Jaapanis seistakse usuvabaduse eest

MITMEID aastaid on Jaapani Jehoova tunnistajatest noored õpilased seisnud dilemma ees: kas järgida Piibli poolt õpetatud südametunnistust või nõustuda kooli õppekavaga, mis on vastuolus nende südametunnistusega. Millest taoline dilemma? Põhjus seisneb selles, et nende koolides kuuluvad kehalise kasvatuse kursuse hulka võitluskunsti harjutused. Noored tunnistajad leidsid, et sellised harjutused ei ole kooskõlas Piibli põhimõtetega, nagu näiteks sellega, mis on kirjas Jesaja raamatu 2. peatüki 4. salmis. Seal öeldakse: „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!”

Kuna noored kristlikud tunnistajad ei soovinud omandada sõjakaid oskusi, mis muu hulgas õpetavad, kuidas teist inimest vigastada, selgitasid nad oma õpetajatele, et nende südametunnistus ei luba neil võitluskunsti tundides osaleda. Üritanud neid õpilasi veenda kooli õppekavaga nõustuma, olid mitmed mõistva suhtumisega õpetajad lõpuks valmis õpilaste südametunnistusest lugu pidama ning nendele alternatiivprogrammi pakkuma.

Ent mõned õpetajad muutusid väga emotsionaalseks ning osa koole keeldus noortele Jehoova tunnistajatele kehalises kasvatuses ainepunktitõendit andmast. Aastal 1993 ei lubatud vähemalt üheksal tunnistajal järgmisele kursusele edasi minna ja nad sunniti koolist kas vabatahtlikult lahkuma või heideti sealt välja põhjusel, et nad ei võta osa võitluskunsti tundidest.

Oli ilmne, et on saabunud aeg kaitsta noorte kristlaste õigust haridust saada, ilma et nad peaksid oma südametunnistusega vastuollu minema. Viis õpilast, keda keelduti Kobe Linna Tööstus-tehnikakolledžis (edaspidi lihtsalt Kobe kolledž) teisele kursusele üle viimast, otsustasid pöörduda kohtu poole.

Milles oli küsimus?

Kevadel 1990, kui needsamad viis õpilast Kobe kolledžis õpinguid alustasid, selgitasid nad õpetajatele, et nad ei saa oma Piiblil põhinevate vaadete tõttu kendo (Jaapani mõõgavõitluskunst) harjutustes osaleda. Kehalise kasvatuse õpetajad suhtusid neisse väga vaenulikult ning keeldusid pakkumast mõnda teistsugust võimalust kehalise kasvatuse ainepunktitõendi saamiseks. Lõpuks oli tagajärg see, et õpilastel jäi kehalise kasvatuse kursus läbi tegemata, mistõttu neil tuli kolledži esimese aasta kursust kordama jääda. Aprillis 1991 esitasid õpilased Kobe piirkonnakohtusse hagi, milles nad väitsid, et kooli tegevus on läinud vastuollu põhiseadusega, mis tagab kodanikele usuvabaduse.a

Kool väitis, et alternatiivprogrammi pakkudes oleks otsekui avaldatud poolehoidu mingile kindlale religioonile ja rikutud sellega rahvahariduse neutraalsuse põhimõtet. Peale selle väitsid nad, et neil pole ei vahendeid ega personali alternatiivseks kehalise kasvatuse programmiks.

Piirkonnakohtu otsus paneb asjaosalisi edasi tegutsema

Ajal, mil toimus asja kohtulik arutamine, ei saanud kaks kõnealusest viiest õpilasest kehalises kasvatuses jällegi rahuldavat ainepunktisummat, samas kui kolm selle vaevu said, pääsedes nõnda järgmisele kursusele. Kooli reeglite järgi võis õpilased, kellel olid kehvad õppetulemused ja kes olid sama kursust kaks aastat järjest kordama jäänud, koolist välja heita. Seda teades otsustas üks neist kahest õpilasest ise koolist lahkuda, enne kui ta oleks välja heidetud, kuid teine, Kunihito Kobayashi, keeldus lahkumast. Nõnda heidetigi ta välja. On huvitav teada, et Kunihito kõigi õppeainete keskmine oli 90,2 punkti 100-st võimalikust, kusjuures sinna oli arvatud ka kehalise kasvatuse mitterahuldav tulemus — 48 ainepunkti. Selle tulemusega oli ta oma kursuse 42 õpilase seas parim.

