Trellid mind Jehoovast ei lahutanud

Aastal 1966 läks meie pere tagasi Ukrainasse. Üks mu esimesi mälestusi on ajast, kui olin 4-aastane ja me sõitsime vaatama vanaisa, kes oli vanglas. Selleks tuli meil emaga ette võtta pikk rongisõit Ukrainast Krõvõi Rihist Kesk-Venemaale sunnitöölaagrisse Mordvas. Saime vanaisaga koos olla valvurite pilkude all ainult kaks tundi, aga siiski lubasid nad mul tema süles istuda.

Usaldus Jehoova vastu kooliajal

Kooliajal pandi mu usaldus Jehoova vastu mitmeid kordi proovile. Näiteks algklassides pidid lapsed kandma koolivormil viisnurkset tähte, millel oli kujutatud noor Lenin. Hiljem kandsid lapsed koolis punast kaelarätikut, mis oli sümboliks, et nad toetavad Leninit.a Mina aga keeldusin kandmast neid poliitilisi sümboleid, kuna teadsin, et ainult Jehoova väärib minu ustavust.

Vanemad aitasid mul usus tugevamaks saada. Nad arutlesid minuga eri teemadel. Näiteks seletasid nad kannatlikult, mida tähendab poliitiline erapooletus. Nad innustasid mind olema koolis hea õpilane, et tuua au Jehoovale.

Ühel päeval tuli meie kooli ajakirja Nauka i Religija (Teadus ja Religioon) korrespondent. See ajakiri keskendus ateistlikule propagandale. Korrespondent pidas meile loengu, mis oli mõeldud usu õõnestamiseks. Õpetajad panid mind istuma esiritta.

Pärast loengut viisid nad mu lava taha ja palusid korrespondendil minuga rääkida. Ta küsis, mis religiooni ma kuulun ja ma vastasin julgelt, et olen Jehoova tunnistaja. Ta ei öelnud muud, kui tänas mind tähelepaneliku kuulamise eest. See ajas õpetajad marru.

Usaldus Jehoova vastu meie peres

Trükkisime kodus koos perega piiblilist kirjandust ja levitasime seda. Lisaks teenis mu isa ringkonnaülevaatajana Kesk-Ukrainas ja tal tuli seetõttu palju ringi sõita. Pidime tõesti toetuma Jehoovale.

Kord kui ühel pärastlõunal veebruaris 1978, kaks päeva enne mu noorima venna Pavliku sündi, koolist koju jõudsin, nägin, et kogu meie elamine oli segi paisatud. Miilits oli meie kodu läbi otsinud ja konfiskeerinud kogu meie piiblilise kirjanduse.

Järgmisel päeval tegi mulle nalja see, mis nägudega koolis õpetajad mind ja mu nooremat venda Mihhailot vaatasid. Nad arvasid, et meie vanemad on Ameerika spioonid. Paljud õpetajad mõistsid hiljem, et nii see ei olnud. Mõnedest minu klassikaaslastest said isegi Jehoova tunnistajad.

Aastal 1981 otsiti meie kodu jälle läbi. Kuigi ma ei olnud veel täisealine, sain käsu minna koos isa ja vanaisaga prokuratuuri. Vanemuurija püüdis mind hirmutada ja ähvardas vanglakaristusega. Samal ajal lubas üks erariietes mees mulle hiilgavat tulevikku, kui teen temaga koostööd. Ehk siis, üks ähvardas piitsaga, teine meelitas präänikuga. Selleks, et mind survestada, tuletasid nad mulle meelde aegu, kui mu isa, vanaisa ja onud olid vangis. Neil ei olnud aimugi, et see ainult tugevdas minu usku sellesse, et ka mina pean Jehoova abiga vanglas vastu. (Filiplastele 4:13.)

