Seitse aastakümmet Jehoova teenimist Kuubal

Meie külakeses oli rahulik elu. Lähikonnas elas terve posu sugulasi, nagu tädid, onud ja vanavanemad. Kõht oli meil alati täis ja elul polnud viga midagi.

Kui olin umbes viiene, hakkasid mu vanemad Walton Jonesi nimelise vennaga piiblit uurima. Ta oli tulihingeline kuulutaja ja oli valmis kümme tundi kõndima, et meie külla jõuda. Iga kord, kui ta tuli, kogunesid paljud meie sugulased vanavanemate juurde, kus läks tundide pikkuseks aruteluks piibli õpetuste üle. Mu vanemad ning onu Pedro ja tädi Ela olid õpitust nii vaimustuses, et lasid end juba varsti ristida ja neist said Jehoova tunnistajad. Ela on praegu ligi 100-aastane, aga teeb ikka veel Kuubal innukalt pioneeritööd.

Tol ajal võisid Jehoova tunnistajad Kuubal vabalt tegutseda. Meid teati hästi kui inimesi, kes käivad majast majja, portfellid ja käekotid piiblikirjandust täis. Me trampisime kuulutustööl maha palju kilomeetreid ja mul on hea hulk mälestusi varasest lapsepõlvest, kui oli soodus aeg Jehoovat teenida. Kuid tulemata ei jäänud ka ebasoodsad ajad. (2. Tim. 4:2.)

EBASOODSAD AJAD

Kui olin umbes viieaastane, läksid mu isa ja onu saare teises osas toimuvale kokkutulekule. Kahjuks nakatusid nad reisi ajal tüüfusesse, sest jõid saastunud vett. Mäletan, et onul langesid kõik juuksed välja, kuid ta jäi siiski ellu. Mu isa aga suri. Ta oli kõigest 32-aastane.

Pärast isa surma otsustas ema, et kolime tema venna juurde, kes elas Lombillo külas. Väga kahju oli sugulastest lahkuda, eriti just vanavanematest, kellesse olime sügavalt kiindunud. Kuid ka uues kohas teenisime perena Jehoovat edasi.

26. augustil 1957, kui olin 10-aastane, lasin end Lombillo lähedal ühes veehoidlas ristida. Ma ei osanud aimatagi, et vähem kui kahe aasta pärast muutub Jehoova tunnistajate elu Kuubal kardinaalselt. Nimelt toimus 1959. aastal riigipööre ja kehtestati kommunistlik režiim.

Uus valitsus pani suurt rõhku sellele, et riigil oleks tugev sõjavägi, ja see tegi meie olukorra päris raskeks, kuna Jehoova tunnistajad on poliitiliselt neutraalsed ega lähe väeteenistusse. Seetõttu hakati meie usuvabadust üha enam piirama ja lõpuks keelustati meie tegevus täielikult. Sajad vennad pandi vangi, kus elu oli karm. Neid peksti sageli, hoiti poolnäljas ja vahel pakuti toitu, milles oli verd ja mida piibli järgi ei tohi süüa.

Keelustamisest hoolimata käisime ikka koos, et Jehoovat kummardada. (Heebr. 10:25.) Pidasime isegi kokkutulekuid, mõnikord farmis, teinekord mõnes muus tavatus paigas, ja seda üle kogu riigi. Mäletan, et kord lubas üks vend meil kokkutulekut oma lambalaudas pidada. Meil polnud võimalik lauta enne puhtaks pühkida ega lambaid kuhugi mujale viia. Niisiis olid kokkutulekul koos nii farmi lambad kui ka Jehoova lambad. (Miika 2:12.)

Olime väga tänulikud vendadele, kes tegid kõvasti tööd, et me ikka vaimset toitu saaksime. Näiteks kokkutulekuprogrammid salvestati kassettidele, mis ringlesid siis riigis ringi. Vahel tuli kõigest kahel vennal kõik kokkutuleku kõned ette valmistada, esitada ja linti võtta. Kuna oli oluline, et keegi pealt ei kuulaks, tehti seda kõrvalistes kohtades. Vahel kostis kõnede taustaks kuke kiremist ja muid huvitavaid hääli. Mõnikord ei olnud kokkutulekupaigas elektrit. Sel juhul sõtkus mõni vend paigal seisvat dünamoga ratast, et kassetimängija jaoks elektrit toota. Kuigi meil polnud toona sellist vabadust või nii palju kirjandust kui usukaaslastel mujal maades, olime siiski vaimselt hästi toidetud ja tundsime Jehoova teenimisest suurt rõõmu. (Neh. 8:10.)

