1925 – sada aastat tagasi

AASTA MÖÖDUB OOTUSES

Paljud piibliuurijad arvasid, et 1925. aastal taastatakse maine paradiis. Albert Schroeder, kes teenis hiljem juhtivas kogus, rääkis: „Tollal arvati, et sel aastal võetakse võitud kristlaste jääk taevasse ja et vanaaja ustavad, nagu Aabraham, Taavet ja teised, äratatakse üles maa peale ning neist saavad vürstid, kes võtavad siin juhtimise üle.” Kui aasta sai läbi ja midagi sellist ei toimunud, oli nii mõnigi sügavalt pettunud. (Õpet. 13:12.)

Sellest hoolimata jätkas enamik piibliuurijaid innukalt kuulutustööd ja tajus veelgi selgemini oma vastutust anda Jehoovast tunnistust. Vaatame, mida nad tegid, et piibli tõde kaikuks võimsalt üle maa.

RAADIOGA LAIADE MASSIDENI

1924. aastal oli piibliuurijatel valminud raadiojaam WBBR, mis oli osutunud väga menukaks. Seepärast ehitasid nad 1925. aastal veel ühe raadiojaama. See rajati Chicago lähedale ja selle nimeks sai WORD (SÕNA). Raadioinsener Ralph Leffler, kes ehitamisel kaasa lõi, ütles: „WORD mängis kargetel talveõhtutel paljudes kodudes nii lähedal kui kaugel.” Näiteks jõudis signaal koguni 5000 kilomeetri kaugusele Alaskasse. Üks perekond linnakesest nimega Pilot Station kuulas üht esimestest saadetest ja oli sellest nii vaimustunud, et saatis raadiojaamale kosutava vaimutoidu eest tänukirja.

1925. aasta 1. detsembri Vahitorn rääkis raadiojaama erakordsest levialast: „Oma 5000 vatiga on WORD üks Ameerika Ühendriikide võimsamaid raadiojaamu. Saateid on hästi kuulda nii lääne- kui ka idarannikul, nii Kuubal kui ka Alaska põhjapiiril. Need on paljudes inimestes piibli tõe vastu huvi äratanud.”

Piibliuurijad kasutasid hea sõnumi levitamiseks raadiot ka Kanadas. 1924. aastal valmis Saskatchewanis Saskatoonis tilluke raadiojaam CHUC, mis oli üks esimesi religioonile orienteeritud jaamu riigis. Juba varsti oli vaja suuremat pinda. Saanud 1925. aastal CHUC-i raadiojaama omanikuks, ostis ja renoveeris Vahitorni ühing Saskatoonis vana teatrihoone ning kolis stuudiod sinna ümber.

Tänu sellele raadiojaamale jõudis hea sõnum ka Saskatchewani hõreda asustusega piirkondadesse. Näiteks kuulas ühes eraldatud linnas raadiosaadet keegi proua Graham. Pärast saadet kirjutas ta raadiojaamale kirja, milles palus piiblikirjandust. George Naish meenutab: „Tema kirjast uhkas säherdust tõejanu, et saatsime talle terve komplekti kirjauurimuste köiteid.” Juba varsti hakkas proua Graham usinalt tõesõnumit jagama ja kuulutas seda isegi oma kodukohast kaugemal.

VALGUSESÄHVATUS

1925. aasta 1. märtsi Vahitornis ilmus pöördelise tähtsusega artikkel „Rahva sünd”. Piibliuurijad olid juba varem mõistnud, et Saatanal on oma organisatsioon, kuhu kuuluvad nähtamatud kurjad vaimolendid ning nähtavad religioossed, kaubanduslikud ja poliitilised institutsioonid. Kuid selle artikli kaudu aitas ustav ja arukas ori usuperel mõista, et ka Jehooval on organisatsioon, mis on Saatana omast täielikult lahus ja sellega vaenujalal. (Matt. 24:45.) Samuti selgitati seal, et aastal 1914 hakkas valitsema Jumala kuningriik ning et sel samal aastal heideti Saatan ja deemonid pärast taevas toimunud sõda sealt välja ja nende tegevusväli piirati maaga. (Ilm. 12:7–9.)

Mitte kõigil polnud lihtne selle uue selgitusega nõustuda. Seepärast pani artikkel südamele: „Kui mõni Vahitorni lugeja pole siinöelduga päri, siis soovitame tal olla kannatlik ja teenida Issandat ustavalt edasi, olles kindel, et ta toob asjasse selgust.”

Tom Eyre, kolportöör (pioneer) Inglismaalt, kirjeldas aga, kuidas enamik piibliuurijaid artiklile reageeris: „See Ilmutuse 12. peatüki seletus tekitas väga palju elevust. Mõistmine, et kuningriik on sündinud – et see on taevas juba rajatud –, täitis meid tohutu õhinaga, nii et soovisime sellest kõigile rääkida. See pani meid veelgi agaramalt tegutsema. Olime kindlad, et Jehoova teeb oma rahva heaks veel suuri asju.”

