„Tunnistuse kuhi” „Jumala mäe” maal

KUI sa vaatad maakaardilt Lääne-Aafrika rannajoont ja liigud mööda Guinea lahte ida suunas, leiad sa kohast, kus rannajoon lõunasse pöördub, Kameruni. Kui liigud mööda rannajoont lõuna suunas edasi, jõuad tohutult suurte tumedate liivarandadeni. Tume liiv on tekkinud Kameruni massiivi vulkaanilise tegevuse tagajärjel.

See koonusjas 4070 meetri kõrgune mäetipp on silmatorkav kogu selles piirkonnas. Kui loojuv päike Kameruni vulkaani nõlvadele oma kiiri heidab, on näha kahvatulilla, oranži, kuldse ja karmiinpunase valgusega ilmekat värvidemängu. Meri ja lähedalasuvad sood peegeldavad kõiki neid värvitoone nagu peeglid, mistõttu maad taevast eristada on peaaegu võimatu. Pole raske mõista, miks selle paikkonna animistidest suguharud panid mäele nimeks Mongo Ma Loba, mis on tõlgitult „Jumalate vanker” või veel tavalisemalt „Jumala mägi”.

Kaugemal lõunas on kilomeetritepikkused valged liivarannad, mida ääristavad kookospalmid. Suur osa maast, välja arvatud idülliline rannik, on kaetud tiheda ekvatoriaalse metsaga, mis ulatub Kongo ja Kesk-Aafrika Vabariigi piirini ning põhjas Nigeeria ja Sahara lõunaosas asuva Tšaadini. Maa läänepoolne osa on mägine, meenutades reisijale mõningaid kohti Euroopast. Kuum kliima ei lase sul aga unustada, et oled ekvaatorist vaid kiviviske kaugusel. Selle maa mitmekesisuse tõttu kirjeldavad paljud turistide teejuhid Kameruni kui Aafrikat miniatuuris. Seda muljet kinnitavad mitmesugused etnilised grupid ja enam kui 220 registreeritud keelt ja keelemurret.

Kui külastad Kameruni, võid peatuda ühes suuremas hotellis sadamalinnas Doualas või pealinnas Yaoundé’s. Kuid sa võid jääda ilma võimalusest saada midagi teada selle rahva elu kohta, eriti aga enam kui 24000 Jehoova tunnistaja kohta, kes on hõivatud „tunnistuse kuhja” ülesehitamisega kogu sellel „Jumala mäe” maal.a Miks mitte reisida mööda seda maad, et kohata neist mõningaid? Uurimisreis sellel Lääne-Aafrika maal tasub kindlasti rikkalikult ära.

Puutüvest õõnestatud kanuu, „võsatakso” või jalgrattaga?

Seal, kus Sanaga, Kameruni pikim jõgi, ookeani suubub, moodustab see laia suudmeala. Et jõuda selle tohutult suure piirkonna kõikide elanikeni, peavad Jehoova tunnistajad tihti puutüvest õõnestatud kanuudega sõitma. Seda teevad ka Mbiako väikese grupi üheksa Kuningriigi kuulutajat. Kaks neist elavad 25 kilomeetri kaugusel Yoyo külas. Mbiakosse jõudmine nõuab neilt jõulist sõudmist, ometi on nad alati kristlikel koosolekutel. Kui reisiv ülevaataja seda gruppi külastas, tegi ta ettepaneku näidata videot „Jehoova tunnistajad — organisatsioon selle nime taga” („Jehovah’s Witnesses—The Organization Behind the Name”). Kuid seda on kergem öelda kui teha. Kust leiaks ta sellises kõrvalises külas video näitamiseks videokassettmagnetofoni, televiisori ja saaks elektrit?

Tema külastuse nädalal käisid mõned kuulutajad kohaliku kiriku pastori juures. Nende üllatuseks võttis pastor neid hästi vastu ning neil oli elav piibliteemaline vestlus. Kui vennad märkasid, et pastoril pole mitte üksnes videokassettmagnetofon, vaid ka elektrigeneraator, võtsid nad julguse kokku ja küsisid, kas nad võiksid neid seadmeid laenata. Pastor, kes oli varemgi suure huviga Piibli teemadel vestelnud, nõustus neid aitama. Laupäeva õhtul tuli videot vaatama 102 inimest, kaasa arvatud pastor ja enamik tema kiriku liikmeid. Kaks tunnistajat Yoyo külast tõid kahe kanuuga kaasa palju huvitatuid. Neid ei heidutanud tõusuveel vastuvoolu sõudmine. Peale video vaatamist olid nad sügavalt liigutatud ning said sellest julgustust, samuti olid nad uhked selle üle, et kuuluvad sellisesse võimsasse organisatsiooni, kelle eesmärk on austada Jehoovat.

