Tõus mäkke, mis on kõrgem kui Himaalaja
HIMAALAJA! Millise pildi see sõna sinu silme ette manab? Hirmuäratavad jäised mäetipud ning läbilõikav tuul? Vallutusrõõm, mis valdab inimest, kes seisab maakera kõige kõrgemal mäetipul? Enamikule meist on Nepaalis Himaalaja mäestikus kõrguva Džomolungma tippu ronimine võimatu. Kuid ometi on tänapäeval paljud inimesed ronimas mäkke, mis on kõrgemgi kui Himaalaja! Enne kui saame rohkem teada tõusust sellele suursugusele mäele, heitkem pilk tillukesele, kuid kaunile Nepaali Kuningriigile.
Nepaal — mägede kuningriik
Nepaali Kuningriigi teeb ainulaadseks see, et ta on üks väheseid monarhistliku riigikorra säilitanud riike maailmas, ning ka see, et ta ei ole mitte ilmalik, vaid religioosne kuningriik. Nepaal on ainus hinduistlik riik maailmas. Enamik maa 20 miljonist elanikust on hinduistid. Selle maa rahvastiku etniline koosseis on aga väga kirev. Need, kes elavad riigi põhjaosa mägialal, on peamiselt tiibeti-birma päritolu, lõunaosa tasandikel aga on ülekaalus indoaaria päritolu inimesed. Riigikeel on nepaali keel, kusjuures 60 protsendile elanikele on see ka emakeel. Ülejäänud räägivad enam kui 18 rahvuskeelt.
Nepaal meenutab oma kujult veidi ristkülikut, mille ida-lääne külg on 880 kilomeetrit ja põhja-lõuna külg 200 kilomeetrit pikk. Aukartustäratavas Himaalaja mäestikus, mis vormib riigi põhjapiiri, asub maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma, kõrgusega 8848 meetrit, ja veel kaheksa üle 8000 meetri ulatuvat tippu. Nepaali keskosas asuvad madalamad mäed ning järved ja orud. Kaugemal lõunas, päris India piiri lähedal, laiub peamine põllunduspiirkond, viljakas Tarai.
Pealinn Katmandu paikneb maa keskosas ning on tõeline turistide meelispaik. Linn korraldab lennureise üle majesteetlike mägede, väljasõite loodusparkidesse ning tutvustab palju kohalikke vaatamisväärsusi. Nepaali kutsutakse mõnikord ka jumalate oruks, kuna religioon etendab sealsete inimeste elus väga tähtsat rolli. Religioon on ka põhjus, miks miljonid inimesed kogu maailmast voorivad üles „mäele”, mis on kõrgem kui Himaalaja.
Umbes 2700 aastat tagasi inspireeriti heebrea prohvetit Jesajat ennustama, et „viimseil päevil . . . Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp . . . Paljud rahvad lähevad ning ütlevad: ’Tulge, mingem üles Jehoova mäele, . . . et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu’ ”. (Jesaja 2:2, 3) Siin tekstis samastatakse Jehoova kui Looja ning universumi Suverääni ja Valitseja aussetõstetud puhas kummardamine mäega, mis kõrgub üle kõigi teiste mäesarnaste kummardamisvormide. Sellest räägibki ülemaailmne haridustöö, mis aitab tõenäljas inimestel Jehoova teid õppida. Kuidas sai see töö Nepaalis alguse?
Väikesed algused
Üks sõdur, kes oli Teise maailmasõja ajal Briti armees, otsis õiget religiooni. Tema nepaallastest vanemad, kes olid hinduistid, pöördusid katoliku usku. Kui ta kasvas üles, mõistis ta, et on rumal kummardada ebajumalaid, heitis kõrvale sellised õpetused nagu põrguõpetus ning hakkas uurima protestantlike kirikute uskumusi. Kuid ta polnud sellega rahul.
Kui jaapanlased selle sõduri Birmas, nagu seda maad tol korral kutsuti, Ranguuni linnas vangi võtsid, palvetas ta selle eest, et ta jääks töölaagri karmides oludes ellu ning saaks jätkata õige kummardamise otsingut. Hiljem õnnestus tal oma vangistajate käest põgeneda, ning talle pakkus abi üks kooliõpetaja, kelle kodunt ta leidis Joseph F. Rutherfordi kirjutatud brošüüri Kus viibivad surnud? Tabanud sellest tõekõla, oli ta agaralt nõus Jehoova tunnistajatega uurima, kui need teda 1947. aastal Ranguunis külastasid. Mõne kuu pärast ta ristiti ning veidi hiljem ka tema nooruke naine. Nad otsustasid pöörduda tagasi Indiasse ning jääda elama oma sünnilinna Kalimpongi, mis asus mäestiku kirdeosas. Seal sündisid ja said hariduse nende kaks last. Märtsis 1970 kolisid nad Katmandusse.
