Vanemad õpetasid meid armastama Jumalat

JUTUSTANUD ELIZABETH TRACY

Relvastatud mehed, kes varem sel päeval olid rahvahulga meie vastu üles ässitanud, sundisid ema ja isa autost väljuma. Meid õega jäeti kahekesi tagaistmele ning me mõtlesime endamisi, kas näeme veel kunagi oma vanemaid. Millised sündmused viisid selle 1941. aastal USA-s Alabama osariigis Selma lähedal toimunud hirmsa vahejuhtumini? Ja kuidas on sellega seotud õpetus, mida vanemad meile jagasid?

PÄRAST seda, kui mu isa Dewey Fountain juba päris väikesena oma vanemad kaotas, kasvas ta üles Texases ühes farmis oma sugulase hoole all. Hiljem läks ta tööle naftaväljadele. 1922. aastal, kui ta oli 23-aastane, abiellus ta kena noore texaslanna Winnie’ga ning hakkas oma kodu rajamist ja perekonna soetamist planeerima.

Ta ehitas endale maja Texase idaosa metsaaladele, väikese Garrisoni linna lähedale. Seal kasvatas ta mitmesuguseid põllukultuure, muu hulgas puuvilla ja maisi. Peale selle oli tal veel igasugu koduloomi. Üsna pea sündisime meie — mais 1924 Dewey juunior, detsembris 1925 Edwena ja juunis 1929 tulin ilmale mina.

Piibli tõe õppimine

Kuna ema ja isa kuulusid Kristuse kirikusse, arvasid nad, et mõistavad Piiblit hästi. Kuid aastal 1932 jättis G. W. Cook isa vennale Monroe Fountainile Vahitorni ühingu välja antud raamatud ”Vabastamine” ja ”Valitsus”. Monroe’l oli suur tahtmine jagada õpitut mu vanematega, seetõttu tuli ta sageli hommikusöögi ajal meilt läbi, luges ”Vahitornist” mõne artikli ja siis unustas ajakirja ”kogemata” maha. Pärast lugesid isa ja ema seda.

Ühel pühapäevahommikul kutsus onu Monroe isa naabermajja Piiblit uurima. Ta kinnitas isale, et härra Cook vastab kõigile tema piibliainelistele küsimustele. Kui isa uurimiselt tagasi tuli, rääkis ta perele õhinal: ”Ma sain kõigile oma küsimustele vastused ja enamgi veel! Arvasin, et ma tean seda kõike, ent kui härra Cook hakkas selgitama, mis on põrgu, hing, Jumala eesmärk maaga ja kuidas Jumala Kuningriik selle teostab, siis tundsin, et tegelikult ei tea ma Piiblist mitte kui midagi!”

Meie kodu oli nagu üks seltskondlike koosviibimiste keskus. Meil käisid külas sugulased ja sõbrad, tegid koorekomme ja popkornimaiustusi ning laulsid ema klaverimängu saatel. Tasapisi kujunesid need koosviibimised piibliteemalisteks aruteludeks. Kuigi me lastena ei saanud aru kõigest, mille üle arutleti, oli meie vanemate tugev armastus Jumala ja Piibli vastu nii ilmne, et meiski arenes samasugune armastus Jumala ja ta Sõna vastu.

Ka teised pered avasid oma koduukse iganädalasteks piibliainelisteks aruteludeks, mis keerlesid sageli mõne viimases ”Vahitornis” olnud artikli ümber. Kui naaberlinnade Appleby ja Nacogdochesi perekonnad oma kodudes koosolekuid korraldasid, pressisime meie kõik end oma A-tüüpi Fordi ja sõitsime kohale iga ilmaga.

Õpitu järgi tegutsemine

Ei möödunud kaua aega, kui mu vanemad mõistsid, et tuleb tegutseda. Armastus Jumala vastu sundis neid õpitut teistega jagama (Apostlite teod 20:35). Kuid seda sammu — minna välja avalikult oma usku kuulutama — oli raske ette võtta, eriti just sellepärast, et meie vanemad olid oma loomult ujedad ja tagasihoidlikud inimesed. Kuid armastus Jumala vastu ajendas neid ja see omakorda aitas neil õpetada meid kindlalt Jehoova peale lootma. Isa ütles selle kohta nii: ”Jehoova on hernekorjajatest kuulutajad teinud!” Ema ja isa sümboliseerisid aastal 1933 oma pühendumist Jehoovale veeristimisega ühes kalatiigis Texases Hendersoni lähedal.

