Troost nelja sõja-aasta jooksul
ENDISE Jugoslaavia territooriumil neli aastat kestnud sõja jooksul kannatasid paljud inimesed raskusi ja ränka puudust. Nende hulgas olid ka sajad Jehoova tunnistajad, kes jätkasid ustavalt „kõige troosti Jumala” kummardamist (2. Korintlastele 1:3).
Sarajevos tuli inimestel lisaks kõigele muule tulla toime eluraskustega suurlinnas, mis oli terve sõja jooksul piiramisrõngas. Puudu oli elektrist, veest, küttepuudest, toidust. Kuidas Sarajevo Jehoova tunnistajate kogudus sellistes äärmuslikes olukordades hakkama sai? Naabermaade kristlased tõid neile oma elu kaalule pannes suurtes kogustes hädaabi. (Vaata 1994. aasta 1. novembri „Vahitorni”, lk. 23—27.) Lisaks jagasid Sarajevo vennad üksteisega seda, mis neil oli, pannes pearõhu vaimsete asjade jagamisele. Piiramise ajal saatis üks selle linna kristlik ülevaataja järgmise aruande.
„Hindame koosolekuid väga. Mina koos oma naisega ning veel 30 inimest peame nii koosolekule minnes kui sealt tulles kõndima 15 kilomeetrit. Mõnikord teatati, et just koosoleku toimumise ajal on võimalik vett saada. Mida vennad teevad? Kas nad jäävad koju või tulevad koosolekule? Meie vennad eelistasid tulla koosolekule. Vennad aitavad alati üksteist ning jagavad teistega kõike, mis neil vähegi on. Üks meie koguduse õde elab äärelinnas metsa lähedal ning seepärast on tal veidi kergem küttepuid hankida. Peale selle töötab ta pagariäris ning talle makstakse palka jahus. Kui võimalik, küpsetab ta suure pätsi leiba ja võtab selle koosolekule kaasa. Pärast koosolekut annab ta igaühele enne lahkumist tükikese.
On tähtis, et ükski vend ega õde ei tunneks end kunagi hüljatuna. Keegi ei tea, kes meist vajab järgmisena abi mõnes ebameeldivas olukorras. Kui teed olid jääs, vedasid noored tugevad vennad ühte haiget õde kelguga koosolekutele.
Kõik me osaleme kuulutustöös ja Jehoova on õnnistanud meie pingutusi. Ta on näinud meie kohutavat olukorda Bosnias ning on õnnistanud meid kasvuga — kasvuga, millist meil ei olnud enne sõda.”
Ka teistes endise Jugoslaavia sõjast lõhestatud paikades on Jehoova tunnistajad vaatamata raskustele tundnud rõõmu kasvust. Jehoova tunnistajate Horvaatia büroost teatatakse ühe tunnistajate rühma kohta: „Velika Kladušas elavate vendade olukord oli äärmiselt raske. Linna rünnati mitmeid kordi. Vennad pidid selgitama oma erapooletut seisukohta küll horvaatia, küll serbia, küll muhameedlaste vägedele. Nagu arvata võiski, tuli neil üle elada nii mõndagi: vangistamist, peksmist, nälga, surmaohtu. Sellele vaatamata jäid nad kõik ustavaks ning neil on eriline eesõigus näha, kuidas Jehoova nende töid-tegemisi õnnistab.”
Neist raskustest hoolimata kasvab Jehoova tunnistajate hulk Velika Kladušas ning lähedalasuvas Bihaćis pidevalt, kuna nad jagavad innukalt oma ligimestele Jumala troostisõnumit. Nende kahe paikkonna 26 Kuningriigi kuulutajat viivad läbi 39 kodust piibliuurimist!