Jehoova valmistab alati väljapääsu

Meie pere on igavesti tänulik mu onule ja tema naisele ühe erilise külaskäigu eest aastal 1976. Onu uuris Jehoova tunnistajatega piiblit ja ütles, et oli saanud teada midagi huvitavat. Kõigepealt mainis ta seda, mida Jeesus ütles tolle aja usujuhtide kohta Matteuse 23. peatükis. Seejärel tõi ta välja, mille poolest sarnanesid Jeesuse päevil elanud usujuhid nüüdisaja usujuhtidega. Mu ema oli harras katoliiklane ega suutnud uskuda, et Jeesus need mehed nii otsesõnu hukka mõistis. Seepärast otsustas ta ise kindlaks teha, mida piibel selle kohta ütleb.

Me elasime Leedus, mis kuulus sel ajal Nõukogude Liidu koosseisu. Kuna valitsus oli seadnud igasugusele usulisele tegevusele ranged piirangud, oli vaid väga vähestel oma piibel. Seepärast läks ema kirikusse ja laenas sealt piibli. Ta luges seda ja veendus ka ise, et Jeesus tõepoolest mõistis juudi usujuhid nende silmakirjalikkuse eest süüdi. Mu ema oli sellest vaimustuses ja soovis teada, mis piiblis veel leidub. Selleks palus ta endale mõned väljaanded Jehoova tunnistajatelt, kellega mu onu piiblit uuris.

Juba üsna pea hakkasime kogu perega käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Kuna nende tegevus oli keelu all, toimusid koosolekud iga kord eri kohas, mõnikord isegi meie kodu lähedal metsas. Mu ema, mina ja mu kaksikõde Danguolė käisime kõik ristimisel aastal 1978. Olime õega sel ajal 15-aastased. Meie isa käis ristimisel mõned aastad hiljem.

Jehoova valmistas väljapääsu mu nooruspäevil

Kuu aega pärast minu ja mu õe ristimist, hakati meid koolis ikka korralikult kiusama. Kooli aulas toimus üks üritus, kus kõlas Nõukogude Liidu hümn. Õpetajad märkasid, et meie õega ei tõusnud hümni ajaks püsti, kuna soovisime oma kristlike põhimõtete pärast jääda erapooletuks, ja andsid meie nimed direktorile teada. Direktor omakorda teavitas KGB-d ehk tollast salapolitseid, kes juba üsna pea tuli meile koju ja esitas hulgaliselt küsimusi.

Samuti tuli mul ja Danguolėl oma usku tugevana hoida ühiskonnas, kus õpetati, et Jumalat pole olemas. Näiteks siis, kui olime 16-aastased, pidime tunnis kirjutama kirjandi teemal „Miks ei tasu uskuda Jumalat”. Mina aga ei olnud sellega nõus ja kirjutasin paberile „Mina usun Jumalat” ning panin selle oma lauanurgale. Kui õpetaja seda nägi, sai ta tulivihaseks ja karjus: „Aga kirjuta siis, miks sa usud!” Olin nii rõõmus, et nii mina kui ka mu õde saime kirjutada sellest, mida usume. Kui kaks klassiõde kuulsid, mis teemal me kirjutame, tahtsid nemadki kirjutada sellest, miks nad Jumalat usuvad. See oli üks paljudest kordadest, kus kogesime omal nahal, et Jehoova „valmistab katsumuse korral väljapääsu”. (1. Korintlastele 10:13.)

Vennad, kes tol ajal meie kandis Jehoova tunnistajate tegevust organiseerisid, laenasid meie perele üheks kuuks raamatu „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”. Minu teada oli neid raamatuid sel ajal Leedus liikvel kõigest neli-viis tükki. Arutasime õega omavahel: „Küll oleks tore, kui me saaksime selle raamatu endale jätta.” Aga kuna see polnud võimalik, tuli meil midagi muud välja mõelda – me kirjutasime terve raamatu käsitsi ümber. Meie käed küll tulitasid, aga olime üliõnnelikud, et meil on nüüd kogu selle raamatu sisu olemas ja meie usk saab veelgi kasvada.