Isa kirjutas 1935. aasta alguses Vahitorni ühingule ja esitas mitmeid küsimusi kristlaste igavese elu lootuse kohta (Johannese 14:2; 2. Timoteosele 2:11, 12; Ilmutuse 14:1, 3; 20:6). Ta sai vastuse ühingu tolleaegselt presidendilt Joseph F. Rutherfordilt isiklikult. Selle asemel et isa küsimustele vastata, kutsus vend Rutherford teda maikuus Washingtonis (Columbia distrikt) toimuvale Jehoova tunnistajate konvendile.

”See on võimatu!” mõtles isa. ”Me oleme farmerid ja meil on 26 hektarile külvatud põllukultuure. Kõik see tuleb sel ajal koristada ja turule viia.” Kuid üsna peagi tuli üleujutus ja uhtus minema tema vabandused, nii saagi, tarad kui sillad. Nii me siis istusimegi ühes teiste tunnistajatega üüritud koolibussi ja see viis meid 1600 kilomeetrit kirde poole konvendile.

Konvendil kuulasid isa ja ema suure põnevusega selgitust ”suure hulga rahva” kohta, kes elab üle ”suure viletsuse” (Ilmutuse 7:9, 14). Kogu edasise elu oli isa ja ema motiiviks igavese elu lootus paradiislikul maal ning nad julgustasid ka meid lapsi, et me püüaks ”saavutada tõelist elu” ehk meie puhul Jehoova pakutavat igavest elu maa peal (1. Timoteosele 6:19; Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4). Kuigi olin siis alles viieaastane, olin väga rõõmus, et sain ühes perega osa sellest toredast sündmusest.

Pärast konvendilt tagasitulekut külvas meie pere põllud uuesti täis ja hiljem saime oma kõigi aegade rikkalikuima saagi. See muidugi aitas emal ja isal veenduda, et täielik Jehoovale lootmine ei jää kunagi tasumata. Nad alustasid ühe erilise kuulutustöövormiga, mille puhul nad otsustasid olla mõlemad igal kuul teenistuses 52 tundi. Ning kui järgmine külviperiood kätte jõudis, müüsid nad oma farmi maha kõige täiega. Isa oli ehitanud 6 x 2,4-meetrise järelhaagise elamuks meile viiele ja selle vedamiseks ostis ta uhiuue kaheukselise sedaan-tüüpi Fordi. Onu Monroe tegi samamoodi ning kolis ka oma perega ühte haagiselamusse.

Meile õpetatakse tõde

Oktoobris 1936 alustasid isa ja ema pioneeritööd, nagu täisajalist teenistust kutsutakse. Hakkasime kogu perega kuulutama Texase idaosa maakondades, kuhu Kuningriigi sõnum oli harva jõudnud. Peaaegu terve aasta kolisime ühest paigast teise, kuid üldiselt meile selline elu väga meeldis. Ema ja isa õpetasid oma sõnade ja eeskujuga meid saama algkristlaste sarnasteks, kes pühendasid end sellele, et Piibli tõde teistele viia.

Lastena imetlesime eriti oma ema ohvrimeelsust, kui ta loobus oma kodust. Kuid siiski oli üks asi, millest ta ei loobunud, ja see oli tema õmblusmasin. Ent see otsus oli hea. Tänu tema õmblejaoskustele olime alati hästi riietatud. Igal konvendil olid meil seljas ilusad uued riided.

Mäletan hästi, kui Herman G. Henschel tuli koos perega Vahitorni ühingu helitehnikaveoautoga meie piirkonda. Nad parkisid auto rahvarohkesse paika, mängisid plaadilt lühikese kõne ja siis külastasid inimesi, et pakkuda lisainformatsiooni. Dewey juuniorile meeldis olla koos Hermani poja Miltoniga, kes oli siis teismeeas. Nüüd on Milton Vahitorni ühingu president.

Edwena ristiti 1937. aastal Ohio osariigis Columbuses peetud konvendil ning seal pakuti emale ja isale võimalust teenida eripioneeridena. Tol ajal kujutas see töö endast vähemalt 200-tunnist kuulutustööd igal kuul. Sellele ajale tagasi mõeldes mõistan, kui palju on ema hea eeskuju aidanud mul oma abikaasale kristlike ülesannete täitmisel toeks olla.

Kui isa hakkas Piiblit uurima mõne perekonnaga, võttis ta meid lapsi kaasa, et anda selle pere lastele head eeskuju. Ta lasi meil otsida ja lugeda piiblikohti ning vastata mõnele põhiküsimusele. Selle tulemusena teenivad paljud noored, kellega me uurisime, tänapäevani ustavalt Jehoovat. Ja muidugi rajas see ka meile endile kindla aluse, et võiksime püsivalt Jumalat armastada.

