Olen teeninud kõige arengujõulisemas organisatsioonis

JUTUSTANUD ROBERT HATZFELD

Tänapäeval panevad väga paljud inimesed teleri käima kaugjuhtimise teel ja vaatavad õhtuseid uudiseid elutruudes värvides, vaevalt kunagi mõeldes, et selles on midagi erakordset. Kuid tundub, nagu oleks see alles eile olnud, kui ma olin 12-aastane poiss ja vaatasin suurte silmadega kinoekraanile ilmunud elusuurusest suurema mehe kujutist — ja see rääkis!

SEE pole küll mingi suur uudis, võid sa mõelda. Kuid minule tundus see lausa kaasaja imena tol 1915. aastal, must-valge tummfilmi algusaegadel. Väärikas habemega mees ilmus ekraanile ja ütles: „I.B.S.A., Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing, esitab fotodraama loomisest.” Järgneva kahe tunni jooksul rullus meie silmade ees lahti Piibli jutustus. Pühakirjal põhinev sõnum oli selge ja värskendav. Kuid see, mis mind tõeliselt paelus, oli sünkroonkõne ja kinofilm vaheldumisi värviliste slaididega.

Siis ma seda veel ei mõistnud, kuid minu noorpõlve vaimustus selle tehnikasaavutuse üle pani aluse minu eluaegsele karjäärile kõige arengujõulisemas organisatsioonis maa peal.

Algusajad

Aastal 1891 tuli minu isa Saksamaalt Dillenburgist saksa asundusse Alleghenysse USA-s Pennsylvanias. Hiljem kohtas ta ühest sealsest saksa perekonnast pärit tütarlast, ja nad abiellusid. Mina sündisin 7. juulil 1903 ja mind õpetati rääkima nii saksa kui inglise keelt. Just enne seda kui algas Esimene maailmasõda, võttis tuberkuloosiepideemia ära minu mõlemad vanemad ja jättis mind orvuks. Minu vanaisa suri umbes samal ajal ajurabandusse.

Minu tädi Minna Boemer võttis mind lahkelt oma perekonda. „Mul on viis last,” ütles ta. „Võin siis juba veel ühe võtta.” Kuigi ma tundsin puudust oma vanematest, andis tädi Minna mulle toreda kodu.

Minu tädi oli piibliuurijate (nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal nimetati) Allegheny koguduse kauaaegne liige. Enne 1909. aastat käis selles koguduses ka vend C. T. Russell, kes siis oli Vahitorni Ühingu president. Tädi Minna võttis mind koosolekutele kaasa. Kuigi meie perekond ei teinud siis veel ühiseid pingutusi, et uurida või kuulutada, jagasime koosolekutel kuuldut eraviisiliselt inimestega, keda me tundsime.

See oligi umbes ajal, kui „Fotodraama” mind imestusega täitis. Kuna ma olin tehnikalembene poiss, võlus mind uus fototehnika ning heli-pildi sünkroniseerimine ja ka ühekaadrivõtte kasutamine. Oli haarav jälgida, kuidas lilled silmanähtavalt õide puhkevad!

Aastal 1916 kurvastas meid venna Russelli surm. Kuna me elasime Alleghenys, käisime tema matusel Carnegie Hallis. Sellessamas saalis oli vend Russell 1903. aastal väidelnud E. L. Eatoniga. Olin kuulnud lugusid selle Piiskopliku Metodisti kiriku vaimuliku kohta, kes esitas C. T. Russellile väljakutse osaleda kuuepäevasel väitlusel, lootes näidata, et vend Russell ei tunne Piiblit. Kuid räägiti, et selle asemel Russell ’kastis põrgu märjaks’. Sara Kaelin, tuntud Pittsburghi kolportöör, tundis isiklikult Russellite perekonda. Matusel nägi ta, kuidas Maria Russell asetas kirstu mõned lilled koos sedeliga, millele oli kirjutatud: „Minu armsale abikaasale.” Kuigi Maria oli mõned aastad varem temast lahku läinud, tunnistas ta viimast ikka veel oma abikaasana.