Kuhu ei saa sõita kanuuga, võib minna „võsataksoga”. Parkimisplatsid, kus need taksod reisijaid ootavad, on alati sagimist täis. Külma veega kaubitsejate, banaanimüüjate ja pakikandjate keskel võib kergesti täiesti segadusse sattuda. Pakikandjate töö on leida reisijaid ootavatesse „võsataksodesse”, mis kõik on nende jutu järgi „sõiduks valmis”. Kuid väljendit „valmis” ei tohiks sõna otseses mõttes võtta. Reisijad peavad ootama tunde, vahel isegi päevi. Kui „võsatakso” on lõpuks reisijaid täis ning juht on laadinud peale pakid, toidukotid ning vahel pannud võrestikuga ümbritsetud katusele isegi elusad kanad ja kitsed, hakkab see mööda konarlikke ja tolmuseid teid liikuma.

Üks reisiv jumalateenija, kes oli sellest transpordivahendist tüdinenud, otsustas omal käel sõitma hakata. Nüüd sõidab ta igale poole jalgrattaga. Ta ütleb: „Sellest ajast peale, kui otsustasin kogudusest kogudusse jalgrattaga sõitma hakata, jõuan külastusele alati õigeks ajaks. On tõsi, et reis võib kesta mitu tundi, aga vähemalt ei pea ma päeva või paar ’võsataksosid’ ootama. Vihmaperioodi ajal kaovad üleujutuse tõttu mõned teed peaaegu täielikult. Et läbida neid mudaseid ja märgi teelõike, pead oma kingad jalast ära võtma. Ühel päeval kukkus üks minu kingadest ojakesse ning sain selle tagasi alles mitme nädala pärast, kui ühe Jehoova tunnistaja tütar selle päris kogemata kala püüdes kätte sai! Mul on hea meel, et võin seda kingapaari jälle kanda, pärast seda kui üks neist mõnda aega koos kaladega oli. Vahel lähen läbi piirkondade, kus Jehoova tunnistajad pole kunagi varem kuulutanud. Külaelanikud küsivad minult alati, mis mul kaasas on. Sellepärast hoian ajakirju ja brošüüre käepärast. Iga kord kui peatun, pakun neid Piiblil põhinevaid väljaandeid ning annan lühidalt tunnistust. Usun, et Jehoova paneb need tõeseemned kasvama.”

Sügaval sisemaal

Jehoova tunnistajad püüavad jagada teistele Kuningriigi head sõnumit isegi sügaval Kameruni südames, külades, mis on peidus metsa sügavustes. See nõuab palju pingutusi, kuid tulemused on südantsoojendavad.

Marie, kes on täisaegne teenija, alustas piibliuurimist tüdrukuga, kelle nimi on Arlette. Peale esimest uurimist küsis Marie Arlette’ilt, kas see võiks teda ukseni saata, nagu Aafrika tolles paigas kombeks on. Kuid tüdruk selgitas, et ta suudab jalavalu pärast vaid vaevu liikuda. Arlette’i jalad olid saanud nakkuse ühelt kirbu liigilt, mille emane tungib inimese naha sisse, põhjustades mädanikke. Marie kõrvaldas vapralt kõik kirbud ükshaaval. Hiljem sai ta teada ka seda, et tol ööl piinasid tüdrukut deemonid. Marie selgitas kannatlikult, kuidas loota Jehoova peale ja hüüda palves valjult tema nime (Õpetussõnad 18:10).

Arlette tegi kiireid edusamme. Alguses polnud tema perel midagi piibliuurimise vastu, sest ta tegi silmapaistvaid edusamme nii füüsiliselt kui ka intellektuaalselt. Aga kui nad aru said, et ta tahab Jehoova tunnistajaks saada, keelasid nad tal edasi uurida. Kuid Arlette’i ema, kes nägi, kui õnnetu tema tütar seepärast on, võttis kolme nädala pärast Mariega ühendust ning palus tal uurimist jätkata.

