Saa tuttavaks linnuga, kellel on ripsmed
”ÄRGAKE!” LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT
”ON VÕIMALIK, et sa pole meid kunagi kohanud. Me oleme linnud, keda enamik inimesi tunneb maasarvikutena.
Peale selle, et oleme rabava välimusega, on meis muudki huvitavat, mida soovime sulle tutvustada. Esiteks, nagu näitab ka meie nimi, veedame palju aega maapinnal. Suuruse poolest sarnaneme kalkuniga, ja nagu kalkunid, pole ka meie teab kui suured lendajad.
Oma erilise, kohmaka ja tatsava sammuga uitame Kesk- ja Kagu-Aafrika piirkondades. Kui me peaksime kunagi kohtuma, pole sul kindlasti raske meid ära tunda, sest meil on sarlakpunased silmarõngad ja kurgupaun ning muidugi pikad, suurepärased ripsmed!
Meil, maasarvikutel, on üldiselt vähe järglasi, keskmiselt kasvatame iga kuue aasta tagant ühe poja lennuvõimeliseks. Pesitsusajal toovad isalinnud suurel hulgal kuivi lehti, et vooderdada pesasid, mis asuvad tavaliselt puuõõntes või kaljulõhedes. 40 päeva pikkuse perioodi jooksul hoolitsevad emalinnud õrnalt munade eest. Koos oma pere muude liikmetega sibame edasi-tagasi, otsides pidevalt ”last ootavale emale” ussikesi, tõukusid ja teisi hõrgutisi. Kõik me oleme ülirõõmsad, kui kolm kuud pärast koorumist lahkuvad uustulnukad pesast ning ühinevad ülejäänud perega.
Suguküpseks areneme aeglaselt — selleks läheb vähemalt kuus aastat. Oma pere loomiseks võib minna veelgi rohkem aega. Tänu pikale elueale (paljud meist elavad 30 aastat) on meil aga piisavalt aega oma geenide edasi kandmiseks järgmistesse põlvkondadesse.
Nagu näed, me peame väga tähtsaks perekonda, kuhu kuulub kuni kaheksa lindu, kes elavad ja töötavad üheskoos. Iga pere tegutseb umbes 100 ruutkilomeetri suurusel maa-alal kas Aafrika savannides, metsamaastikel või rohumaadel. Mõningates Lõuna-Aafrika paikades oleme kaotanud kuni 70 protsenti oma territooriumist maaviljeluse ja inimasustuse leviku tõttu.
Me kaitseme agaralt oma territooriume ja patrullime pidevalt oma piirialadel. Oma toitu — madusid, tõuke, kilpkonni ja putukaid — me teistega ei jaga, seda isegi mitte teistest peredest pärit maasarvikutega. Tõrjudes agressiivselt sissetungijaid eemale, teeme end vahel üsna naeruväärseks. Kuidas nii? Kui näeme aknaruudul oma peegelpilti, peame seda ekslikult sissetungijaks ning tormame seetõttu tihtilugu aknasse. Paratamatult puruneb meie pika ja tugeva noka löögil aken kildudeks. Kuna oleme juba suurel hulgal aknaid lõhkunud, on mõned inimesed oma akende ette traatvõrgud asetanud, mille eest me muidugi väga tänulikud oleme!
Kurb küll, aga kerkinud on murettekitavaid probleeme, mis on hakanud meie elu ohustama. Mõningad inimesed tõrjuvad meid meie asupaikadest välja. Teised jälle tulistavad meid püssidest. Farmerid panevad tihti välja mürgitatud söötasid šaakalitele ja teistele soovimatutele loomadele. Kust peame aga meie teadma, et sööt on mürgitatud? Tõenäoliselt kaevavad farmerid mürgitatud sööda vahel maa sisse, et meid kaitsta. Kuna meil on aga tavaks oma pika nokaga toitu otsides maad kaevata, kaevame nii-öelda ise endale hauda, kui tuhnime üles mürgitatud toidu.
Mõned inimesed näevad kõvasti vaeva, et meid nende ohtude eest kaitsta. Me loodame, et meid ei taba samasugune saatus nagu meie seltsilist dodot, kes on eluareenilt sootuks kadunud. Niisiis, kui sa peaksid kunagi meie elukohta sattuma ning juhtud kuulma meie kõmisevat häält — du-du-dududu du-du-dududu, põika ka meie juurest läbi! Me pilgutame sulle oma pikki ripsmeid ning ütleme sulle tere tulemast meie, maasarvikute riiki.”