Kui Dewey juunior vanemaks sai, leidis ta, et on raske kahe noorema õega koos sellistes kitsastes oludes elada. Nii otsustas ta 1940. aastal lahkuda ja hakata koos ühe teise tunnistajaga pioneerina teenima. Mõni aeg hiljem abiellus ta Audrey Barroniga. Nii sai ka Audrey meie vanematelt palju õpetust ning ta hakkas isa ja ema väga armastama. Kui Dewey juunior 1944. aastal kristliku neutraalsuse pärast vangi pandi, tuli Audrey meie juurde kitsasse järelhaagisesse elama.

Aastal 1941 hiigelsuurel konvendil Missouri osariigis St. Louisis pöördus vend Rutherford 5- kuni 18-aastaste laste poole, kes istusid eraldi lava ees olevas sektoris. Kuulasime koos Edwenaga seda rahulikku, selget häält; ta oli nagu armastav isa, kes kodus oma lapsi õpetab. Ta julgustas vanemaid: ”Täna on Kristus Jeesus oma lepingurahva enese ette kogunud ning ta käsib neid kõige mõjuvamal viisil, et nad juhataksid oma lapsi õigluse teel.” Siis ta lisas: ”Hoidke neid kodus ja õpetage neile tõde!” Õnneks meie vanemad nii tegidki!

Sellel konvendil saime uue brošüüri ”Jehoova teenijate kaitse” (”Jehovah’s Servants Defended”), kus toodi ülevaade Jehoova tunnistajate võidetud kohtuasjadest, sealhulgas ka neist, mis olid arutamisel olnud Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus. Isa uuris meiega seda brošüüri pereuurimisel. Me ei osanud aimatagi, et saime ettevalmistust selleks, mis toimus mõni nädal hiljem Alabama osariigis Selmas.

Märatsev rahvahulk Selmas

Tolle päeva hommikul, mil see hirmuäratav vahejuhtum aset leidis, viis isa Selma šerifile, linnapeale ja politseiülemale kirja, milles kirjeldati meie konstitutsioonilist õigust osaleda kuulutustöös ning teha seda seaduse kaitse all. Kuid sellegipoolest otsustasid nad meid linnast välja ajada.

Hilisel pärastlõunal tulid meie haagiselamu juurde viis relvastatud meest ning võtsid ema, õe ja minu pantvangiks. Nad tuhnisid haagises kõik läbi, lootes leida midagi riigivastast. Isa oli väljas ja nad lasid tal kinnitada järelhaagise auto külge, hoides teda pidevalt revolvriga sihikul. Sel hetkel ma ei kartnud. See, et mehed pidasid meid ohtlikeks, tundus nii naeruväärne, et hakkasime õega itsitama. Kuid pilk, mille isa meile heitis, kainestas meid kiiresti.

Kui olime minekuks valmis, tahtsid mehed, et meie Edwenaga sõidaksime nende autos. Isa jäi endale kindlaks. ”Ainult üle minu laiba!” ütles ta. Peale mõningast nõupidamist lubati kogu meie perel koos reisida ning relvastatud mehed sõitsid oma autoga meie järel. Umbes 25 kilomeetrit linnast eemal andsid nad meile märku, et me maantee ääres peatuksime, ning viisid ema ja isa autost eemale. Mehed püüdsid kordamööda neid keelitada: ”Jätke see religioon. Minge tagasi farmi ja kasvatage oma tütreid õigesti!” Isa proovis neile selgitust anda, kuid tagajärjetult.

Lõpuks ütles üks mees: ”Minge, ja kui te kunagi Dallase maakonda tagasi tulete, tapame teid kõiki!”

Tundsime suurt kergendust, et jälle koos olime. Sõitsime veel mitu tundi ning jäime siis ööseks parkima. Olime meelde jätnud nende meeste autonumbri. Isa teatas kõigest viivitamatult Vahitorni ühingule ning mõni kuu hiljem leiti need mehed üles ja arreteeriti.

Gileadi misjonikool

Edwena kutsuti 1946. aastal Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 7. kursusele, mis toimus New Yorgi osariigis South Lansingis. Üks selle õpetaja Albert Schroeder mainis õe häid omadusi oma endisele pioneeritöö kaaslasele Bill Elrodile, kes teenis Peetelis, Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis.a Edwena ja Bill tutvusid ning umbes aasta pärast seda, kui õde Gileadi lõpetas, nad abiellusid. Nad jäid aastateks täisajalisse teenistusse, mis hõlmas viit aastat Peeteli teenistuses. Siis ühel päeval 1959. aastal teatas vend Schroeder Gileadi kooli 34. kursusele, et ta armas sõber on saanud isaks kaksikutele, poisile ja tüdrukule.

