Miks otsida tõde?

PALJUD religioossed organisatsioonid väidavad, et neil on tõde, ja nad pakuvad seda innukalt teistelegi. Kuid lõppkokkuvõttes on neid „tõdesid” nii ohtralt, et see tekitab vaid segadust. Kas see on üks tõend selle kohta, et tõde on suhteline, et absoluutset tõde polegi? Sugugi mitte.

Oma raamatus The Art of Thinking („Mõtlemise kunst”) väljendab professor Vincent R. Ruggiero imestust selle üle, et isegi intelligentsed inimesed ütlevad mõnikord, et tõde on suhteline. Ta arutleb: „Kui igaüks otsustab ise, mis on tõde, siis ei saa ühegi inimese idee olla parem kui teise oma. Kõik peavad olema võrdsed. Ja kui kõik ideed on võrdsed, mis mõtet on siis kõiksuguseid uurimusi teostada? Miks teha arheoloogia-alastele küsimustele vastuste saamiseks väljakaevamisi? Miks uurida Lähis-Ida pingete põhjusi? Miks otsida uusi vähiravi meetodeid? Miks uurida Galaktikat? Kõigel sellel oleks mõtet ainult siis, kui ühed vastused on paremad kui teised, kui isiklikke vaateid ei samastata tõega ega lasta neil end mõjutada.”

Tegelikult ei ole inimest, kes tõepoolest usuks, et tõde pole olemas. Kui asi puudutab füüsikalisi reaalsusi, nagu meditsiini, matemaatikat või füüsikaseadusi, siis usub ka kõige veendunum relativist, et on asju, mis on tõesed. Kes meist julgeks lennukiga sõita, kui me ei mõtleks, et aerodünaamika seadused on absoluutsed tõed? Kindlad tõed on tõepoolest olemas, need ümbritsevad meid ja me usaldame neid täielikult oma elus.

Relativismi hind

Ent kõige enam ilmneb relativismi ekslikkus moraalivaldkonnas, kuna siin on see mõtteviis suurimat kahju toonud. Teatmeteos The Encyclopedia Americana annab järgmise selgituse: „On tõsiselt kaheldud, kas inimene üldse jõuab kunagi selgete teadmisteni ehk tõeni .. Ometi on kindel, et millal iganes tõe ja teadmiste kaksikideaal kui ebareaalne ja kahjulik tagasi lükatakse, käib inimühiskond alla.”

Võib-olla oled sinagi märganud sellist allakäiku. Näiteks Piibli moraaliõpetusi, mis seksuaalset ebamoraalsust selgelt taunivad, peetakse veel harva tõeks. Praegu on populaarne tinglik eetika — „otsusta ise, mis on sinu jaoks õige”. Kas saaks keegi väita, et sotsiaalne allakäik ei ole tingitud sellisest relatiivsest maailmavaatest? Seksuaalsel teel edasikanduvate haiguste ülemaailmsed epideemiad, purunenud perekonnad ja teismeliste rasedus räägib iseenda eest.

Mis on tõde?

Jätkem siis relativismi sünged veed ja uurigem lühidalt, kuidas Piibel kirjeldab puhast tõevett. (Johannese 4:14; Ilmutuse 22:17) Piiblis pole „tõde” sugugi selline abstraktne, raskesti mõistetav idee, mille üle filosoofid vaidlevad.

Kui Jeesus ütles, et kogu tema elu eesmärk on anda tõele tunnistust, siis kõneles ta millestki, mida ustavad juudid olid hinnanud juba sajandeid. Oma pühadest kirjutistest olid juudid juba ammu lugenud, et „tõde” on midagi konkreetset, mitte aga teoreetiline. Piiblis esinev sõna „tõde” on tõlgitud heebreakeelsest sõnast „ʼemethʹ” ning selle all mõeldakse midagi, mis on püsiv, kindel, ja mis kõige tähtsam — usaldusväärne.

