ekspertide arvamuse, mille kohaselt Jehoova tunnistajad tuntud religioonide hulka ei kuulu.” (Meie kursiiv.)

Georgiadis läks 20. jaanuaril Nafplioni õppeväeossa, kus ta otsemaid kartserisse pandi. Hiljem viidi ta üle Avlona sõjaväevanglasse.

16. märtsil 1992 mõistis Ateena sõjaväekohus Georgiadise õigeks. See oli esimene kord, mil Kreeka sõjaväekohus tunnustas seda, et Jehoova tunnistajad tõepoolest on tuntud religioon. Avlona sõjaväevangla direktor vabastas ta küll viivitamatult, kuid käskis 4. aprillil uuesti Nafplioni mobilisatsioonikeskusesse minna, et end teenistuskohustuse täitmiseks üles anda. Georgiadis keeldus tol kuupäeval taas väeteenistusse astumast ning jälle mõisteti ta süüdi allumatuses, pandi teist korda vangi ja anti kohtu alla.

8. mail 1992 mõistis Ateena sõjaväekohus ta uues kriminaalasjas õigeks, kuid otsustas, et kinnipidamise eest ei tuleks talle anda mingisugust hüvitust. Georgiadis vabastati otsekohe Avlona sõjaväevanglast, ent veel kolmandatki korda, 22. mail 1992, kästi tal minna Nafplioni mobilisatsioonikeskusesse end teenistuskohustuse täitmiseks üles andma! Ta keeldus järjekordselt väeteenistusse astumast ning ta mõisteti kolmandat korda allumatuses süüdi ja pandi vangi.

1992. aasta 7. juulil tunnistas kõrgem halduskohus septembris 1991 langetatud otsuse kehtetuks selle alusel, et Jehoova tunnistajad kuuluvad kahtlematult tuntud religioonide hulka. 27. juulil 1992 lasti Georgiadis lõpuks Thessalonike sõjaväevanglast vabaks. 10. septembril 1992 mõistis Thessalonike sõjaväekohus ta õigeks, kuid oli arvamusel, et hüvitust saada pole Georgiadisel õigust, argumendiks taas väide, et ta vangistati ”omaenda kavatsusliku hooletuse tagajärjel”.

Lai vastukaja

Georgiadise juhtumit kommenteerides teatas Euroopa Parlament: ”Selle juhtumi puhul on tegemist Jehoova tunnistajatest jumalateenrite diskrimineerimisega, sest ei arvestatud põhimõtetega, et kõik on seaduse ees võrdsed ja omavad õigust võrdsele kohtlemisele.”

Veebruaris 1992 teatas Amnesty International, et ”näeb [Anastasios Georgiadise] vangistamise ainsa põhjuse seisnevat selles, et sõjaväevõimud lihtsalt diskrimineerivad Jehoova tunnistajatest jumalateenreid, ning nõuab tema kui südametunnistuse tõttu vangistatu kohest ja tingimusteta vabastamist”.

Isegi väejõududepoolne süüdistaja oli sunnitud ühel Georgiadise kohtuprotsessil nentima: ”Mistahes ühiskonna kultuursuse aste nähtub sellest, kuidas teatud olukordades oma kodanikega ümber käiakse. Kui soovime, et Kreeka ühiskond oma kultuursuselt Euroopa normidele vastaks, kui soovime liikuda edasi, siis tuleb meil aktsepteerida rahvusvahelisi reegleid ja loobuda eelarvamustest. Valdkond, milles see kõige enam silma torkab, puudutab inimese kodanikuõiguste austamist. Ometi annavad nii tegelik elu kui ka valitsuspoliitika selget tunnistust sellest, et vähemusreligioonide suhtes valitseb eelarvamuslikkus ja religioosne sallimatus. Käesolevagi juhtumi puhul on tegu karjuva ülekohtuga.”

Euroopa Parlamendi liige Ian White Inglismaalt Bristolist kirjutas: ”Väide, et Jehoova tunnistajad pole ”tuntud religioon”, paneks selles krahvkonnas paljud muigama. Olgugi et tunnistajaid on arvuliselt võrdlemisi vähe, on nad sellel maal kahtlemata väga hästi tuntud ja teevad sageli ukselt uksele külastusi.” Vaevalt küll et Jehoova tunnistajad Kreekas oma rohkem kui 26000 kuulutajaga ”tundmatu religioon” saab olla!

Kümme Euroopa Parlamendi liiget väljendasid Georgiadise juhtumi üle kirjalikult oma nördimust, teatades, et peavad seesugust inimõiguste rikkumist Kreekas ”äärmiselt üllatavaks ja kahetsusväärseks”.

Pöördumine Euroopa Inimõiguste Kohtusse

Pärast õigeksmõistmist ja vanglast vabastamist tundsid kõik kolm religioosse diskrimineerimise ohvrit, et peavad eetilistel kaalutlustel Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduma. Edasikaebuse põhjuseks oli nende seadusvastane vangistamine, mis juba iseenesest oli ülekohus, samuti neile osaks saanud vaimne ja füüsiline piin, ning see tohutu moraalne ja sotsiaalne kahju, mida need korduvad ja nii pika ajaperioodi vältel toimunud vangistused endaga kaasa tõid. Neil põhjustel taotlesid nad ka õiglast ja asjakohast hüvitust.

