Meile anti väga kallis pärl
JUTUSTANUD RICHARD GUNTHER
Oli september 1959. Sõitsime Itaalia reisilaeval „Julio Caesar” New Yorgist üle Atlandi ookeani Hispaania linna Cádizisse. Vahitorni Ühing oli määranud minu ja mu naise Rita ning ühe teise misjonäridest abielupaari, Paul ja Evelyn Hundertmarki sellesse Pürenee poolsaare riiki. Meie ees seisis palju raskusi. Aga kuidas see juhtus, et me misjoniteenistusse astusime?
MEID Ritaga ristiti Jehoova tunnistajateks Ameerika Ühendriikides New Jersey’s 1950. aastal. Varsti pärast seda tegime otsuse, mis aja möödudes osutus väga kalliks pärliks. Olime koguduses, mille territooriumi läbitöötamiseks oli piisavalt vendi ja õdesid. Seepärast tundsime kohustust minna teenima sinna, kus kuulutajate järele on suurem vajadus. New Yorgis 1958. aasta suvel peetud Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel kokkutulekul andsimegi avalduse misjoniteenistusse astumiseks.
Peagi pärast seda kutsuti meid Vahitorni Gileadi Piiblikooli, ja ei läinud aastatki, kui olime juba misjonäridena teel Hispaaniasse. Ettevalmistuste tuhinas ja reisipalavikus ei taibanudki me tol ajal, mis meile oli antud. Jeesus rääkis ühest väga kallist pärlist. (Matteuse 13:45, 46) Kuigi Jeesus ei pidanud oma tähendamissõnas silmas misjoniteenistust, oli see eesõigus meile otsekui taoline pärl. Nüüd tagasi vaadates hindame palju enam seda väärtuslikku võimalust Jehoova organisatsioonis teenida.
Meeldejääv kogemus
Tol ajal viidi Gileadi misjonikursust läbi maakohas, New Yorgi osariigi kaunis Finger Lakesi piirkonnas. Kuus sealveedetud imetoredat kuud möödusid täielikult piibliuurimisse süvenenult ja tõelist kristlikku seltsingut nautides, eemal selle maailma asjadest ja hädadest. Meie kaasõpilased olid pärit paljudest riikidest üle kogu maailma, kaasa arvatud Austraalia, Boliivia, Kreeka, Suurbritannia ja Uus-Meremaa. Kuid varsti oligi käes kooli lõpupäev. Augustis 1959 jätsime üksteisega pisarsilmil hüvasti ja seilasime igaüks oma misjoniülesannet täitma. Kuu aega hiljem astusime Hispaania pinnale.
Uus kultuur
Maabusime Hispaania lõunapoolseimas sadamalinnas Algecirases, mis asub otse hiigelsuure Gibraltari kalju lähistel. Samal õhtul sõitsime kõik neljakesi — meie Ritaga ja Hundertmarkid — rongiga Madridi. Läksime hotelli „Mercador” ja ootasime, et Ühingu põrandaaluse büroo liikmed meiega ühendust võtaksid. Tol ajal kehtis Hispaanias generalissimus Francisco Franco diktatuur. See tähendas, et ainus seaduslikult tunnustatud religioon kogu riigis oli roomakatoliiklus. Ükskõik millise teise religiooniga tegelemine oli ebaseaduslik ja Jehoova tunnistajate majast majja kuulutustöö oli keelustatud. Kuna isegi religioosseid koosolekuid ei tohtinud pidada, ei saanud Hispaania Jehoova tunnistajad, keda tol ajal oli 30 koguduses umbes 1200, koguneda kuningriigisaalides, nagu seda tehti teistes riikides. Me pidime kogunema salaja eramajades või -korterites.
Hispaania keele õppimine ja sisseelamine
Meie esimene raske ülesanne oli keele õppimine. Esimese kuu jooksul õppisime hispaania keelt 11 tundi päevas: kõigepealt 4 tundi hommikuti keeletunnis, siis 7 tundi õhtuti omal käel. Teisel kuul olid hommikud samasugused, õhtud aga pühendasime majast majja kuulutustööle. Kujutage ette! Veel keelt oskamata ja olles pähe õppinud vaid väiksel kaardil kirjasseisva sissejuhatuse, tegime Ritaga majast majja tööd täitsa omapead!
