Meie rikkalik vaimne pärand
JUTUSTANUD PHILLIP F. SMITH
„Süüdatud on tõrvik, mis valgustab ka kõige pimedamat Aafrikat.” Kui õnnelikud me küll olime, kui lugesime Jehoova tunnistajate aastaraamatu 1992 Yearbook of Jehovah’s Witnesses 75. leheküljelt neid ülaltoodud sõnu! Need sõnad pani 1931. aastal paberile meie vanaisa Frank W. Smith, kui ta kirjutas kirja vend Joseph F. Rutherfordile, kes oli tol ajal Vahitorni Ühingu president. Vanaisa kirjutas aruande kuulutustööreisist, mille ta koos oma vennaga oli ette võtnud.
AASTARAAMATUS selgitati: „Gray Smith ja tema vanem vend Frank, kaks julget Kaplinnast [Lõuna-Aafrikast] pärit pioneeri, läksid Briti Ida-Aafrikasse, et uurida, millised on sealsed võimalused hea sõnumi levitamiseks. Nad võtsid ’De Soto’ marki auto, mille nad olid muutnud automajakeseks, lastisid sellele 40 kasti raamatuid ning sõitsid laevaga Keenia sadamalinna Mombasasse.”
Oma kirjas vend Rutherfordile kirjeldas vanaisa oma reisi Mombasast Keenia pealinna Nairobisse järgmiselt: „Meie reis algas minu elu kõige hullumeelsema automatkaga. Meil kulus 360 miili [580 kilomeetri] läbimiseks neli päeva, kuigi olime kogu aeg ratastel. [—] Pea iga miili järel pidin autost välja tulema, et tasandada labidaga kühme, täita auke ning ka raiuda maha elevandirohtu ja puid, millega täitsime mülkaid, et rattad edasi veereksid.”
Pärast Nairobisse jõudmist töötasid Frank ja Gray vahetpidamata 21 päeva, et jagada piiblilist kirjandust. Vanaisa kirjutas: „Kuuldud teadete põhjal võib öelda, et kuulutustöö on religioosse Nairobi kihama pannud.” Seejärel ihkas vanaisa pöörduda tagasi koju oma kaheaastase poja Donovani ja naise Phyllise juurde, kes ootas nende teist last, meie isa Franki. Vanaisa läks esimesele Mombasast lahkuvale laevale, kuid suri enne kojujõudmist malaariasse.
Kui me mõtisklesime õe ja vennaga selle aastaraamatu jutustuse üle, rändasid meie mõtted kallile isale. Aastal 1991, vaid paar kuud enne seda, kui saime 1992. aasta aastaraamatu, suri isa südameoperatsioonijärgsetesse tüsistustesse. Kuigi ta ei olnud kunagi oma isa näinud, armastas ka tema, nagu ta isagi, sügavalt Jehoovat. Kui õnnelik küll vanaisa oleks olnud, kui ta oleks teadnud, et 28 aastat hiljem, aastal 1959, läheb tema poeg ta jalajälgedes kristliku teenijana Ida-Aafrikasse!
Isa noorusaastad
Meie isa sündis 20. juulil 1931. aastal Kaplinnas, paar kuud pärast oma isa surma, kelle järgi ta sai ka nime. Isa armastas Jehoovat juba varasest noorusest. Olles vaid üheksa-aastane, tegi ta Kaplinna tähtsaimas raudteejaamas oma koolikaaslaste pilgete saatel plakatitega tunnistustööd. Ta sümboliseeris oma pühendumist Jehoovale veeristimisega, kui oli 11-aastane. Mõnikord tehti isale ülesandeks teenistuses olles üksinda terve tänav läbi töötada. Kui ta oli 18-aastane, viis ta Kaplinna äärelinnas läbi Vahitorni-uurimist ühe grupiga, kuhu kuulusid eakad kristlikud õed.
Aastal 1954 teatas Vahitorni Ühing, et järgmisel aastal peetakse Euroopas mitu rahvusvahelist konventi. Isa soovis väga minna, kuid tal polnud Kaplinnast sinna reisimiseks piisavalt raha. Niisiis sõlmis ta kolmekuulise töölepingu, et töötada keemikuna Põhja-Rodeesia (praeguse Sambia) vasekaevandustes. Need rajatised, kus maakmineraalide proove võeti, asusid aafrika põõsastus.
Isa teadis, et Põhja-Rodeesias on palju aafriklastest Jehoova tunnistajaid, ning kohale jõudes otsiski ta nad üles ja sai teada, kus nad peavad oma koosolekuid. Kuigi ta ei osanud rääkida kohalikku keelt, suhtles ta nendega ja käis regulaarselt Jehoova tunnistajate Mine’i koguduse koosolekutel. Kaevandustes töötavad eurooplased olid rassiliste eelarvamuste kammitsas ning alatihti väljendus see aafriklaste sõimamises. Kuid isa oli alati lahke.
