„Mis on tõde?”

NEED kaks teineteise vastas seisvat meest olid nii erinevad, kui üldse olla saab. Üks oli küüniline, võimuahne ja varakas riigimees, kes oli oma karjääri nimel kõigeks valmis. Teine aga oli õpetaja, kes põlgas ära rikkuse ja au ning oli valmis andma ohvriks oma elu, et päästa teiste elu. Poleks vaja mainidagi, et need kaks meest küll teineteise seisukohti ei jaganud! Eriti just ühes küsimuses olid nad täiesti kindlalt eri arvamusel — küsimuses: mis on tõde.

Need mehed olid Pontius Pilatus ja Jeesus Kristus. Jeesus oli viidud Pilatuse ette kui süüdimõistetud kurjategija. Mispärast? Jeesus selgitas, et selle põhjus — tegelikult ka põhjus, miks ta üldse maa peale tuli ning oma teenistust alustas — oli üks ja seesama: tõde. „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma,” ütles ta, „et ma tõele tunnistust annaksin.” — Johannese 18:37.

Selle peale esitas Pilatus tähelepanuväärse küsimuse: „Mis on tõde?” (Johannese 18:38) Kas ta tõepoolest soovis saada sellele vastust? Arvatavasti mitte. Jeesus oli mees, kes oleks osanud vastata igale siiralt esitatud küsimusele, kuid Pilatusele ta ei vastanud. Ning Piibel ütleb, et esitanud selle küsimuse, kõndis Pilatus otseteed kohtukojast välja. Ilmselt esitas Rooma maavalitseja selle küsimuse küünilise uskmatusega, otsekui öeldes: „Tõde? Mis see on? Sellist asja pole olemas!”a

Pilatuse skeptiline vaade tõele ei ole ka tänapäeval mingi haruldus. Paljud usuvad, et tõde on suhteline — teiste sõnadega, mis ühe inimese meelest on õige, võib teise meelest olla väär, nii et tegelikult võib mõlemal olla „õigus”. See tõekspidamine on nii laialt levinud, et selle jaoks on isegi oma termin — „relativism”. Kas sina suhtud tõesse samamoodi? Kui jah, kas võib olla, et oled selle vaate sügavamalt juurdlemata omaks võtnud? Või kui sa pole seda teinud, kas sa ka tead, kui palju selline filosoofia sinu elu mõjutab?

Rünnak tõe vastu

Pontius Pilatus ei olnud kaugeltki esimene inimene, kes absoluutse tõe idee kahtluse alla seadis. Mõned Vana-Kreeka filosoofid pidasid sellise kahtlemise õpetamist lausa oma elutööks! Viis sajandit enne Pilatust elanud Parmenides (keda loetakse euroopa metafüüsika isaks) oli seisukohal, et tegelikkuse tunnetamiseni pole võimalik jõuda. Demokritos, keda on ülistatud kui ’suurimat antiikfilosoofi’, väitis: „Tõde on sügaval peidus. [— — —] Me ei tea midagi kindlalt.” Sokrates, kes on neist kõigist ehk enim austatud, ütles, et kõik, mida ta tegelikult teab, on see, et ta midagi ei tea.

Rünnak idee vastu, et tõde võib teada saada, on kestnud tänapäevani. Näiteks ütlevad mõned filosoofid, et kuna tunnetus jõuab meieni meelte kaudu, mida saab petta, siis polegi tunnetust, mis oleks vaieldamatult õige. Prantsuse filosoof ja matemaatik René Descartes otsustas uurida kõiki asju, milles ta arvas end kindel olevat. Ta heitis aga kõrvale kõik tõed, välja arvatud ühe, mida ta pidas vastuvaieldamatuks: „Cogito ergo sum” ehk „Ma mõtlen, järelikult olen olemas”.

Relativismi kultuur

Relativism ei piirdu üksnes filosoofidega. Seda õpetavad religioonijuhid, seda õpetatakse igakülgselt koolides ning levitatakse massiteabevahendite kaudu. Anglikaani piiskop John S. Spong ütles mõned aastad tagasi: „Meil tuleb muuta .. oma arvamust, et meil on tõde, ning teised peavad võtma omaks meie seisukoha, et mitte keegi meist ei jõua lõpliku tõeni.” Spongi relativism, nagu ka paljude teiste tänapäeva vaimulike oma, hülgab kiiresti Piibli moraaliõpetused, pidades paremaks filosoofiat „igaühele oma”. Näiteks, tehes pingutusi selleks, et homoseksualistid võiksid ennast anglikaani kirikus „paremini” tunda, on Spong kirjutanud raamatu, milles ta väidab, et apostel Paulus oli homoseksualist!

Näib, et paljude maade koolides juurutatakse samalaadset mõtteviisi. Allan Bloom kirjutab oma raamatus The Closing of the American Mind („Ameeriklase mõistuse sulgemine”): „On üks asi, milles õppejõud võib olla täiesti kindel: peaaegu iga ülikooli astuja usub või väidab end uskuvat, et tõde on suhteline.” Bloom leidis, et kui ta oma üliõpilaste veendumuse selles asjas kahtluse alla seadis, olid nad seepeale hämmastunud, „otsekui seaks ta kahtluse alla, kas kaks pluss kaks on neli”.

Samasugust mõtteviisi edendatakse ka kõikvõimalikke muid teid kasutades. Näiteks tele- ja ajalehereporterid paistavad tihti olevat rohkem huvitatud sellest, et oma publiku meelt lahutada, kui sellest, et neile loo kohta tõtt rääkida. Mõned uudistesaated on filmilõike lausa võltsinud või moonutanud, et need dramaatilisemad näiksid. Ning veelgi ägedama rünnaku osaliseks saab tõde meelelahutuse kaudu. Neid väärtusi ja moraalinorme, mille järgi elasid meie vanemad ja vanavanemad, peetakse üldiselt iganenuks, ning tihti saab neile osaks otsene naeruvääristamine.

Muidugi võidakse väita, et selline relativism kujutab endast paljuski avarat ellusuhtumist ning avaldab seega inimühiskonnale positiivset mõju. Kas see ikka on nii? Ja millist mõju avaldab see sinule? Kas sina arvad, et tõde on suhteline või et seda polegi olemas? Kui see on nii, võib tõe otsimine tunduda sulle aja raiskamisena. Selline maailmavaade aga mõjutab sinu tulevikku.

[Allmärkus]