Nepaali põhiseaduse kohaselt oli proselütism keelatud. Igaüks, kes leiti propageerivat nii-öelda võõrast religiooni, võis saada seitse aastat vanglakaristust, ja isikule, kes liitus sellise religiooniga, võidi määrata kolmeaastane vanglakaristus koos suure rahatrahviga. Seega tuli kuulutustööd teha väga ettevaatlikult. Majast majja teenistus tähendas seda, et külastati ühte kodu, siis mindi teise piirkonda ning järgmine külastus tehti seal. On selge, et eraviisilise tunnistuse andmine etendas hea sõnumi levitamisel väga tähtsat rolli.
Tulemusi andis oodata. Umbes kümne miljoni elanikuga põld näis olevat heidutav. Tõeseemneid oli külvamas vaid seesama ainus perekond, kes andis tunnistust sõpradele, tuttavatele, tööandjatele ja kaastöölistele. Nad pidasid oma kodus korrapäraselt koosolekuid ja kutsusid sinna ka huvitatuid. Lõpuks, märtsis 1974, peale neli aastat kestnud katkematut külvamist ja kastmist, ilmus esimene vili Nepaalis nähtavale — ja seda väga ootamatust paigast!
Kuulutaja tegi külastuse ühte majja, kus ta kõnetas jõukat meest, kes oli ühe kuningliku perekonnaliikme sekretär. „Rääkige mu pojaga,” ütles mees. Tema poeg oli nõus, et temaga hakatakse Piiblit uurima. Mõne aja pärast vahetas noormees töökohta, kuna ta töötas mängupõrgus. Tema isa, kes oli tulihingeline hinduist, oli oma poja tegevusele vastu. Sellele vaatamata võttis noormees seisukoha Jehoova poolel. Mis oli tulemus? Tema isa lõpetas hiljem vastuseisu, ja mitu tema lähedast sugulast võttis Piibli tõe vastu. Praegu teenib ta kristliku kogudusevanemana.
Et jääda vaimselt tugevaks ja pidada kinni Pühakirja käsust mitte jätta maha oma kooskäimisi, korraldas väike grupp Katmandus regulaarselt koosolekuid ühes eramajas. Kuid suurtel kogunemistel ei saanud vennad enamjaolt viibida. Need, kellel oli piisavalt raha, said seda teha, sõites kokkutulekutele Indiasse — see oli pikk ja kulukas reis üle mäeahelike.
Milline rõõmus sündmus see küll oli, kui majas, kus nad tavaliselt koosolekuid pidasid, esitati kogu piirkonnakonvendi programm! Kujuta ette, et neli venda, nende hulgas üks India harubüroo liige, esitasid terve programmi! Kanti ette isegi piibliaineline draama. Kuidas? Indias olid tehtud draama peaproovist slaidid. Nepaalis näidati neid slaide ekraanil ning samal ajal mängiti ette lindile salvestatud kõnelus. Publik oli lummatud. Kui mitu inimest oli kohal? Kaheksateist!
Abi, mida saadi anda kuulutustöö tegemiseks väljastpoolt, oli piiratud. Misjonitöö ei tulnud kõne allagi, ning välismaalastel polnud lihtne tööd leida. Kaks India Jehoova tunnistajat siiski leidsid Nepaalis eri aegadel tööd ning elasid mitmeid aastaid Katmandus, aidates üles ehitada äsjamoodustatud kogudust. Aastaks 1976 oli Katmandus 17 kuningriigikuulutajat. Aastal 1985 ehitasid vennad kuningriigisaali. Selle valmides hakati seal regulaarselt pidama iga-aastaseid piirkonnakonvente ja ka teisi kokkutulekuid. See saal oli tõepoolest puhta kummardamise keskuseks sellel kaugel mägisel territooriumil.
Laiendamine raskustele vaatamata
Noil algusaastail tehti kuulutustööd Nepaalis väga ettevaatlikult ning see ei äratanud eriliselt valitsusvõimude tähelepanu. Kuid 1984. aasta lõpupoole hakkasid piirangud end tunda andma. Üks vend ja kolm õde arreteeriti ning neid hoiti vahi all neli päeva, enne kui nad lasti vabaks hoiatusega oma tegevust mitte jätkata. Ühes külas vahistati piibliuurimise ajal oma kodus üheksa inimest. Kuus inimest pandi 43 päevaks vangi. Oli mitmeid teisigi arreteerimisi, kuid mingeid juriidilisi samme ette ei võetud.
Mõni aeg tagasi, aastal 1989, vahistati kõik ühel koguduse raamatu-uurimisel olnud vennad ja õed, peeti kinni kolm päeva ning lõpuks vabastati. Vahel kästi kuulutajatel kirjutada alla avaldusele, kus oli kirjas, et nad ei hakka enam kuulutama. Nad keeldusid. Mõned vabastati alles pärast seda, kui nad olid alla kirjutanud avaldusele, milles nad teatasid, et on valmis kandma vastutust, kui nad jälle kuulutamiselt tabatakse.