Euroopa Inimõiguste Komisjon otsustas ühehäälselt, et Tsirlise ja Kouloumpase juhtumeil rikuti nende õigust vabadusele ja isikupuutumatusele, nende vangistamine oli ebaseaduslik, neil on õigus saada hüvitus ja et asja arutamisel oli kohus olnud nende vastu erapoolik. Samasugusele otsusele jõudis komisjon ka Georgiadise kohtuasjas.

Õiglus seatakse jalule

Asja arutamine määrati 21. jaanuarile 1997. Kohtusaalis oli päris palju rahvast, kaasa arvatud kohaliku ülikooli üliõpilased, ajakirjanikud ning hulk Jehoova tunnistajaid Kreekast, Saksamaalt, Belgiast ja Prantsusmaalt.

Panos Bitsaxis, Jehoova tunnistajate advokaat, rääkis sellest, kuidas ”Kreeka valitsusvõimud järjekindla kangekaelsuse ja visadusega on keeldunud tunnustamast ühe religioosse vähemuse olemasolu”, kelleks on Jehoova tunnistajad. Ta mõistis hukka selle, et Kreeka valitsusvõimud on kujundanud oma ametliku seisukoha tunnistajate suhtes selle alusel, milline on viimaste peamise vastase, kreeka õigeusu kiriku arvamus! Ta jätkas: ”Kui kaugele võib lasta sel minna? [——] Ja kui kaua see võib kesta?” Ta rääkis sellest, kuidas ”üht usuorganisatsiooni keeldutakse tunnustamast, mis tundub täiesti absurdne, kui mõelda, et seda tehakse varjamatult kõigi silme all ja ilma mingite põhjendusteta, eirates seadusi ning kümneid kõrgema halduskohtu otsuseid”.

Kreeka valitsusvõimude erapooliku suhtumise kohta tõi kinnitust Kreeka valitsuse esindaja väide: ”Me ei tohi unustada, et praktiliselt kogu Kreeka elanikkond on sajandeid kuulunud õigeusu kirikusse. Selle tulemusena on täiesti selge, milline on selle kiriku struktuur ning selle vaimulike staatus ja nende roll kirikus. [—] Seevastu Jehoova tunnistajate kiriku vaimulike staatus nii selge ei ole.” Missugune häbitu ülestunnistus selle kohta, et religioosseid vähemusi koheldakse Kreekas tõesti eelarvamuslikult!

Usuvabadus seatakse ausse

Kohtuotsus langetati 29. mail. Kohtu eesistuja härra Rolv Ryssdal luges otsuse ette. Üheksast kohtunikust koosnev kohtukolleegium otsustas ühehäälselt, et Kreeka on rikkunud Euroopa Konventsiooni 5. ja 6. sätet. Samuti määras see taotluse esitanuile umbes ühe miljoni Eesti krooni suuruse summa hüvituseks ja kulude katteks. Kõige tähtsam on aga see, et otsus sisaldas mitmeid märkimisväärseid argumente usuvabaduse kaitseks.

Kohus märkis, et ”sõjaväevõimud ignoreerisid jultunult” tõsiasja, et kõrgema halduskohtu otsuste põhjal on Jehoova tunnistajad Kreekas arvatud ”tuntud religioonide” hulka. Kommentaar jätkus: ”Seda, et asjaomased ametivõimud järjekindlalt ei tunnustanud Jehoova tunnistajaid kui ”tuntud religiooni” ja sellest tulenevalt ignoreerisid taotluse esitanute õigust vabadusele, tuleb pidada diskrimineerimiseks, kui kõrvutada seda sellega, kuidas saavad vabastuse Kreeka õigeusu kiriku vaimulikud.”

Kreeka massiteabevahendites leidis see juhtum laia kajastamist. ”Athens News” kuulutas: ”E[uroopa] kohus materdab Kreekat Jehoova nõude pärast.” Otsus, mis langetati kohtuasjas Tsirlis ja Kouloumpas ning Georgiadis Kreeka vastu annab alust lootuseks, et Kreeka riik viib oma seadused Euroopa kohtu otsusega kooskõlla, nii et Jehoova tunnistajad võiksid Kreekas tunda rõõmu usuvabadusest, mida ei piira ei valitsus, sõjavägi ega kirik. Liiatigi pole see mitte esimene usuvabadust puudutav otsus, mille Euroopa kohus Kreeka kohtusüsteemi vastu on langetanud.a

Jehoova tunnistajad peavad oma vabadust kalliks ning tahavad seda kasutada, et teenida Jumalat ja aidata oma ligimesi. Need kolm Jehoova tunnistajast jumalateenrit ei pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtusse mitte materiaalse kasu pärast, vaid puht moraalsetel ja eetilistel kaalutlustel. Kõik kolm on seepärast teinud otsuse, et neile määratud hüvitus läheb tervikuna Jehoova tunnistajate haridustöö edendamiseks.

[Allmärkus]

[Pilt lk 20]

Esther ja Dimitrios Tsirlis

[Pilt lk 21]

Timotheos ja Nafsika Kouloumpas

[Pilt lk 22]

Anastasios ja Koula Georgiadis