KÕIGEPEALT PIONEERID, SIIS LAPSEVANEMAD

18-aastasena hakkasin Florida-nimelises linnas pioneeritööd tegema. Umbes aasta hiljem määrati mind provintsi pealinna Camagüeysse eripioneeriks. Seal tutvusin kauni õe Emiliaga, kes oli pärit Santiago de Cubast. Hakkasime kurameerima ja aasta pärast abiellusime.

Sel ajal oli Kuubal palju riiklikke suhkrutehaseid ja sain ühes neist tööd. Meil polnud Emiliaga enam võimalik pioneeridena teenida, kuid tahtsime siiski Jehoova heaks võimalikult palju teha. Palusin, et võiksin töötada vahetuses, mis algas kell 3 öösel ja lõppes ennelõunal 11-st. Mulle ei meeldinud põrmugi nii vara ärgata, kuid selline graafik võimaldas mul olla tegus kuulutustööl ja käia kõigil koosolekutel.

1969. aastal sündis meie esimene poeg Gustavo. Sellegipoolest paluti mul täisajaliselt ringkonnatööd teha. Tol ajal oli Kuubal üpris tavaline, et ringkonnaülevaataja oli ühtlasi pereisa. Sellega algas üks toredamaid ja toimekamaid peatükke meie elus. Tundsime Emiliaga, et on suur au vendi-õdesid niimoodi teenida. Sel ajal kui ringkonnatööd tegime, sündisid meile veel Obed ja Abner ning mõne aasta pärast ka tütar Mahely.

Meenutan heldimusega aastaid, mil ringkonnatööd tegime. On ilmne, et Jehoova hea käsi oli oma rahvaga Kuubal. Ja ta õnnistas ka meid Emiliaga ja aitas meil lapsed tões üles kasvatada. Aga las ma räägin lähemalt, milline oli ringkonnatöö keelu all.

RINGKONNATÖÖ KEELU ALL

60-ndatel ja 70-ndatel läks Jehoova tunnistajate elu Kuubal üsna karmiks. Kuningriigisaalid pandi kinni, misjonärid saadeti maalt välja, paljud noored vennad pandi vangi ja harubüroo Havannas suleti.

Keelu tõttu saime külastada kogudusi üksnes nädalavahetustel. Seepärast veetsime iga kogudusega kaks nädalalõppu. Hoidsime pagasi väiksena ja reisisime tihti rattaga, sest nii ei tõmmanud me endale erilist tähelepanu. Meie külastuse kohta ei tehtud kogudusele kunagi teadet. Me püüdsime jätta muljet, nagu külastaksime sugulasi. Ja see polnud sugugi raske, sest me tundsime, et vennad-õed ongi meie pere. (Mark. 10:29, 30.) Õigupoolest pidime endale vahel meelde tuletama oma külastuse tegelikku eesmärki. Kuid jah, ettevaatus oli omal kohal. Meil oli tihti saba taga ja mitut puhku kuulas politsei meid üle. Kui meid oleks kellegi kodust avastatud, oleks võidud ka meie võõrustajad vangi panna. Ometi olid nad valmis sellega riskima. (Rooml. 16:4.)

Vennad-õed olid tohutult külalislahked, kuigi enamasti olid nad väga vaesed. Mõnes paigas, kus kubises sääskedest, andsid võõrustajad meile omaenda sääsevõrgu, et saaksime paremini magada. Paljud, kellel endal oli toiduga kitsas käes, olid valmis oma piskut meiega jagama. Tuli ette ka seda, et võtsime külastusele oma söögi kaasa ja toitsime hoopis oma võõrustajaid.

Kogudusi külastades polnud meil võimalik kõiki lapsi endaga kaasa võtta. Niisiis võtsime kaasa ainult ühe ning jätsime ülejäänud mu ema ja õe hoolde. Pisikese lapsega reisimine oli meile isegi kaitseks. Peitsime kirjanduse mustade mähkmete kotti, nii et kui politsei meid läbi otsis, ei leidnud nad midagi, sest sinna kotti nad ei vaadanud.