Aastal 1982, peagi pärast seda, kui olin saanud 19, saadeti mind sõjaväeteenistusest keeldumise tõttu kaheks aastaks vangi. See oli mulle raske aeg. Kõikjal mu ümber olid kurjategijad, kuid ma olen tänulik, et aeg-ajalt oli mul võimalus saada kokku ühe teise Jehoova teenijaga, kes oli samas vanglas. Ma istusin oma aja ära, aga see ei jäänud viimaseks korraks, kui pidin vanglamüüride vahel olema.

Leian omale armsa naise

Mind vabastati vanglast aastal 1984. Seejärel kohtusin ühe kauni õe Lidijaga, kes armastas Jehoovat väga. Me abiellusime ja Lidija kolis Ukrainast minu juurde Leetu. Ka tema pere teenis Jehoovat ja seetõttu kiusati tedagi koolis päris tõsiselt. Tol ajal julgustasid Lidijat väga nende vendade-õdede lood, kes olid vastu pidanud natside sunnitöölaagrites või Siberis.

1980-ndatel olid Jehoova tunnistajad Leedus endiselt keelu all. Seega olid pulmad heaks kattevarjuks, et korraldada kahepäevaseid kokkutulekuid. Nii oli ka meie puhul. Külalised õnnitlesid meid, aga kuulasime ka palju kõnesid, laulsime hulga laule ja vaatasime koguni nelja piiblilist näidendit, mille vennad-õed esitasid lausa kostüümides. Kui ma õigesti mäletan, siis kohal oli umbes 450 inimest, nende hulgas sugulased üle kogu Nõukogude Liidu ja isegi mõned kutsumata külalised – KGB agendid, kelle vennad ära tundsid.

Uuesti kohtu ees

Kui ühest karistusajast ei piisanud, et Jehoova teenija loobuks oma põhimõtetest ja poliitilisest neutraalsusest, siis saadeti ta mõnikord uuesti vangi. Seega vähem kui aasta pärast meie abiellumist olin ka mina tagasi kohtu ees. Mina veetsin oma päeva kohtusaalis ja Lidija, kes ootas meie esimest last, oli lähedalasuvas haiglas. Mul ei lubatud teda vaatama minna, aga pausi ajal õnnestus mul kõndida haigla juurde ja seista tema akna all. Ta tegi akna lahti ja me saime natuke rääkida – see andis meile mõlemale palju jõudu. Samal päeval sain teada, et mind saadetakse kolmeks aastaks vangi.

Kahjuks oli Lidijal kaks päeva hiljem nurisünnitus. Ta ütles, et tundis nii tohutut emotsionaalset valu, nagu oleks ta pooleks rebitud. Lisaks sellele tragöödiale oli ta ikka veel kohanemas eluga Leedus ja minu vanemate juures, kes rääkisid väga vähe ukraina ja vene keelt. Need olid aga ainsad keeled, mida Lidija oskas. Kuid Lidija usaldas täielikult Jehoovat ja mu vanemad aitasid ja toetasid teda nii palju kui suutsid ja oskasid.

Jehoova valmistab jälle väljapääsu

Esimese vangistuse ajal õpitu valmistas mind ette järgmiseks korraks. See, et ma ei lõpetanud kuulutamist, aitas mul hakkama saada. Tavaliselt, kui vange transporditi, suruti nad sõidukitesse ja rongidesse. Mõnikord topiti koguni 15–20 inimest sõidukisse, mis oli mõeldud vaid 5–6 inimesele. Kasutasin seda võimalust, et rääkida teistele vangidele piiblist. Selgitasin neile, et põhjus, miks mind vahistati ja vangi pandi, oli see, et olin poliitikat ja sõdimist puudutavates küsimustes erapooletu. Samuti rääkisin, miks minu meelest on mõistlik uskuda Jumala olemasolu.