Kui saabus aeg ringkonnakokkutulekule minna, maksis Marie taksojuhile, et see tooks Arlette’i mõlemal päeval kohale. Taksojuht aga keeldus Arlette’i kodu juurde minemast, olles kindel, et rada, mis maanteeni kulgeb, on läbipääsmatu. Kuid Marie tõi ise tüdruku maanteeni. Jehoova õnnistas kindlasti neid pingutusi. Nüüd käib Arlette kõigil koguduse koosolekutel. Marie aitab teda, tulles talle väsimatult järele. Iga kord jalutavad nad koos 75 minutit. Kuna pühapäeval algab koosolek kell 8.30, peab Marie kodunt lahkuma kell 6.30; ometi õnnestub neil õigeks ajaks kohale jõuda. Arlette loodab peagi sümboliseerida oma pühendumist veeristimisega. Marie teatab: „Mitte keegi, kes pole teda näinud siis, kui ta uurimist alustas, ei suuda ette kujutada, kui palju ta on muutunud. Tänan südamest Jehoovat selle eest, kui palju ta on Arlette’i õnnistanud.” Marie on kindlasti ennastsalgava armastuse osutamises heaks eeskujuks.

Kaugel põhjas

Põhjapoolne Kamerun on täis kontraste ja üllatusi. Vihmaperioodi ajal muutub see hiigelsuureks ja lopsakaks aiaks. Aga kui kõrvetav päike jälle paistma hakkab, rohi närbub. Keskpäeval, kui päike on seniidis ja varjusid on raske leida, pressivad lambad end punasest savist tehtud maja seinte vastu. Keset liiva ja kuivanud rohtu annavad ahvileivapuu vähesed lehed ainsana rohelusest märku. Kuigi need ahvileivapuud pole niisama suured kui nende liigikaaslased ekvatoriaalsetes metsades, on nad täpselt sama vastupidavad. Nende võime karmis ümbruskonnas vastu pidada kujutab hästi innukust ja julgust, mida ilmutavad need vähesed Jehoova tunnistajad, kes on sellesse piirkonda elama asunud, et lasta tõevalgusel paista.

Mõned selle piirkonna kogudused on üksteisest 500 kuni 800 kilomeetri kaugusel, seetõttu on eraldatust vägagi teravalt tunda. Kuid seal on palju huvitatud inimesi. Tunnistajad teistest piirkondadest kolivad sinna appi. Et teenistuses tõhus olla, peavad nad õppima selgeks fulbe keele, kohaliku keelemurde.

Üks tunnistaja Garoua linnast otsustas kuulutada paar päeva oma kodukülas, mis asub linnast 160 kilomeetri kaugusel. Ta leidis küll huvitatud inimesi, kuid sõidu kõrge hinna tõttu ei saanud ta seal regulaarselt käia. Mõni nädal hiljem sai see tunnistaja kirja ühelt huvitatud inimeselt, kes palus tal uuesti külla tulla. Kuna tal polnud ikka veel sõiduraha, ei saanud ta minna. Kujutle, kui üllatunud see tunnistaja oli, kui too huvitatud inimene ise tema koju Garouasse ilmus, andmaks teada, et külas ootab teda kümme inimest!

Ühes teises külas Tšaadi piiri ääres on 50 huvitatud inimesest koosnev grupp organiseerinud oma piibliuurimise. Nad tegid korraldusi, et kolm inimest nende hulgast saaksid minna lähima, Tšaadis asuva koguduse koosolekutele. Siis võivad nad tagasi tulles terve grupiga piibliuurimist läbi viia. Tõesti, selles olukorras peavad hästi paika Jeesuse sõnad: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele” (Matteuse 9:37, 38).

Tunnistuse andmine linnades

Pärast aastaid kestnud kirjanduse puudust said ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!” Kamerunis umbes kaks aastat tagasi vabalt kättesaadavaks. Inimesed on ajakirjadest vaimustunud ning tunnevad nende vastu huvi, sest paljud loevad neid esimest korda. Üks noor eripioneeridest abielupaar, kes määrati ühte Kameruni linna, levitas esimesel hommikul oma uuel territooriumil kuulutades 86 ajakirja. Mõned kuulutajad levitavad üheainsa kuu jooksul kuni 250 ajakirja! Mis on nende edu võti? Paku ajakirju kõigile.