Ma imetlen seda, kuidas Emilia suutis nii hästi laste eest hoolitseda ja samal ajal koos minuga täisajaliselt Jehoovat teenida. Minul õnnestus tehasetöö ringkonnatööga klappima panna. Tegin nimelt üks-kaks korda nädalas topelt vahetuse ja sain nii nädalavahetuse vabaks. Hiljem tööülesannet muudeti ja mind määrati brigadiriks. Oleksin nüüd pidanud seitse päeva nädalas tööl käima, aga avastasin, et kui annan oma brigaadile nädalavahetuseks piisavalt tööd, saan nädalalõpul märkamatult töökohalt ära olla. Minu teada ei saanudki mu ülemused teada, et mind nädalalõppudel ei olnud.

RÕÕMSAD KA MUUTUSTE TUULES

Ühel päeval 1994. aastal kutsusid juhtivad vennad Kuubal kõik reisivad ülevaatajad, kokku 80 venda, Havannas toimuvale erikoosolekule. Milline rõõm oli pärast kõiki neid aastaid viimaks üksteisega kohtuda! Sel koosolekul arutasime kõigepealt mõningaid organisatsioonilisi muudatusi. Seejärel ütlesid vennad meile midagi jahmatavat: et nad kavatsevad meie nimed võimudele teada anda. Milleks ometi?

Vennad selgitasid meile, et nad olid võimuesindajatega kokkusaamisi korraldanud, et Jehoova tunnistajate ja riigi vahelisi suhteid parandada. Võimud olid palunud kõigi reisivate ülevaatajate nimesid. Me kõik olime nõus, et meie nimed üles antakse. Sestpeale kandsid läbirääkimised võimuesindajatega head vilja.

Viimaks saabus aeg, mil võisime vabalt koosolekuid pidada ja kuulutamas käia, ehkki meie registreerimine usuühendusena polnud veel päevakorral. Hiljem saime teada, et võimud juba teadsid osade ringkonnaülevaatajate nimesid. Nad lihtsalt tahtsid, et me nende andmeid kinnitaksime.

Septembris 1994 saime loa harubüroo taasavada. Selgus, et võisime tegevust jätkata samas hoones, kus harubüroo oli tegutsenud ka 20 aastat tagasi.

Aastal 1996 saime ootamatu telefonikõne: meid kutsuti teenima peetelisse. Pärast seda, kui olin esimesest ehmatusest üle saanud, meenutasin vendadele, et mul on kodus veel kaks last, keda mul tuleb kasvatada. Vennad võtsid mu olukorda arvesse ja hiljem kinnitasid, et soovivad meid sellegipoolest peetelisse. Seepeale ütlesime oma jah-sõna ja hakkasime Havannasse kolimiseks ettevalmistusi tegema.

Ausalt öeldes polnud peeteliteenistus mulle alguses sugugi meeltmööda. Olin pikki aastaid reisivat tööd teinud ja mu mõtted ja süda olid endiselt põllul. Mul oli raske laua taga istuda. Aga teised peetellased ja eriti just Emilia aitasid mul oma suhtumist korrigeerida. Ajapikku sain rõõmu tagasi ja nüüd naudin peetelis teenimist väga.

Nüüd oleme Emiliaga juba vanakesed. Meie süda läheb soojaks, kui mõtleme kõigile vendadele-õdedele, keda oleme aastate jooksul tundma õppinud ja kellega koos teeninud. Eriti suur rõõm on meil oma lastest ja lapselastest, kes teenivad kõik Jehoovat. Tunneme midagi sarnast nagu eakas apostel Johannes, kes ütles: „Miski ei tee mulle suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tõeteel käivat.” (3. Joh. 4.)

Oleme Emiliaga peaaegu 30 aastat peetelis teeninud ja anname endast ikka parima, kuigi tuleb võidelda tervisehädade ja vanaduse vaevadega. Meil on Jehoovat teenides olnud omad raskused, aga see, et oleme saanud teenida Kuubal meie õnnelikku Jumalat juba ligi 70 aastat, toob meile kirjeldamatut rõõmu. (Laul 97:1; 1. Tim. 1:11.)