Aastad läksid, ja mul avanes palju võimalusi omandada tehnikaalaseid oskusi, mis osutusid vajalikuks minu tulevase karjääri jooksul. Onu, kes oli minu hooldaja, oli ehitusettevõtja. Koolivaheaegadel võimaldas ta mul töötada koos oma elektrikega, kes vahetasid vanades majades gaasivalgustust elektrivalgustuse vastu. Aastal 1918 ehitasid meie kooli õpilased amatöör-raadiotelegraafi aparaadi. Me saime õhtuti kokku, et uurida elektri- ja magnetväljasid ning teha katseid. Aastal 1926 otsustasime koos sõbraga teostada oma poisipõlve unistuse: saada meremeheks ja reisida maailmas ringi. Astusime Ameerika Raadiokorporatsiooni raadiotelegraafi operaatorite kooli.

Uus elu Beetelis

Kuna raadiokool, kus me käisime, asus New Yorgi linnas, tuli mul ületada jõgi, et minna Brooklynisse piibliuurijate koosolekutele, mida peeti ühe vana vabamüürlaste templi üürisaalis. Tol ajal oli kogu New Yorgi suurlinna peale ainult üks kogudus. Kui Beeteli (piibliuurijate keskuse pere kodu) vennad teada said, et minu õpingute sihiks on saada luba kommertsraadiojaamas töötamiseks, ütlesid nad: „Miks sa peaksid merele minema? Meil on raadiojaam siinsamas ja me vajame sinna operaatorit.” Nad kutsusid mind kontorisse vestlusele. Ma ei teadnud Beetelist midagi muud kui vaid seda, et see on piibliuurijate keskus.

Vennad vestlesid minuga ja soovitasid mul lõpetada kool, hankida tööluba ja tulla seejärel Beetelisse. Pärast kooli lõpetamist pakkisin oma vähesed riided, ja selle asemel et asuda mõnele laevale, mis suundub avameredele, hüppasin hoopis Beetelisse suunduvale metroorongile. Kuigi olin pühendunud Jehoovale ja aastaid ka kuulutustöös osalenud, läksin ristimisele alles 1926. aasta detsembris, kaks nädalat pärast Beetelisse saabumist. Tol ajal ei olnud selline asi sugugi haruldane.

Neil päevil oli Beetel ülerahvastatud — seal elas 150 inimest. Igas toas oli neli meest. Peagi sain enamikuga neist tuttavaks, kuna me kõik sõime, töötasime ja magasime ühes hoonetekompleksis ja käisime muidugi ka New Yorgi linna ainsas koguduses. Uus Beeteli kodu aadressil Columbia Heights 124 valmis 1927. aastal ja seal võisime elada kahekesi toas.

Aastal 1927 avati ka uus trükikoda aadressiga Adams Street 117. Aitasin sisseseadet ära kolida vanast trükikojast aadressil Concord Street 55. Lisaks raadioaparatuurile olid selles uues trükikojas ka liftid, trükipressid, pesulaseadmed, õlipõletid — ühesõnaga, panin käe külge kõigele, kus leidus mõni elektrijuhe.

Kuid Beetel oli enam kui vaid trükikoda. Iga raamatu, traktaadi, ajakirja valmimiseks andis oma panuse suur hulk alandlikke ja töökaid sulaseid. Nad ei olnud selle peal väljas, et kuulsaks saada. Selle asemel tahtsid nad vaid seda, et Issanda töö saaks tehtud — ja teha oli tõesti palju!

Seltsisin venna Rutherfordiga

Sain palju kasu eesõigusest töötada koos Joseph F. Rutherfordiga, Ühingu teise presidendiga. Ta oli suur mees, üle 180 sentimeetri pikk, mitte paks, vaid tugeva kehaehitusega. Paljud noored Beeteli vennad kartsid teda alguses natuke, seni kuni nad ei olnud teda veel tundma õppinud. Ta uuris pidevalt Piiblit, valmistades ette trükitavat materjali.

Vennal Rutherfordil oli hea huumorimeel. Beeteli peres olid kaks vanemat õde, kes olid seal olnud juba venna Russelli ajast saadik. Nad olid üsna tõsiseilmelised ja arvasid, et valju häälega ei sobi naerda isegi siis, kui juhtub midagi naljakat. Mõnikord rääkis vend Rutherford lõunalauas loo, mis ajas kõiki naerma, ja see ärritas neid kahte õde. Kuid sageli juhtis ta söögiajal ka tõsiseid piibliteemalisi arutelusid.