Kolme kuu pärast tuli üks aafriklasest tööline, kes ei olnud Jehoova tunnistaja, isa juurde ja küsis: „Kas sa tead, kuidas me sind kutsume?” Mees naeratas ja lausus: „Me kutsume sind Bwana [hr.] Vahitorniks.”
Aastal 1955 sai isa minna „Võidutseva Kuningriigi” konventidele Euroopas. Seal kohtas ta Mary Zahariou’d, kellest sai järgmisel aastal tema naine. Pärast abiellumist asusid nad elama Ameerika Ühendriikidesse Ohiosse Parmasse.
Ida-Aafrikasse
Ühendriikides peetud piirkonnakonvendil esitati konvendidelegaatidele üleskutse minna teenima piirkondadesse, kus vajadus on suurem. Meie vanemad otsustasid minna Ida-Aafrikasse. Nad toimisid vastavalt Vahitorni Ühingu soovitusele. Nad panid edasi-tagasi pileti jaoks tallele piisavalt raha, juhuks, kui isal ei õnnestu töökohta leida, kuna sellele territooriumile võisid elama jääda ainult need, kellel on tööluba.
Pärast passide ja viisade vormistamist ning kaitsesüstimisi sõitsid isa ja ema 1959. aasta juulikuus kaubalaevaga New Yorgist Kaplinna kaudu Mombasasse. Reis kestis neli nädalat. Mombasa sadamasillal tervitasid neid soojalt kristlikud vennad, kes olid enne neid saabunud teenima piirkonda, kus vajadus on suurem. Kui nad Nairobisse jõudsid, ootas isa ees üks kiri. See oli vastus tema sooviavaldusele saada Ugandas Entebbes asuva geoloogia uurimisosakonna keemiku koht. Isa ja ema sõitsid rongiga Uganda pealinna Kampalasse, kus isa vestles tööandjaga, ja ta võeti tööle. Sel ajal oli Entebbe-Kampala piirkonnas vaid üks Jehoova tunnistaja, George Kadu.
Koloniaalvalitsus andis isale raha kohaliku keele, luganda keele õppimiseks. Isal oli selle üle väga hea meel, sest ta oli nagunii kavatsenud keele ära õppida, et seeläbi teenistuses tõhusam olla. Hiljem aitas isa isegi tõlkida brošüüri „Hea sõnum Kuningriigist” luganda keelde.
Isa andis kartmatult teistele tunnistust. Ta rääkis kõikidele eurooplastele, kes tema osakonnas töötasid, ning kuulutas regulaarselt ugandalastele. Ta andis tunnistust isegi tolleaegsele aafriklasest krooniadvokaadile Ugandas. See mees mitte ainult ei kuulanud Kuningriigi sõnumit, vaid kutsus isa ja ema koguni enda juurde õhtusöögile.
Minu õde Anthe sündis aastal 1960, mina aastal 1965. Meie pere kiindus tugevasti väikesesse, kuid kasvavasse kogudusse pealinnas Kampalas. Kuna me olime lähedalasuva Entebbe linna ainukesed valged Jehoova tunnistajad, leidsid aset mõningad lõbusad kogemused. Kord tegi üks isa sõber ootamatult Entebbes vahepeatuse ja tahtis isaga kokku saada. Ta otsingud ei kandnud vilja enne, kui ta küsis: „Kas te tunnete siin seda Euroopast tulnud abielupaari, kes on Jehoova tunnistajad?” See inimene sõidutas ta otsekohe ema ja isa maja juurde.
Meil oli ka halbu kogemusi, kaasa arvatud kahe relvastatud ülestõusu üleelamine. Kord tulistasid valitsusväed igaüht, kes kuulus ühte teatud rahvusrühma. Tulistati ööpäev läbi. Kuna õhtu kella kuuest kuni hommikul kella kuueni valitses liikumiskeeld, peeti koosolekud pealelõunasel ajal minu vanemate kodus Entebbes.
Pärast liikumiskeelu tühistamist viis isa meid autoga Kampalasse Vahitorni-uurimisele. Üks sõdur suunas meile püssitoru, peatas auto ja küsis nõudlikult, kuhu me läheme. Mina olin sel ajal veel täitsa beebi ja Anthe oli viiene. Kui isa tasasel häälel asja ära selgitas, näidates sõdurile meie Piibleid ja kirjandust, lasi ta meil minna.
Aastal 1967, kui olime juba ligikaudu kaheksa aastat Ugandas elanud, otsustasid meie vanemad terviseprobleemide ja perekonnakohustuste tõttu Ühendriikidesse tagasi pöörduda. Meist said Ohio Canfieldi koguduse liikmed ning isa teenis seal kogudusevanemana. Mu vanemad hakkasid armastama neid vendi sama hellalt, nagu nad armastasid väikest Kampala kogudust.
Armastav kristlik kasvatus
Aastal 1971 sündis mu vend David. Me kasvasime üles kodus, kus meid õpetati armastavas ja südamlikus õhkkonnas. Kahtlemata tulenes see sellest, et meie vanemad suhtlesid omavahel alati armastuse vaimus.