1993. aasta 22. veebruaril langetas Kobe piirkonnakohus otsuse Kobe kolledži kasuks, öeldes: „Kool ei ole rikkunud põhiseadust”, kuigi nõustuti, et „ei saa eitada, et kooli nõue kendo harjutustes osaleda piirab mõningal määral hagejate usuvabadust”.

Sarnaselt esimesel sajandil elanud apostel Paulusega otsustasid hagejad esitada edasikaebuse kõrgema astme kohtuvõimudele (Apostlite teod 25:11, 12). Kohtuasi läks edasi Osaka kõrgemasse kohtusse.

Hagejate puhtsüdamlikkus

Tuntud õpetlane professor Tetsuo Shimomura Tsukuba ülikoolist soostus Osaka kõrgemas kohtus eksperdina tunnistust andma. Haridus- ja õigusspetsialistina rõhutas ta seda, kui hoolimatult on kool õpilastega käitunud. Kunihito Kobayashi rääkis kohtus oma tunnetest ning tema siirus liigutas kohtusaalis viibijate südant. Lisaks sellele teatas Kobe advokaatide ühendus 22. veebruaril 1994 oma ametlikus teadaandes, et kool on rikkunud Kunihito usuvabadust ja tema õigust haridusele, ning soovitas koolil ta oma õpilaste ridadesse tagasi võtta.

Lähenes aeg, mil Osaka kõrgem kohus pidi otsuse langetama, ja seni olid kõik selle kohtuasjaga seotud noored kristlased näidanud üles innukust selles võitluses kuni lõpuni osaleda. Nende arvates käis selles kohtuprotsessis võitlus tuhandete noorte Jehoova tunnistajate eest, kes kõikjal Jaapani koolides sama küsimuse ees seisavad. Ent kuna osasid neist ei oldud koolist välja heidetud, võis kohus nende kohtuasja suure tõenäosusega lõpetada. Nad mõistsid, et kui nemad oma apellatsiooni tagasi võtavad, paistab eriti silma, kui arutult on kool käitunud Kunihitot välja heites. Seega otsustasid kõik õpilased peale Kunihito kohtuasjast loobuda.

1994. aasta 22. detsembril kuulutas Osaka kõrgema kohtu peakohtunik Reisuke Shimada välja otsuse, mis tühistas Kobe piirkonnakohtu otsuse. Kohus leidis, et Kunihitol oli kendo harjutustest keeldumiseks tõeline põhjus ning et talle tekitati tema usulistel tõekspidamistel põhineva käitumise pärast äärmiselt suurt kahju. Peakohtunik Shimada sõnul oleks kool pidanud talle alternatiivprogrammi pakkuma. See suurepärane otsus leidis head vastuvõttu nende seas, kes tundsid muret inimõiguste pärast. Ent kool kaebas selle kohtuasja edasi Jaapani ülemkohtusse, võttes sellega Kunihitolt ära võimaluse hariduse saamiseks veel rohkem kui aastaks.

Ülemkohtusse

Hiljem öeldi ajalehe „Kobe Shimbun” juhtkirjas: „Kobe linna koolinõukogu ja kool oleksid pidanud hr. Kobayashi tol hetkel [pärast Osaka kõrgema kohtu otsust] kooli tagasi võtma. [——] Nende asjatult vaenuliku suhtumise pärast on inimene jäänud ilma tähtsast noorusea perioodist.” Kuid sellele vaatamata võttis Kobe kolledž selles asjas jäiga seisukoha. Selle tulemusena sai see kõneaineks kogu riigis. Üle kogu maa jälgisid õpetajad ja koolijuhtkonnad sündmuskäiku, sest maa kõrgeima astme kohtu otsusest pidi saama tulevaste analoogiliste juhtumite puhuks mõjus kohtulik pretsedent.