Mäletan, et koputasin ühele uksele Vallecas, Madridi töölisklassi linnajaos. Kaart igaks juhuks käes, ütlesin hispaania keeles: „Tere hommikust. Me teeme kristlikku tööd. Piibel ütleb, et . . . (lugesime kirjakoha). Tahaksime anda teile selle brošüüri.” Ukse avanud naine vaatas meid sõnatult, siis võttis brošüüri. Kui me korduskülastust tegime, kutsus ta meid sisse, ja kui me rääkisime, ta vaid vaatas meid sõnatult. Alustasime temaga piibliuurimist nii hästi-halvasti kui oskasime, ning uurimistegi ajal ta vaid kuulas ja vaatas meid sõnatult. Mõne aja pärast ütles ta meile lõpuks, et esimesel külastusel polnud ta meie jutust aru saanud, kuid tema kõrvu oli jäänud sõna Dios (Jumal), ja sellest piisas, teadmaks, et see on midagi head. Aja möödudes, kui ta oli Piiblit võrdlemisi hästi tundma õppinud, ta ristiti ja temast sai Jehoova tunnistaja.
Hispaania keele õppimine oli mulle äärmiselt raske. Linnas ringi sõites oli mul kombeks verbide pöördeid pähe õppida. See, mis ma ühel nädalal ära õppisin, läks järgmisel nädalal meelest! See oli väga masendav. Mitu korda oleksin peaaegu käega löönud. Kuna rääkisin hispaania keelt nii kehvasti, pidid hispaania vennad minuga väga kannatlikud olema, kui ma nende juhataja olin. Ühel piirkonnakonvendil andis üks vend mulle käsitsikirjutatud teate, mille ma pidin lavalt ette lugema. Vaevaliselt tema käekirja veerides teatasin: „Võtke oma muleta’d (kargud) homme staadionile kaasa.” See pidanuks aga kõlama: „Võtke oma maleta’d (reisikohvrid) homme staadionile kaasa.” Iseenesestki mõista hakkas rahvas naerma ja ma sattusin piinlikku olukorda.
Esimesed katsumused Madridis
Need paar esimest aastat Madridis olid meile Ritaga emotsionaalselt väga rasked. Tundsime oma kodust ja sõpradest väga suurt puudust. Iga kord, kui saime Ühendriikidest kirja, valdas meid tohutu koduigatsus. Kuigi need nostalgiahood haarasid meid täiesti enda võimusesse, läksid nad siiski mööda. Lõppude lõpuks olime ju oma kodu, perekonna ja sõbrad maha jätnud selleks, et nende asemel veel kallim pärl saada. Meil tuli kohaneda.
Algul elasime Madridis ühes väga räämas võõrastemajas ehk pansionis. Saime sealt toa ja kolm korda päevas süüa. Meie tuba oli väike ja pime ning madratsid olid täidetud õlgedega. Kogu meie tagasihoidlik kuuraha kulus üüri peale. Tavaliselt sõime lõunat sealsamas keskpäeva paiku, kuid õhtusöögi jättis pansioni perenaine meile ahju sooja, et meil ka õhtul hilja midagi süüa oleks. Aga et me päevad ja õhtud läbi ringi kõndisime, läks meie kõht tihti väga tühjaks. Kui meil selleks kuuks ettenähtud raha enam järel ei olnud, ostsime oma vähese isikliku raha eest odavaima šokolaadibatooni, mis meil õnnestus leida. Kuid koos Ühingu vööndiülevaataja külastusega muutusid need olud peagi. Ta nägi meie täbarat olukorda ja ütles, et me võime endale misjonikoduks ühe väikese korteri otsida. See oli küll palju parem, kui end köögi põrandal ümmarguses vannis püsti seistes pesta. Nüüd oli meil dušš, külmkapp, kus toitu hoida, ja ühe plaadiga elektripliit, millel süüa teha. Olime selle tähelepanelikkuse eest väga tänulikud.
Imetoredad kogemused Madridis
Majast majja kuulutustööd tehti väga ettevaatlikult. Madridi tänavatel kihav elu tuli meile kasuks, kuna see pakkus kaitset liigse tähelepanu äratamise eest. Püüdsime riietuda ja käituda samamoodi kui teisedki, et meie välismaine päritolu silma ei paistaks. Ukselt uksele kuulutustööd tegime nii, et läksime ühte mitmekorruselisse elamusse, koputasime ühele uksele, rääkisime ukse avanud inimesega ja seejärel lahkusime sellest majast, sellelt tänavalt ja tollest paikkonnastki. Kuna alati võis juhtuda, et korterivaldaja helistab politseisse, ei olnud arukas samasse ümbruskonda jääda. Tegelikult juhtuski 1960. aastal nii, et kuigi Paul ja Evelyn Hundertmark olid seda meetodit kasutades olnud väga ettevaatlikud, tabati nad ikkagi ja saadeti maalt välja. Nad läksid naaberriiki Portugali ja teenisid seal mitmeid aastaid, kusjuures Paul kandis hoolt põrandaaluse harubüroo eest. Praegu on ta Californias San Diego linna ülevaataja.