Juutidel oli mõjuvaid põhjusi tõesse niimoodi suhtuda. Nad nimetasid Jehoovat, oma Jumalat, ’tõe Jumalaks’. (Laul 31:6) See oli nõnda sellepärast, et kõik, mida Jehoova lubas teha, ta ka tegi. Kui ta tõotas midagi, siis ta ka täitis selle. Kui ta inspireeris prohvetiennustusi, siis need ka läksid täide. Kui ta tegi teatavaks lõplikke kohtuotsuseid, siis need viidi täide. Miljonid iisraellased nägid pealt, kuidas kõik need asjad tegelikkuseks said. Piiblikirjutajaid inspireeriti neid üles tähendama kui vaieldamatuid ajaloofakte. Erinevalt teistest pühakspeetud raamatutest ei rajane Piibel müütidel või legendidel. See põhineb kindlalt kontrollitavatel faktidel — ajaloolisel, arheoloogilisel, teaduslikul ja sotsioloogilisel tegelikkusel. Pole ime, et laulik ütleb Jehoova kohta: „Su käsuõpetus on tõde! .. kõik su käsud on tõde! Su sõna sisu on tõde.” — Laul 119:142, 151, 160.

Jeesus Kristus kordas selles laulus leiduvaid sõnu, kui ta ütles palves Jehoovale: „Sinu sõna on tõde!” (Johannese 17:17) Jeesus teadis, et kõik, mida tema Isa kõneleb, on absoluutselt kindel ja usaldusväärne. Sarnaselt oli ka Jeesus „täis .. tõde”. (Johannese 1:14) Tema järelkäijad õppisid otse temalt ning panid kirja kõigile tulevastele põlvedele, et kõik, mis ta rääkis, on täiesti usaldusväärne, see on tõde.a

Kui aga Jeesus ütles Pilatusele, et ta on tulnud maa peale tõele tunnistust andma, pidas ta silmas üht erilist tõde. Jeesus tegi selle teatavaks vastuses Pilatuse küsimusele: „Siis oled sina ometi kuningas?” (Johannese 18:37) Kui Jeesus elas maa peal, oli tema õpetuse peamine teema ning tuum Jumala Kuningriik, kus Jeesus ise on kuningas. (Luuka 4:43) See, et Kuningriik pühitseb Jehoova nime, mõistab õigeks tema suveräänsuse ning taastab ustavaile inimestele igavese ja õnneliku elu, ongi „tõde”, millele kõik siirad kristlased loodavad. Kuna Jeesuse osa on kõigi Jumala tõotuste täitumises nii määrava tähtsusega ja kuna tema läbi on kõik Jumala prohvetiennustused „aamen” ehk tõsi, võis Jeesus tõesti ütelda: „Mina olen tee ja tõde ja elu.” — Johannese 14:6; 2. Korintlastele 1:20; Ilmutuse 3:14.

Tänapäeva kristlased peavad selle tõe täieliku usaldusväärsuse tunnustamist väga tähtsaks. See tähendab, et nende usk Jumalasse ja lootus tema tõotuste täitumisele rajaneb tõsiasjadel, tegelikkusel.

Tõde ja teod

Pole üllatav, et Piibel ühendab tõe tegudega. (1. Saamueli 12:24; 1. Johannese 3:18) Jumalakartlike juutide meelest ei olnud tõde miski, mille üle peaks filosofeerima; see oli eluviis. Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „tõde”, võib tähendada ka ustavust ning seda kasutati isiku kohta, kelle sõnu võis usaldada. Jeesus õpetas oma järelkäijaid suhtuma tõesse nii nagu tema. Ta mõistis jõuliselt hukka variseride silmakirjalikkuse, sügava kuristiku nende ennast õiglaseks kuulutavate sõnade ja ebaõiglaste tegude vahel. Ning ta andis eeskuju, elades kooskõlas nende tõdedega, mida ta õpetas.

Nii peaks see ka kõigi Kristuse järelkäijatega olema. Jumala Sõna tõde, rõõmutoov hea sõnum Jumala Kuningriigist, mille kuningaks on Jeesus Kristus, on nendele midagi kaugelt enamat kui lihtsalt teadmised. See tõde paneb nad tegutsema, ajendab neid sellega kooskõlas elama ja seda teistele jagama. (Võrdle Jeremija 20:9.) Eluviisi, mille esimese sajandi kristliku koguduse liikmed Kristuse järelkäijatena omaks võtsid, nimetasid nad mõnikord lihtsalt „tõeks” või „tõe teeks”. — 2. Johannese 4; 3. Johannese 4, 8; 2. Peetruse 2:2.