Vaatamata nendele raskustele, jätkasid vennad innukalt Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist. Näiteks aastal 1985, aasta peale seda, kui oli alanud valitsuse sekkumine, kasvas kuulutajate arv 21 protsendi võrra. Kõik 35 kuulutajat kasutasid keskmiselt 20 tundi kuus selleks, et teistele puhtast kummardamisest rääkida.
Aja möödudes hakkasid Nepaalis puhuma poliitiliste muudatuste tuuled. Valitsusametnikud hakkasid mõistma, et Jehoova tunnistajad ei kujuta endast mingit ohtu. Tegelikult on nende piiblilisel haridustööl kasulik ja ülesehitav mõju inimestele, kes saavad seeläbi paremateks kodanikeks. Ametnikud nägid, et rõhku pandi aususele, tublile tööle ja õigele moraalsele käitumisele, mis on Jehoova kummardajatele esitatavad põhinõuded.
Suurepärast tunnistust anti siis, kui üks varem sügavalt hinduismile andunud naine sai Jehoova tunnistajaks ning keeldus vereülekandest. Arstid olid hämmastunud sellest, kui resoluutne ja hästi põhjendatud oli naise seisukoht. Sellele naisele oli tõe tundmaõppimisel abiks brošüür Naudi elu maa peal igavesti! Kuigi perekond seisis talle vastu ning pilkas teda, lasi ta end 1990. aastal, kui ta oli saamas 70-aastaseks, ristida. Hiljem murdis ta jalaluu, ning kuna ta kannatas veel muudegi hädade all, tuli talle teha raske operatsioon. Kaks nädalat pidas ta vastu arstide ja sugulaste poolt tulevale survele nõustuda vereülekandega. Lõpuks opereerisid kirurgid teda väga edukalt ilma vereta. Kuigi selle õe liikumisvõime on nüüd piiratud, istub ta ustavalt igal hommikul oma koduväravas ning kutsub möödakäijaid enda kõrvale istuma, et rääkida neile rõõmupakkuvast heast sõnumist.
Nepaal täna
Kuidas läheb Nepaalis täna? Nagu nende vendadel kogu maailmas, on ka seal Jehoova tunnistajatel üsna suur teenimisvabadus. Ajast, mil üks-kaks piltlikku mägironijat ühinesid teiste tõelise kummardamise mäkke ronijatega, on üha rohkem inimesi öelnud: „Tulge, mingem üles Jehoova mäele.” Aastaks 1989 oli seal igas kuus keskmiselt 43 inimest kuulutustööd tegemas, ning selsamal aastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul 204 inimest.
Siis hakkas Jehoova, nagu tõotatud, kiirustama tõeotsijate kogumisega oma kotta. (Jesaja 60:22) Veidi aja eest moodustati Katmandus teine kogudus, ja kaks eraldi gruppi tegutseb ka väljaspool pealinna. Aprillis 1994 andis oma kuulutustegevusest aruannet 153 kristlast — see tähendab 350-protsendilist kasvu vähem kui viie aasta jooksul! Nad viisid huvitatud inimestega läbi 386 kodust piibliuurimist. Möödunud aastal viibis Mälestusõhtul 580 inimest, mis on rõõmutekitav arv. Erikokkutulekuks kogunes saali 635 inimest, kellest 20 lasi end ristida. Niisiis leiab ka tillukeses Nepaalis aset suur kasv, mis rõõmustab Jehoova tunnistajaid kogu maailmas.
Viimastel aastatel on nepaalikeelse kirjanduse väljaandmine suuresti kasvanud, mis on aidanud alandlikel inimestel võtta kindel seisukoht tõe poolel. Tõlkijad, kes India harubüroos on tõlketööks ning arvuti kasutamiseks väljaõppe saanud, teenivad nüüd täisaegsete teenijatena Katmandus. Varustusega, mida läheb tarvis töö laiendamiseks, liiguvad Nepaali teokraatlikud mägironijad jõudsalt edasi!
Roni kõrgemale kui Himaalaja
Ka sina võid tõusta mäkke, mis on kõrgem kui Himaalaja. Seda tehes ei ühine sa mitte ainult nendega, kes on pärit Nepaalist, vaid miljonitega „kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest”. (Ilmutuse 7:9) Koos kõigi nendega saad sa tunda rõõmu õpetusest, mis tuleb Loojalt, kes on loonud sellised majesteetlikud mäed nagu Nepaalis. Siis sa näed, kuidas Looja „seab asjad korda”, ning sa võid igatsusega oodata aega, mil saad igavesti elada puhastatud ja kauniks muudetud maakeral. — Jesaja 2:4, NW.
[Kaart lk 24]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Katmandu
Džomolungma
[Pilt lk 25]
Kuningriigisaali õuel Katmandus
[Pilt lk 26]
Paljud nepaallased saavad piibliuurimisest kasu