Vend Rutherford oli hea kokk ja talle meeldis sõpradele süüa valmistada. Kord murdsid Beeteli kokad kanade tükeldamisel mõned kanaluud. Tema astus pikkade sammudega kööki ja näitas neile, kuidas peab kana tegelikult tükeldama. Talle ei meeldinud, kui toidu sees olid kanaluutükid!

Ma olin venna Rutherfordiga sageli koos ka mitteametlikus õhkkonnas, nagu näiteks meie raadiojaamas WBBR või tema tööruumis Staten Islandil. Ta oli väga meeldiv inimene ja tema sõnad ja teod olid alati kooskõlas. Ta ei oodanud teistelt kunagi midagi, mida ta ise ei teinud. Erinevalt paljude teiste religioossete organisatsioonide vastutavatest isikutest oli vend Rutherford väga hea vaimsuse ja moraaliga isiksus. On selge, et ta elas Jehoova Kuningriigile.

Majanduslikult rasked ajad

Mõni aasta pärast seda, kui ma Beetelisse saabusin, algas ülemaailmne majanduskriis. See tõi kaasa rahabörsside ja tarbekaupade hindade krahhi. Töökohti oli napilt ja sularaha vähe. Beetel töötas annetatud summadest, ja Jehoova hoolitses alati, et töö jätkamiseks oleks olemas kõik, mis vaja. Me ei olnud kunagi ilma toiduta, kuigi see ei pruukinud olla just selline, mida kõik oleksid tahtnud. Me elasime nii vähenõudlikult kui võimalik, ja vennad väljaspoolt Beetelit aitasid meid, kui see neil võimalik oli.

Aastal 1932 suri meie trükikoja ustav ülevaataja vend Robert Martin. Tema asemele määrati 27-aastane Nathan Knorr. Ta oli väga võimekas noor mees. Ma ei mäleta, et keegi oleks vastumeelselt nõustunud sellega, et tema saab trükikoja ülevaatajaks. Teised ustavad vennad, kelle hulgas olid John Kurzen, George Kelly, Doug Galbraith, Ralph Leffler ja Ed Becker — kõik minu kallid kaastöölised —, pühendasid oma oskused ja leidlikkuse hea meelega Kuningriigi teenistuseks. — Võrdle 2. Moosese 35:34, 35.

Töö raadioga

Meie organisatsioon oli läbinisti pühendunud hea sõnumi levitamisele kõigi selleks sobilike vahendite abil. Kogu maailmal oli vaja teada saada Kuningriigist, kuid meid oli kõigest mõni tuhat. Raadiotehnika oli pärast Esimest maailmasõda alles lapsekingades. Kuid taiplikud vennad mõistsid, et see kommunikatsioonivahend oli just see, mille Jehoova meile tol ajal andis. Niisiis hakkasid nad 1923. aastal ehitama raadiojaama WBBR Staten Islandile, mis on üks viiest New Yorgi linnaosast.

Mõnikord olin ma meie jaama ainus operaator. Ma elasin Staten Islandil, kuid võtsin ette ka kolm tundi kestvaid praami- ja rongisõite Brooklynis asuvasse trükikotta, et teha seal elektri- ja mehhaanikatöid. Et muuta meie raadiojaam iseseisvaks, paigaldasime sinna diiselgeneraatori. Staten Islandil olid meil ka oma veekaevud ja aed, kust sealne väike personal ja ka Brooklyni Beeteli pere toitu sai.

Raadiotöö kohustuste tõttu sain ma väga harva koosolekutel käia ja põlluteenistuses osaleda seni, kuni hiljem rohkem abilisi juurde tuli. Meil polnud aega seltskondlikuks tegevuseks ega nädalavahetuse väljasõitudeks, välja arvatud üksnes oma iga-aastase puhkuse raames. Keegi küsis minult kord: „Kui sul oli nii tihe ajakava, kas sa ei mõelnud kunagi Beetelist lahkumisele?” Pidin täiesti ausalt vastama: „Ei mõelnud.” On olnud eesõigus ja rõõm elada ning töötada koos nii paljude pühendunud õdede ja vendadega. Ja alati oli mingi töö, mis tuli ära teha, või mõni uus projekt, mis tuli ellu viia.