Kui olime lapsed, luges isa meile alati enne magamaminekut mõne Piibli jutustuse, tegi palve, ning seejärel, ilma et ema sellest midagi oleks teadnud, andis meile säravasse kuldpaberisse mässitud šokolaadikompveki. Vaatamata sellele, kus me ka olime, uurisime ajakirja Vahitorn alati koos perega. Perega puhkusel olles toimus meie uurimine kord mäeveerul, kord aga avanes uurimispaigalt vaade ookeanile. Isa märkis sageli, et need on ühed tema elu rõõmsamad mälestused. Ta ütles, et tal on kahju nendest inimestest, kes pole tundnud seda suurt rõõmu, mida võib anda perekondlik uurimine.
Isa õpetas meid Jehoovat armastama omaenda eeskujuga. Iga kord, kui tuli uus Vahitorn või Ärgake! või kui saime mõne muu Vahitorni Ühingu väljaande, luges isa selle ruttu suure innuga läbi. Me õppisime temalt, et Piibli tõde ei tohi kunagi vähetähtsaks pidada, vaid seda tuleb hinnata kui kallist aaret. Meie kõige väärtuslikumaks omandiks on isa Reference Bible. Peaaegu iga lehekülg on täis märkmeid, mida ta oma uurimiste käigus tegi. Praegu neid ääremärkusi lugedes kuuleme veelgi teda meile õpetusi ja nõuandeid jagamas.
Ustav kuni lõpuni
Isa sai 16. mail 1991. aastal põlluteenistuses olles südameataki. Nädalaid hiljem tehti talle lahtine südameoperatsioon, mis paistis olevat õnnestunud. Kuid järgmisel ööl pärast operatsiooni helistati meile haiglast. Isal oli verejooks ja arstid olid väga mures. Sel ööl tehti talle verejooksu peatamiseks kaks operatsiooni, kuid need ei andnud mingeid tulemusi. Isa veri ei hüübinud.
Järgmisel päeval, kui isa olukord järsult halvenes, rääkisid arstid alguses nelja silma all minu emaga ja seejärel mu noorema vennaga, proovides neid nõusse saada, et nad laseksid isale teha vereülekande. Ometi oli isa arstidele varem ütelnud, et ta ei nõustu vereülekandega mitte mingil juhul. Ta selgitas neile Pühakirjal rajanevaid põhjusi verest keeldumiseks, kuid ütles, et ta on nõus võtma vastu vereasendajaid. — 3. Moosese 17:13, 14; Apostlite teod 15:28, 29.
Mitmed meedikud ilmutasid intensiivravi osakonnas lausa vaenulikkust, luues sellega väga pingelise õhkkonna. Ning kuna sellele lisandus veel isa halvenev tervis, tundus olukord meile kohati lausa üle jõu käivat. Me anusime Jehoovalt abi ja proovisime samas rakendada ellu neid praktilisi nõuandeid, mis meile oli antud. Niisiis, külastades intensiivravi osakonda, riietusime alati viisakalt ning ilmutasime meditsiinipersonali vastu lugupidamist. Esitades personalile asjalikke küsimusi, näitasime, et oleme isa seisundist aktiivselt huvitatud, ning me ka tänasime igat meedikut, kes isa eest hoolitses.
Meie pingutused ei jäänud meditsiinipersonalile märkamata. Mõne päeva pärast polnud õhkkond enam pingeline, vaid see oli muutunud sõbralikuks. Isa hooldanud õed tundsid edaspidigi huvi tema tervisliku seisundi vastu, kuigi nende ülesandeks polnud enam tema eest hoolitseda. Üks arst, kes oli meie vastu väga ebaviisakas olnud, muutus nüüd nii lahkeks, et küsis ema käest, kuidas ta hakkama saab. Ka meie kogudus ning sugulased toetasid meid armastavalt. Nad saatsid meile toitu ja palju lohutavaid kaarte ning ka palvetasid meie eest.
Kahjuks ei andnud isa ravi tulemusi. Ta suri kümme päeva pärast esimest operatsiooni. Me mälestame isa sügavas leinas. Teinekord on kaotusvalu lausa väljakannatamatu. Õnneks on meie Jumal lubanud, et ’ta kannab meie koormat päevast päeva’, ning me oleme õppinud tema peale lootma rohkem kui kunagi varem. — Laul 68:20.
Oleme kõik täis otsustavust jätkata samuti ustavalt Jehoova teenimist, et võiksime kogeda rõõmu, nähes oma isa uues maailmas. — Markuse 5:41, 42; Johannese 5:28; Apostlite teod 24:15.
[Pilt lk 21]
Frank Smith koos oma ema Phyllisega Kaplinnas
[Pilt lk 22]
Isa ja ema abiellu astudes
[Pilt lk 23]
Esimese ristimise tarvis, mis Entebbes aset leidis, üürisid vennad ühe Aafrika pealiku basseini
[Pilt lk 23]
Tavapärane tervitusviis
[Pilt lk 24]
Isa ja ema veidi aega enne isa surma