Usaldus Jehoova vastu vanglas

Samal päeval, kui mul täitus 18. eluaasta, tuli mulle kutse sõjaväkke. Kuna ma keeldusin sõjaväeteenistusse minemast, võeti mind vahi alla. Mind pandi tohutu suurde vangikongi koos umbes 85 mehega, kes magasid kordamööda 34 voodil. Pesta saime ainult kord nädalas.

Kui kongi uks minu selja taga kinni kolksatas, pöördusid kõikide silmad minu poole. Mõned mehed kongi nurgast hakkasid kohe küsima, mille eest mind kinni pandi. Kuigi olin hirmul, tuli mulle meelde piiblilugu Taanielist, kes pääses lõvide august terve nahaga. Tänu sellele olin rahulik ja suutsin Jehoovat usaldada. (Jesaja 30:15, Taaniel 6:21, 22.)

Pärast õhtusööki hakkas üks vang mulle minu uskumuste kohta küsimusi esitama. Tasapisi muutus kong vaikseks ja teised vangid jäid meie juttu kuulama. Rääkisin oma usust 4–5 tundi. Olin Jehoovale selle eest südamest tänulik.

Enne kohtusse minekut anusin Jehoovalt tarkust ja julgust, et kaitsta oma usku. Prokurör üritas tõendada, et toon usku Jumalasse ettekäändeks, et pääseda sõjaväest. Püüdsin kohtunikku veenda, et pahandaksin universumi kõige võimsamat isikut, kui läheksin sõjaväkke. Sellegipoolest mõistis kohus mind 1982. aastal süüdi ja määras kaheaastase vangistuse sunnitöölaagris.

Laagris oli koos minuga veel viis venda. Kuigi saime rääkida lühidalt, mõnikord ainult mõned minutid, arutasime alati ühte piiblisalmi. Piiblit meil ei olnud, aga saime piiblisalme pereliikmete ja sõprade kirjadest ning teinekord isegi ilmalikust kirjandusest.

Usaldus Jehoova vastu haiglas

Ühel päeval aastal 1983 kukkus vangla töökojas kraanalt alla umbes kahetonnine plekihunnik. See tabas mind selja tagant, paiskas mu maha ja purustas mu vasaku jala.

Palvetasin, et Jehoova annaks jõudu seda kohutavat valu kannatada. Vangla õde soovitas kõva häälega vanduda, et valu leevendada, aga mina laulsin kuningriigilaule.

Haiglasse saamiseks tuli mul sõita veoauto, mootorpaadi ja kiirabiautoga. Sõit kestis 6 tundi ja ma kaotasin palju verd. Olin kindel, et vajan operatsiooni, seega palvetasin, et arstidel oleks tarkust ja et nad austaksid minu seisukohta seoses vereülekannetega. Arst ei tahtnud mind kuulata, kui hakkasin talle oma uskumusi selgitama, aga ma anusin teda, et ta austaks mu otsust. Ütlesin talle, et võtan vastutuse enda peale. Minu suureks rõõmuks nõustus ta lõpuks opereerima ilma vereülekandeta. Mu jalg tuli siiski osaliselt amputeerida.

Pärast operatsiooni olin väga nõrk. Mitu nädalat vaakusin elu ja surma vahel. Ühel pealelõunal ütles õde, et paranemiseks oleks mul vaja süüa iga päev lusikatäis mett, üks muna ja tükk võid. Kui mu vanemad mu olukorrast kuulsid, tõid nad mulle need toiduained ja need pandi külmkappi. Juhtus aga nii, et ohvitser, kes tegeles saadetistega, võttis toiduained vastu vaid ühel korral.

Jehoova käsi pole lühike. (Jesaja 59:1.) Peale minu sidemete vahetamist jagasid õed minuga toitu, mis nad olid endale kaasa võtnud. Lisaks täiendasid nad ise mu toiduvarusid külmkapis. See meenutas mulle piiblilugu lesest, kelle kruusist ei lõppenud õli. (1. Kuningate 17:14–16.)