Lavastasime ja andsime eetrisse vaimustavaid kuuldemänge. Kuna polnud saada vajalike heliefektidega salvestisi, tuli meil nende valmistamiseks omad meetodid leiutada. Tegime masina, mis võis tekitada õrna tuulehoo või möllava tormi helisid. Heli, mis tekkis sellest, kui poolikuid kookospähklikoori löödi vastu polsterdatud laudu, kujutas hobuste kabjaplaginat munakivisillutisega tänaval. Iga kuuldemäng oli tähelepanuväärne ettevõtmine. Ja rahvas kuulas. Neil päevil, mil polnud nii palju tegemisi, istusid paljud inimesed raadio taga ja kuulasid hoolega.

Ühing tegi 1920-ndatel aastatel ja 1930-ndate algul raadiotehnika vallas ajalugu, liites korduvalt ühe saate ajaks kokku suurimal hulgal raadiojaamasid. Sel teel jõudis Kuningriigi sõnum miljonite inimesteni kogu maailmas.

Grammofon

Me konstrueerisime ja valmistasime 1930-ndate aastate keskel ja 1940-ndate alguses helisalvestusseadmeid, grammofone ja muud helitehnikat. Erilisel treipingil lõikasime peegelsiledatest vahaplaatidest välja originaalplaadid. Seejärel uurisime ülimalt hoolikalt igat originaalplaati mikroskoobi all, tegemaks kindlaks, et see on veatu. Kui sellel juhtus olema üksainuski defekt, tuli kogu salvestusoperatsiooni korrata ja treipingil uus lõikamine ette võtta. Seejärel saatsime vahast originaalplaadi heliplaadifirmale, mis valmistas fonograafi- ja grammofoniplaate.

Üks erutav sündmus, mida ma väga hästi mäletan, oli aastal 1933 venna Rutherfordi loeng pealkirjaga „Püha aasta mõju rahule ja heaolule”. Paavst oli kuulutanud selle aasta „pühaks aastaks”, ja me paljastasime seda raadiosaadete ja grammofoni abil ning näitasime, et sellest ei tule välja mitte midagi püha. Läkski nii, et sel aastal haaras Hitler katoliku kiriku toetusel võimu, ja nii haihtus viimanegi rahulootus.

Ühendriikides moodustati Katoliikliku Aktsiooni organisatsioon, et teha teoks kiriku tahe. Nad panid omad mehed peamiste ajalehtede ja ajakirjade toimetustesse ning raamatukirjastustesse. Nad segasid end poliitikasse ja ähvardasid boikoteerida igat raadiojaama, mis edastab meie piiblilisi loenguid. Katoliikliku Aktsiooni rühmad ründasid paljusid tunnistajaid, ja seda eriti lähedalasuvas New Jerseys. Need olid erutavad ajad!

Rõõmurikas töö põllul

Kuna Kuningriigi kuulutajate read üha kasvasid, hakati 1950-ndate aastate keskel jõudma üha rohkemate inimesteni otse nende koduustel. See osutus palju tulemusrikkamaks vahendiks kui raadio, aitamaks inimestel Piibli tõde mõista. Niisiis otsustati 1957. aastal WBBR maha müüa ja suunata oma ressursid teistes maades misjonitöö edendamiseks.

Aastal 1955 määrati mind Bedfordi kogudusse Brooklynis, kus ma juhatasin regulaarselt Vahitorni uurimist. Ühing saatis mind välja ka reisiva kõnelejana New Yorgi põhjaossa, Pennsylvaniasse, Connecticutti ja New Jerseysse. Kui mind määrati Bedfordi kogudusse, ütlesin ma endale: „Olen üle 50 aasta vana. Parem osalen nüüd põlluteenistuses nii palju kui võimalik. Hiljem tuleb võib-olla nimmevalu kallale, ja siis ei saa ma selles töös enam nii palju osaleda.”

Pärast kõiki neid aastaid, mil olin töötanud Kuningriigi seemne raadio teel levitamise tehnilisel poolel, leidsin, et on tõeline rõõm istutada ja kasta Piibli tõe seemneid inimestesse vahetult. Koguduses töötamine tõi mulle tõelist rõõmu. Väga mitmed hakkasid mind pidama lausa oma perekonnaliikmeks, mistõttu tundsin end nagu omas kodus. Mõned neist, kes olid tookord alles väikesed lapsed, kutsuvad mind ikka veel vanaisaks. Veetsime koos põlluteenistuses 30 meeldivat aastat, kuni minu jalad ütlesid üles ning ma ei saanud enam trepist käia ega metroos sõita. Aastal 1985 läksin üle Brooklyn Heightsi kogudusse, kelle koosolekud toimuvad otse Beetelis.