Kandsin oma karistust Marijampolėa vanglas. Minu teada olin ma 2000 paadunud kurjategija seas ainus Jehoova tunnistaja. Kuigi mina sain julmalt peksa ainult korra, oli ähvardamine, peksmine ja isegi tapmine vangide seas tavaline. Ehkki olud olid väga keerulised, püüdsin olla teiste suhtes heatahtlik ja kaastundlik. Just kaastunne oli omadus, mida vanglas kohtas harva, kui üldse kunagi.

KGB agendid avaldasid meile vanglas ka psühholoogilist survet, et äratada meis erinevaid kahtlusi. Kuidagimoodi nad teadsid, millest mu pereliikmed kodus rääkisid, ja nad jagasid seda infot ka minuga. Kuid agendid moonutasid nende sõnu, et jääks mulje, et nad muudkui tülitsevad ja vaidlevad omavahel. Ma ei võtnud kunagi nende ütlusi tõena. Kuid alles siis, kui vanglast vabanesin, sain lõpuks võrrelda KGB ütlusi sellega, mida mu pereliikmed olid tegelikult omavahel rääkinud. (Matteuse 10:16.)

Kord palus üks õde oma naabril, keda ta hästi tundis ja kes töötas vangivalvurina, tuua mulle salaja väike venekeelne piibel. Öösel kirjutasin mõned salmid Jeesuse mäejutlusest väiksele paberitükikesele. Järgmisel päeval tehases töötades lugesin neid salme salajas mitmeid kordi ja püüdsin meelde jätta. Nii õppisingi Jeesuse mäejutluse vene keeles pähe, kuigi ma ei osanud seda keelt nii hästi. Lõpuks vangivalvurid leidsid mu piibli üles ja võtsid selle ära. Kuid selleks hetkeks olid Jeesuse sõnad juba mu meelde ja südamesse talletunud.

Samuti hindasin väga Lidija tuge – ta kirjutas mulle südamlikke kirju peaaegu iga päev. Paraku lubati mul vastata talle ainult kaks korda kuus. Sellest hoolimata ütles ta mulle, et mu kirjad kinnitasid talle kolme olulist asja: et ma olen elus, et ma olen Jehoovale ustav ja et ma armastan teda endiselt.

Jehoova vastas mu palvele ja valmistas väljapääsu

Kord nõudis üks vangide töörühm, et vanglaametnikud võimaldaksid neile veidi paremaid töötingimusi. Kuniks midagi ei muutu, keeldusid nad igasugusest töötegemisest, ja otse loomulikult said nad selle eest karmi karistuse. Seejärel ütlesid vanglaametnikud mulle ja mõnele teisele vangile, et oleme määratud uude rühma, mis hakkab tegema seda tööd, mida olid enne teinud need mässajad.

Kui oleksin keeldunud uue töörühmaga liitumast, oleksin saanud karmilt karistada. Teisalt, kui oleksin nõustunud, oleksid teised vangid pidanud mind reeturiks ja haudunud kättemaksu. See tähendanuks ilmselt peksmist või surnuks pussitamist. Ma tundsin tohutut survet. Olin justkui kahe tule vahel ja ma ei teadnud, mida teha. (2. Ajaraamat 20:12.) Seega anusin Jehoovat lakkamata, et ta mind aitaks.

Ühtäkki üks kaasvang minu senisest töörühmast palus, et läheksime koos töödejuhatajaga rääkima. Me ei olnud temaga mingid suured sõbrad, me lihtsalt töötasime koos. Sellest hoolimata nõudis ta töödejuhatajalt, et ma jääksin oma senisesse töörühma. Sellele järgnes nende vahel vihane sõnavahetus. Lõpuks töödejuhataja, kes kunagi ei muutnud oma esialgset otsust, lubas minu tohutuks kergenduseks jääda mul algsesse töörühma ja kihutas meid oma kontorist välja. (2. Peetruse 2:9.) Kogu selle aja jooksul, mis ma vanglas veetsin, ei näinud ma ühtegi teist sellist vangi, kes nii tulihingeliselt oma kaasvangi toetaks. Sellest kogemusest ma õppisin, et Jehoova saab tõepoolest kasutada ükskõik keda, et meie palvetele vastata.