Aastal 1947, kui teenisin koos vanematega Mississippi osariigis Meridianis, kutsuti meid kolmekesi Gileadi kooli 11. kursusele. Olime väga üllatunud, sest vastuvõtutingimuste kohaselt olin mina liiga noor ning ema ja isa liiga vanad. Kuid meie puhul tehti erand ja meil oli ärateenimata eesõigus saada lisaõpetust Piibli kohta.

Misjoniteenistuses koos vanematega

Meid määrati misjonäridena teenima Lõuna-Ameerikasse Kolumbiasse. Siiski jõudsime alles 1949. aasta detsembris, rohkem kui aasta pärast lõpetamist, Bogotá misjonikoju, kus kolm misjonäri juba elasid. Alguses tegi isa peaaegu juba otsuse, et lihtsam on õpetada inimestele inglise keelt, kui temal õppida hispaania keelt. Jah, meil oli katsumusi, ent rohkelt oli ka õnnistusi! Aastal 1949 oli Kolumbias vähem kui sada kuulutajat, kuid nüüd on neid seal juba üle 100000!

Pärast viieaastast Bogotás teenimist saadeti ema ja isa Cali linna. Vahepeal abiellusin mina aastal 1952 Kolumbias ühe kaasmisjonäri Robert Tracyga.b Jäime Kolumbiasse 1982. aastani, mil meid määrati Mehhikosse, kus me sellest ajast alates oleme teeninud. Lõpuks, 1968. aastal pidid mu vanemad tervise pärast Ameerika Ühendriikidesse tagasi minema. Kui tervis korda sai, jätkasid nad eripioneeridena Alabama osariigis Mobile’i lähedal.

Vanemad vajavad hoolitsust

Aastate kogunedes hakkasid ema ja isa tempot vähendama ning vajasid rohkem toetust ja tähelepanu. Nende palvel määrati neid teenima Alabama osariiki Athensi, Edwena ja Billi lähedale. Hiljem mõtles meie vend Dewey juunior, et targem oleks, kui meie pere elaks üksteisele lähemal Lõuna-Carolinas. Nii kolis Bill oma pere ning ema ja isaga Greenwoodi. See armastav korraldus võimaldas meil Robertiga oma misjoniteenistust Kolumbias jätkata, sest teadsin, et mu vanemate eest kantakse hästi hoolt.

Siis aastal 1985 sai isa ajurabanduse, mis viis temalt kõnevõime ja aheldas ta voodisse. Me tulime kogu perega kokku, et otsustada, milline on parim viis meie vanemate eest hoolt kanda. Otsustati, et Audreyst saab isa peamine hooldaja ning et Robert ja mina võime parimal viisil abiks olla, kui saadame igal nädalal kirja julgustavate kogemustega ning käime külas nii tihti kui võimalik.

Mu viimane külaskäik isa juurde on siiani elavalt mu silme ees. Ta ei suutnud üldiselt sõnu selgesti hääldada, kuid pärast seda, kui ütlesime talle, et läheme tagasi Mehhikosse, tõi ta suure pingutuse ja meeleliigutusega kuidagi kuuldavale üheainsa sõna ”Adios!”. Sellest saime aru, et oma südames ta toetas meie otsust jätkata misjoniteenistust. Ta suri juulis 1987 ja üheksa kuud hiljem suri ema.

Kiri, mis ma sain oma leseks jäänud õelt, paneb hästi sõnadesse selle tänutunde, mida igaüks meist vanemate vastu tundis. ”Pean kalliks oma kristlikku pärandit ja ma pole kunagi hetkegi tundnud, et oleksin õnnelikum siis, kui meie vanemad oleksid otsustanud kasvatada meid teisiti. Nende eeskuju tugevas usus, ennastsalgavuses ja täielikus Jehoovale lootmises on aidanud mul üle saada mitmest raskest hetkest oma elus.” Edwena lõpetab sõnadega: ”Olen Jehoovale tänulik vanemate eest, kes sõnade ja eeskujuga näitasid meile, millist rõõmu võime tunda siis, kui meie elu keskmeks on armastava Jumala Jehoova teenimine.”

[Allmärkused]

[Pildid lk 22, 23]

Fountainide pere: (vasakult paremale) Dewey, Edwena, Winnie, Elizabeth, Dewey juunior; paremal: Elizabeth ja Dewey juunior Henscheli helitehnikaveoauto poritiibadel (1937); all paremal: 16-aastane Elizabeth plakatitega tunnistustööd tegemas