„TÄIS TARMU OLLA ISSANDA TUNNISTAJAD”

Praegusajal oleme vägagi tuttavad teksti Jesaja 43:10 sõnadega „„Teie olete minu tunnistajad,” lausub Jehoova, „minu teenija, kelle ma olen valinud””. Enne aastat 1925 oli meie väljaannetes sellest piiblisalmist üpris harva räägitud. Tol aastal aga käsitleti Jesaja 43. peatüki 10. ja 12. salmi suisa üheteistkümnes Vahitorni numbris.

Sama aasta augusti lõpul toimus Indianapolises piibliuurijate kokkutulek, mis kestis kaheksa päeva. Kavalehele olid trükitud Joseph Rutherfordi tervitussõnad: „Oleme tulnud sellele kokkutulekule ammutama Issandalt ... väge, et naasta põllule täis tarmu olla Issanda tunnistajad.” Kokkutuleku vältel kannustati kohalolijaid Jehoovast igal võimalusel tunnistust andma.

Laupäeval, 29. augustil esitas vend Rutherford kõne „Üleskutse tegudele”, milles ta rõhutas kuulutustöö tähtsust: „Jehoova lausub oma rahvale ...: „Teie olete mu tunnistajad, et mina olen Jumal.” Seejärel annab ta selge käsu, mis ei jäta vähimatki kahtlust, mida teha tuleb: „Tõstke lipp üles rahvaste poole!” Maa peal pole kedagi teist, kes saaks seda lippu, seda kogunemistähist rahvaste poole tõsta. Seda saavad teha üksnes need, kellel on Issanda vaim – kes on tema rahvas, tema tunnistajad!” (Jes. 43:12; 62:10; 1938.–40. a tõlge.)

Pärast Rutherfordi kõnet võttis publik üksmeelselt vastu resolutsiooni „Lootusesõnum”, väljendades nii oma veendumust, et üksnes Jumala kuningriik suudab tuua „rahu, õitsengu, suurepärase tervise, tõelise vabaduse ja igikestva õnneliku elu”. Resolutsioon tõlgiti õige mitmesse keelde ja üllitati traktaadina, mida levitati umbes 40 miljonit eksemplari.

Läks veel hea mitu aastat, enne kui piibliuurijad hakkasid end ametlikult Jehoova tunnistajateks nimetama. Ent on näha, et nad teadvustasid üha enam oma vastutust olla tema tunnistajad.

„NAASKE NENDE JUURDE”

Piibliuurijate arvu kasvades rõhutati üha enam, kui tähtis on külastada uuesti neid, kes hea sõnumi vastu huvi ilmutasid. Pärast „Lootusesõnumi” laialdast levitamist anti Ringkirjasa juhis: „Naaske nende juurde, kellele anti „Lootusesõnum”, kuid ei jäetud kirjandust.”

Jaanuaris 1925 ilmus Ringkirjas ühe Texases Planos elava piibliuurija kommentaar: „Oma üllatuseks oleme korduvalt läbitöötatud territooriumil saanud paremaid tulemusi kui uutel põldudel. Meie territooriumil on linnake, mille oleme viimase kümne aasta jooksul viis korda läbi kuulutanud. ... Hiljuti, kui mu ema koos õde Hendrixiga seal jälle käis, levitasid nad rohkem raamatuid kui kunagi varem.”

Üks kolportöör Panamast kirjutas: „Paljud, kes mu esimesel korral oma ukse tagant minema ajasid, on teisel või kolmandal korral olnud palju sõbralikumad. Sel aastal olengi käinud peamiselt nende juures, keda olen juba varem külastanud, ja osaga neist on olnud väga toredaid kogemusi.”

TEGUSALT EDASI

Oma iga-aastases kirjas kolportööridele tegi Rutherford kokkuvõtte 1925. aasta tegevusest ja innustas neid ka tulevasel aastal usinalt tööd tegema. Ta ütles: „Lõppeval aastal lohutasite paljusid kurbi südameid. See tõi teile rohkelt rõõmu ... Eelseisev aasta annab teile hulgaliselt uusi võimalusi Jumalast ja tema kuningriigist tunnistust anda ja tema lippu rahvaste seas kõrgel hoida. ... Jätkakem siis samas vaimus ja laulgem ikka valjuhäälselt kiitust oma Jumalale ja oma Kuningale!”

1925. aasta lõpus otsustasid vennad, et Brooklynisse on vaja suuremaid peetelihooneid. Juba järgmisel aastal tehti algust suurima ehitustööga, mis tolle ajani ette võetud.