Üks tunnistaja, kes töötab ametiasutuses, kus käib palju rahvast, paneb alati ajakirjad nähtavale kohale. Üks naine vaatas ajakirju, kuid ei võtnud neist ühtegi. Tunnistaja märkas tema huvi ning pakkus talle ühte eksemplari, mille naine ka vastu võttis. Ta oli üllatunud, kui naine järgmisel päeval tagasi tuli. Ta ei tahtnud mitte ainult saadud ajakirja eest annetada, vaid palus ka uusi ajakirju. Miks? Kuna ta oli vägistamise ohvriks langenud, valis ta selleteemalise ajakirja. Ta oli terve öö ajakirjas toodud nõuandeid üha uuesti ja uuesti lugenud. Kuna ta pärast seda suurt kergendust tundis, tahtis ta Jehoova tunnistajatest rohkem teada saada.

Isegi väikesed lapsed võivad osaleda Piibli lootusesõnumi levitamises. Kui õpetaja palus kuueaastasel tunnistajast tüdrukul katoliku hümni laulda, keeldus tüdruk ning teatas, et ta on Jehoova tunnistaja. Siis palus õpetaja tal mõnda oma religiooni laulu laulda, et ta võiks talle selle järgi hinde panna. Tüdruk valis laulu, mille pealkiri on „Jumala tõotus paradiisist”, ning laulis seda peast. Õpetaja küsitles teda, öeldes: „Sa mainid oma laulus paradiisi. Kus see paradiis on?” Tüdruk selgitas Jumala eesmärki rajada üsna pea paradiis maa peale. Olles üllatunud tema vastusest, palus õpetaja tüdruku vanematelt raamatut, mida tüdruk uuris. Õpetaja oli valmis teda hindama pigem selle kui usuõpetuse tundides õpetatu järgi. Vanemad ütlesid õpetajale, et ta peaks kõigepealt ise uurima hakkama, kui ta soovib tüdrukut õigesti hinnata. Temaga alustatigi piibliuurimist.

Kas sa planeerid külastust?

Tänapäeval on inimesed paljudes maailma paikades Kuningriigi hea sõnumi vastu ükskõiksed. Neid ei huvita ei Jumal ega Piibel. Teised on hirmust halvatud ning lihtsalt keelduvad igale ukse taga olevale võõrale vastamast. Kõik see teeb Jehoova tunnistajate teenistuse väga raskeks. Aga kui erinev sellest on küll olukord Kamerunis!

Ukselt uksele kuulutamine on siin rõõmus töö. Koputamise asemel on siin tavaks hüüda „Kong, kong, kong!”. Siis vastab hääl seestpoolt: „Kes seal on?”, peale mida me esitleme ennast kui Jehoova tunnistajaid. Tavaliselt paluvad vanemad oma lastel pingid tuua ja need mõne puu, nagu näiteks mangopuu varju panna. Siis võib meeldivalt aega veetes selgitada, mis on Jumala Kuningriik ja mida see teeb, et kergendada inimkonna viletsat olukorda.

Pärast üht sellist vestlust puistas üks naine südant, öeldes: „Olen kurb, et tõde, mida olen otsinud, ei ole religioonis, kuhu ma sünni järgi kuulun ja kus ma kogu elu olen olnud. Ma tänan Jumalat, et ta on mulle näidanud, kus on tõde. Olin oma kirikus diakon. Neitsi Maarja kuju seisab igal nädalal ühe diakoni kodus, nii et igaüks neist saab talle oma palveid esitada. Mis minusse puutub, siis mina palusin kogu aeg Maarjalt, et saaksin teada, mis on tõde. Nüüd on Jumal mulle näidanud, et tõde pole neitsi Maarja juures. Olen Jehoovale tänulik.”

Niisiis, kui sa ükskord suurt rõõmu kogeda tahad, mida võib saada Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutades, miks mitte külastada seda Lääne-Aafrika osa? Peale selle et avastad „miniatuurse Aafrika” kas siis kanuu, „võsatakso” või jalgrattaga, annad sa ka oma osa „tunnistuse kuhjale”, mida ehitatakse „Jumala mäe” maal.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 22]

Map: Mountain High Maps® Copyright © 1995 Digital Wisdom, Inc.