Jehoova valmistas väljapääsu Lidijale

Ma jutustan teile, milline oli Lidija elu sel ajal, kui mina vangis olin. Tal oli vaja leida endale töö. Aga kuna mina olin vangis, siis paljud tööandjad ei tahtnud teda palgata, sest kartsid, et neil tuleb tegemist KGB-ga. Lõpuks leidis ta töökoha, kus tal tuli hoolitseda 30 lapse eest 12 tundi päevas. See oli hirmus väsitav. Aga Jehoova andis talle jõudu, et igal hommikul taas tööle minna. Lisaks käisid vennad-õed üle kogu Leedu tal külas, sõites sadu kilomeetreid, et talle toeks olla ja venekeelseid väljaandeid tuua. Tänu sellele ei tundnud ta end kunagi üksi.

Teenime Jehoovat koos perega

Pärast seda, kui sain vanglast välja, aitasin korraldada meie väljaannete tõlkimist leedu keelde, mida tol ajal tuli teha salaja. Mõne aasta pärast kukkus Nõukogude Liit kokku ja Jehoova tunnistajad Leedus registreeriti. Hiljem rajati Leetu ka tõlkebüroo. Mul on hea meel, et sain tõlketöös oma osa anda, kuigi me elasime pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Ja ma sain seal niimoodi abiks käia igal nädalal viis aastat järjest.

1997. aasta augustis kutsuti meid Lidijaga teenima Leedu Jehoova tunnistajate harubüroosse ehk peetelisse. Olime kutse üle väga rõõmsad. Meil oli selleks ajaks kaks tütart – üheksane Oksana ja viiene Svajūnė. Meile anti kolm päeva aega, et kolida peeteli lähedal asuvasse korterisse ja panna Oksana uude kooli.

Kuidas me kõigi oma kohustustega hakkama saime? Mina läksin juba varahommikul peetelisse ja Lidija tuli järgi pärast seda, kui oli lapsed kooli saatnud. Ja koju tagasi läks ta juba enne, kui tüdrukud koolist jõudsid. Nii oli neil mõnus koju tulla ja ta sai nendega koos aega veeta.

Terve meie pere ootas alati reede õhtut. Siis me tegime süüa, koristasime, uurisime koos piiblit, ja meil oli väga lõbus. Me reisisime perega mägedesse või mere äärde ja külastasime erinevaid peeteleid Euroopas. Me tahtsime, et meie tütred näeksid, kui võimas on Jehoova loodu, ja saaksid tuttavaks vendade-õdedega teistes maades. Kui meie tütred olid 15, hakkasid nad mõlemad pioneeriks. Me oleme Lidijaga nende üle väga uhked. Oksana ja tema abikaasa Jean-Benoit teenivad praegu Leedu tõlkebüroos ning Svajūnė ja tema abikaasa Nicolas Prantsusmaa peetelis.

Meist Lidijaga on tõesti saanud üks, ja seda eelkõige seetõttu, et Jehoova teenimine on alati olnud meie elus kõige tähtsamal kohal. (Efeslastele 5:31; Koguja 4:12.) Kuigi meid rõhuti ja kiusati taga palju aastaid, ei olnud me kunagi hüljatud ega nurka surutud. (2. Korintlastele 4:8, 9.) Me oleme ikka ja jälle näinud, kuidas Jehoova on valmistanud katsumuse korral väljapääsu, ja me oleme täiesti kindlad, et ta teeb seda ka edaspidi.