Sedamööda, kuidas Jehoova organisatsioon võimsalt laienes, oli mul eesõigus näha tema õnnistust välismaistel põldudel, kui käisin Jehoova tunnistajate suurtel konventidel kaugetes maades. Ma sain ikkagi maailmas ringi reisida! Alates 1950-ndatest aastatest said mõned meist, Beeteli töötajaist, näha Londoni, Pariisi, Rooma, Nürnbergi ja Kopenhaageni vaatamisväärsusi. Me reisisime reisilennukiteks muudetud pommitajatega, laevade ja rongidega. Nende reiside ajal nägime muidugi palju huvitavat, kuid kõige erutavam oli näha suurel hulgal vendi, kes meid südamlikult vastu võtsid. Hilisematel aastakümnetel saime reisida Idamaadesse, veel kord Lääne-Euroopasse, ja päris hiljuti ka Ida-Euroopasse. Imelised konvendid Poolas, Saksamaal ja Tšehhoslovakkias jätsid võimsa mulje. Kuidas küll meie teokraatlik pere on kasvanud alates ajast, kui mina kunagi selle liikmeks sain!

Jumala juhtimine

See, mis alguses tundus organisatsiooni poolt astutavate pisikeste sammukestena, osutus hiljem hiiglaslikeks hüpeteks. Kui me töötasime uuendusprojektide kallal, mis olid vaid tunnistustöö tegemise abivahendid, kes oleks siis osanud seda tohutut kasvu ette näha? Me oleme liikunud usus edasi, alludes meelsasti Jehoova juhtimisele.

See arengujõuline organisatsioon ei ole kartnud kasutada ära kõige kaasaegsemat tehnoloogiat või luua ise abivahendeid, mis aitaksid ülemaailmse põllu eest hoolitseda. Kuningriigi kuulutustöö edendamise meetodite hulgas on olnud majast majja kuulutamine, raadiovõrkude kasutamine, grammofonidega kuulutamine ja inimeste kodudes piibliuurimiste läbiviimise programm. Kui algusaegadel rajati omaenda trükikäitisi ja praegu kasutatakse arvuti abil fotoladumist ja ofsettrükki, et valmistada väljaandeid paljudes keeltes, ei ole see sugugi väike saavutus. Nii Vahitorni Gileadi Piiblikool, Teokraatlik Teenimiskool kui ka regulaarsed konvendid on kõik täitnud oma osa, et tuua au Jehoova Jumalale ja tema Pojale. Mul on olnud eesõigus ise seda kõike näha ja sellest ka osa võtta.

On selge, et Jehoova vaimust juhitud maapealne organisatsioon saab juhatust selle kohta, mida tuleb teha ja kuidas midagi tuleb teha. Kogu tema üleuniversumiline organisatsioon, nähtav ja nähtamatu, teeb koos tööd.

Ma pole kunagi kahetsenud, et loobusin noore mehena oma plaanidest saada meremeheks. Toimuvad ju maailma kõige erutavamad ja tähendusrikkamad sündmused just siin, Jehoova organisatsioonis! Niisiis tähistavad minu teekonda „taevase kutsumise” poole väga paljud rõõmud ja õnnistused ning ma pole kordagi midagi kahetsenud. — Filiplastele 3:13, 14.

Ma räägin alati noortele, et nad peaksid meeles arvu 1914 — see tähendab Laulu 19:14 (NW) [19:15, EP], mis ütleb: „Olgu su meele pärast mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Jehoova, mu kalju ja lunastaja!” Me tahame olla Jehoovale meelepärased kõiges ja paluda nagu Taavet: „Jehoova, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! Pane mind kulgema sinu tõeteed ja õpeta mind; sest sina oled mu pääste Jumal, sind ma ootan kogu päeva!” (Laul 25:4, 5) Nendes sõnades on sügav mõte. Nende meelespidamine aitab meil püsida õigel teel, minna õiges suunas ja pidada sammu Jehoova arengujõulise organisatsiooniga.

[Pilt lk 23]

Vennale Rutherfordile meeldis oma sõpradele toitu valmistada

[Pilt lk 25]

Robert Hatzfeld WBBR raadiojaama juhtimispuldi juures

[Pilt lk 26]

Vennast Hatzfeldist hiljuti tehtud pilt