Aare, mis väärib mistahes hinda

Tõsi, Jumala Sõnas leiduvate tõdede vastuvõtmine nõuab oma hinda. Esiteks, üksnes tõe teadasaamine võib olla vapustav kogemus. The Encyclopedia Americana märgib: „Tõde on tihti vastumeelne, kuna see ei toeta eelarvamust ega müüti.” Kui meie tõekspidamised paljastatakse kui ebatõde, võib see meile pettumuse valmistada, eriti kui meid õpetasid religioonijuhid, keda me usaldusväärseks pidasime. Mõned võivad taolist kogemust võrrelda sellega, kui inimene avastab, et tema usaldatud vanemad on tegelikult salakurjategijad. Kuid kas pole religioosse tõe teadasaamine parem kui pettekujutluses elamine? Kas pole parem teada tõsiasju, kui olla juhitud valedest?b — Võrdle Johannese 8:32; Roomlastele 3:4.

Teiseks, religioosse tõe järgi elamine võib tihti minna maksma meie endiste sõprade heakskiidu. Maailmas, kus nii paljud on „Jumala tõe vahetanud vale vastu”, näivad need, kes Jumala Sõna tõest kõvasti kinni peavad, veidratena, ning mõnikord neid välditakse ja mõistetakse valesti. — Roomlastele 1:25; 1. Peetruse 4:4.

Kuid tõde on seda kahekordset hinda väärt. Kui me teame tõde, vabastab see meid valedest, pettekujutlustest ning ebausust. Ja kui me sellega kooskõlas elame, annab tõde meile tugevuse raskustes vastu pidada. Jumala tõde on nii usaldusväärne ja kindel ning nii lootustsisendav, et see aitab meil mistahes katses kindlaks jääda. Pole ime, et apostel Paulus võrdles tõde laia, toeka nahkrihma ehk vööga, mida sõdurid lahingus kandsid! — Efeslastele 6:13, 14.

Üks Piibli õpetussõna ütleb: „Osta tõtt ja ära seda müü, osta tarkust, õpetust ja mõistust!” (Õpetussõnad 23:23) Heita tõde kõrvale kui suhteline või olematu tähendab jätta püüdlemata selle poole, mis toob elus suurimat rõõmu ja rahuldust. Kuid selle leides leiame lootuse; seda tundes ja armastades tunneme ja armastame universumi Loojat ja tema ainusündinud Poega; sellega kooskõlas elades elame eesmärgi ja meelerahuga nüüd ja igavesti. — Õpetussõnad 2:1—5; Sakarja 8:19; Johannese 17:3.

[Allmärkused]

[Kast lk 6]

Kas tõde muutub kunagi?

SELLE küsimuse esitas V. R. Ruggiero oma raamatus The Art of Thinking. Tema vastus on ei. Ta arendas seda mõtet edasi järgmiselt: „Mõnikord võib tunduda, et see muutub, kuid lähemal uurimisel selgub, et see pole nii.”

Ta kirjutab: „Mõelgem näiteks Piibli esimese raamatu, Esimese Moosese raamatu autorlusele. Sajandeid uskusid kristlased ja juudid ühtemoodi, et sellel raamatul on üks autor. Aja jooksul hakati selles seisukohas kahtlema ning lõpuks asendati see arvamusega, et Esimese Moosese raamatut kirjutas koguni viis autorit. Seejärel, aastal 1981, avaldati Esimese Moosese raamatu kohta viis aastat kestnud keeleteadusliku analüüsi tulemused, kus esitati arvamus, et 82-protsendilise tõenäosusega on tegemist ühe autoriga, nagu alguses arvatigi.

Kas tõde Esimese Moosese raamatu autorluse kohta on muutunud? Ei ole. Üksnes meie arvamus on muutunud. [——] Meie teadmised ega teadmiste puudumine tõde ei muuda.”

[Kast lk 7]

Austus tõe vastu

„AUSTUS tõe vastu pole mingi meie ajale omane pseudokünism, mis püüab kõike ’paljastada’, uskudes, et mitte keegi ega mitte miski ei või tegelikult pretendeerida tõele. See on hoopis suhtumine, mis seob rõõmurikka veendumuse, et tõde on tõesti leitav, valmidusega tõde tunnustada, ükskõik millal ja kus see ka ilmsiks ei tule. Selline valmisolek tõde vastu võtta on nõutav nendelt, kes kummardavad tõe Jumalat, kusjuures ehtne austus tõe vastu tagab selle, et inimene on ligimese vastu aus nii sõnas kui teos. Nagu oleme näinud, kinnitab sellist suhtumist nii V[ana] T[estament] kui U[us] T[estament].” — The New International Dictionary of New Testament Theology, 3. köide, lehekülg 901.

[Pildid lk 7]

Teaduslik progress põhineb teaduslike tõdede avastamisel

[Pilt lk 8]

Tõde hõlmab Kuningriiki ja selle õnnistusi