17. jaanuaril 1995, umbes nädal pärast seda, kui kool asja ülemkohtusse edasi kaebas, tabas Kobe maavärin Ashiya Cityt, kus Kunihito koos oma vanematega elas. Umbes pool kuus hommikul, mõned minutid enne maavärina jõudmist sellesse piirkonda, lahkus Kunihito kodunt, et oma osaajatööle minna. Ta sõitis jalgrattaga mööda Hanshini kiirtee all kulgevat teed ning maavärina toimumise hetkel oli ta peaaegu jõudnud kohani, mis kokku varises. Otsekohe pöördus ta tagasi koju ja leidis maja esimese korruse täiesti sisse varisenud olevat. Kunihito mõistis, et ta oleks väga kergesti võinud selles maavärinas elu kaotada, ning tänas Jehoovat, et see lubas tal ellu jääda. Tema surma korral oleks kohtuasi kendo küsimuses tõenäoliselt ilma ülemkohtu otsuseta lõppenud.

Tavaliselt vaatab Jaapani ülemkohus kaebusi läbi ainult kirjalikult ning otsustab seejärel, kas madalama astme kohtu otsus on õige või mitte. Kui puudub tõsine põhjus madalama astme kohtu otsuse tühistamiseks, siis kohtuistungeid ei toimu. Kohus ei teata osapooltele, millal otsus välja kuulutatakse. Seepärast oli Kunihito 1996. aasta 8. märtsi hommikul väga üllatunud, kui talle öeldi, et sel hommikul loetakse kohtuotsus ette. Oma suureks rõõmuks sai ta teada, et ülemkohus jättis Osaka kõrgema kohtu otsuse jõusse.

Neli kohtunikku eesotsas esimehe kohtunik Shinichi Kawaiga otsustasid ühehäälselt, et „kõnealust käitumist tuleks ühiskonnas aktsepteeritud normide seisukohalt pidada täiesti vastuvõetamatuks, kuna kool ületas talle seaduses lubatud tegutsemisvabadust, ning seetõttu võib lugeda tema käitumist ebaseaduslikuks”. Kohus möönis, et Kunihitol oli kendo harjutustest keeldumiseks tõeline põhjus, öeldes: „Apelleerijal oli kendo harjutustes osalemisest keeldumiseks tõsine põhjus, mis on tihedalt seotud tema usu tuumaga.” Ülemkohus jõudis järeldusele, et kool oleks võinud pakkuda ja oleks pidanudki pakkuma apelleerijale alternatiivprogrammi, nii et tema usulistest tõekspidamistest oleks lugu peetud.

Kaugeleulatuv mõju

Kahtlemata loob see otsus suurepärase pretsedendi usuvabaduse kasuks koolides. Ajalehes „The Japan Times” öeldakse: „See oli ülemkohtu esimene otsus hariduse ja usuvabaduse küsimuses.” Kuid see otsus ei vabasta ühtki noort õpilast vastutusest võtta usukatsetes omaenda seisukoht südametunnistuse alusel.

Tsukuba ülikooli professor Masayuki Uchino mainis, et üks tegur, mis ajendas kohtunikke Kunihitole võitu andma, oli asjaolu, et Kunihito oli „siirameelne õpilane, kellel olid väga silmapaistvad õppetulemused”. Piiblis antakse usukatseid kogevatele kristlastele järgmist nõu: „[Elage] vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust ’katsumispäeval’!” (1. Peetruse 2:12). Järgides igas eluvaldkonnas Piibli norme, võivad ustavad noored kristlased näidata, et nende piibliline seisukoht väärib lugupidamist.

Pärast ülemkohtu otsust võimaldati Kunihito Kobayashil Kobe kolledžis taas õppima asuda. Enamik õpilasi, kellega koos Kunihito õpinguid alustas, on juba kooli lõpetanud. Kunihito õpib praegu koos endast viis aastat nooremate õpilastega. Paljude maailma inimeste silmis on tal viis hinnalist noorusaastat täiesti kaotsi läinud. Ent Jehoova Jumal peab Kunihito laitmatust väga hinnaliseks ning tema ohver pole kindlasti olnud asjatu.

[Allmärkus]

[Pildid lk 20]

Vasakul: Kunihito kodu pärast maavärinat

All: Kunihito praegu