Hakkasin tasapisi paranema. Sain palju tröösti ja julgustust 107 kirjast, mis sõbrad ja pereliikmed olid mulle saatnud. Vastasin neile kõigile. Suurt rõõmu tõi ka ühe teise vangilaagri vendadelt saadud pakk.

Pärast kahte pikka kuud sain lõpuks minna duši alla. Tundsin puudust vendadest, kes olid vangilaagris ja tahtsin sinna tagasi minna.

Kui üks arst kirjutas mind haiglast välja, kutsus ta mind oma kabinetti ja esitas palju küsimusi mu usu kohta. Vestluse lõpus soovis ta mulle jõudu, et suudaksin oma usus kindlaks jääda. Oli üllatav kuulda selliseid sõnu kelleltki, kes kandis sõjaväevormi.

1984. aasta aprillis toimus istung, kus arutati minu tingimisi vabastamist. Mu käest küsiti, kas ma nüüd läheksin sõjaväkke. Ütlesin neile, et kuna olen karkudega ja ühe jalaga, on nende küsimus mõttetu. Siis nad küsisid: „Aga mis sa teeksid, kui sul oleks kaks jalga?” Vastasin, et ma keelduksin ja jääksin ustavaks oma Jumalale. Selle peale ütlesid nad, et nad teevad kõik selleks, et ma oma karistuse lõpuni kannaksin. Siiski vabastati mind vanglast 2 kuud ja 12 päeva enne tähtaega.

Usaldus Jehoova vastu pärast vangistust

Aasta pärast vanglat sain jalaproteesi. Igal hommikul kulub mul tund aega selle paigale sättimiseks. Talviti on proteesi kandmine eriti vaevaline ja jala allesjäänud osa on raske üles soojendada, kuna veri ei käi hästi ringi. Viimati jooksin, kui olin 19-aastane. Sellepärast unistan sellest, et saan uues maailmas jälle joosta. (Jesaja 35:6.)

Mul oli raske tööd leida, sest paljud tööandjad ei tahtnud palgata puudega inimest. Kuigi mul on jalaprotees, ei ole ma kunagi teinud istuvat tööd. Näiteks töötasin mingi aeg lukksepana ja parandasin erinevaid sõidukeid. Hiljem töötasin ehitusel.

Aastal 1986 abiellusin armsa õe Svitlanaga. Svitlana on kolmandat põlve tunnistaja nii nagu minagi. Ta on tihti väljendanud heameelt selle üle, et me leppisime juba kurameerimise alguses kokku, et Jehoova on meie abielus esikohal.

Kui meie lapsed Olja ja Volodja olid nooremad, siis aitasid nad mul renoveerida vana maja, kus me elasime, ja õppisid nii ehitust. Kui nad suureks sirgusid, meeldis neile lüüa kaasa kuningriigisaalide ehitusprojektides. Lisaks alustasid nad mõlemad pioneerteenistust. Praegu on Olja täisajaline ehitaja ja Volodja kogudusevanem.

Svitlana on olnud mulle alati võrratuks toeks, kui olen täitnud oma ülesandeid kogudusevanemana. 1990. aastatel oli paljudes Ukraina kogudustes üle 200 kuulutaja, kuid ainult üks või kaks kogudusevanemat. Lisaks käisin kord kuus ühel nädalavahetusel Kesk-Ukraina kogudustele kirjandust viimas.

Usaldus Jehoova vastu praegu

2022. aastal otsustasime Svitlanaga oma kodu jätta ja Krõvõi Rihist ära kolida. Nüüd teenime ühes koguduses Austrias.

Juba väiksena õppisin oma tunnistajatest sugulastelt, kuidas hoolimata raskustest rõõmu säilitada. Piibel aitab meil oma loojat tundma õppida ja saada temaga lähedaseks. (Jaakobuse 4:8.) Ja see lähedane suhe annab elule tõelise mõtte. Mul on hea meel, et vaatamata kõigile eluraskustele olen toonud Jehoovale au, mida ta väärib.