Kuid selles asjas sündis siiski tasakaal. Vaid mõned kuud hiljem pidid Portugalist lahkuma kuus misjonäri, kes olid sinna teenima määratud! See tõi kaasa rõõmustava sündmuskäigu, kuna Eric ja Hazel Beveridge, kes olid samast Gileadi lennust kui meiegi, suunati nüüd Portugalist Hispaaniasse. Nii et 1962. aasta veebruaris olime taas hotellis „Mercador” — seekord Ericut ja Hazelit saabumise puhul tervitamas.
Neil Madridisoleku algusaegadel puutusime Ritaga isiklikult kokku religioosse silmakirjalikkusega. Me uurisime Piiblit Bernardo ja Mariaga, ühe abielupaariga, kes elas hurtsikus, mille Bernardo oli kõikvõimalikest minemavisatud ehitusmaterjalidest kokku klopsinud. Õppisime nendega hilisõhtuti ning pärast uurimist pakkusid nad meile tavaliselt leiba, veini ja juustu või muud, mis neil pakkuda oli. Panin tähele, et see juust sarnanes väga Ameerikas valmistatava juustuga. Ühel õhtul pärast uurimist tõid nad välja karbi, mille sees juust oli olnud. Sellele oli suurte tähtedega inglise keeles kirjutatud: „Ameerika rahvalt Hispaania rahvale — ei kuulu müümisele.” Kuidas see vaene pere selle juustu sai? Selleks, et juust vaestele kätte toimetada, kasutas valitsus katoliku kiriku abi. Kuid preester hoopis müüs seda!
Viljakas teenistus sõjaväelaste hulgas
Veidi aja pärast juhtus midagi toredat, mis tõi rohkesti õnnistusi nii meile kui paljudele teistele. Saime harubüroolt teate, kus meil paluti külastada Walter Kiedaischi nimelist noort meest USA õhujõudude baasis Torrejónis, vaid mõne miili kaugusel Madridist. Külastasime teda ja ta naist ning alustasime piibliuurimist nii nendega kui ühe teise õhujõududes teeniva abielupaariga.
Sel ajal viisin ma USA õhujõududes teenivate inimestega läbi viit piibliuurimist, kõiki muidugi inglise keeles. Nendest, kellega ma uurisin, ristiti hiljem seitse, ja pärast Ühendriikidesse tagasipöördumist said neli meest kogudusevanemateks.
Kuna meie töö oli keelustatud, oli tol ajal väga vähe võimalusi raamatuid, ajakirju ja Piibleid maale tuua. Siiski saime veidi kirjandust sissesõitnud turistide kaudu ja ka meie sidemed ameeriklastega tulid selles suhtes kasuks. Harubüroo määras minu hoole alla salajase kirjandusehoidla. See paiknes Vallecases ühe kirjutustarvete kaupluse taga olevas laoruumis. Poeomaniku naine oli Jehoova tunnistaja. Omanik ise ei olnud küll tunnistaja, kuid ta pidas meie tööst lugu ning ehkki see tähendas suurt riski nii talle kui tema ärile, lubas ta mul selles tagaruumis kogu riigi linnadesse saatmiseks kirjandusepakke teha. Et see ruum pidi alati välja nägema sellena, mis ta tegelikult oli — tolmune, segipaisatud ja pappkaste täis laoruum —, pidin ehitama tööpingi ja raamaturiiulid, mida saaks kiiresti kokku panna ja töövalmis seada ning siis mõne hetkega jälle ära peita. Tööpäeva lõpul ootasin niikaua, kuni kaupluses polnud enam kedagi, ja lipsasin oma pakkidega kiiresti välja.
Pean seda tõeliseks eesõiguseks, et sain osaleda vaimse õppematerjali, nagu ajakirjade Vahitorn ja Ärgake! ning muu kirjanduse saatmisel terve riigi kogudustesse. Need olid põnevad ajad.
Rital oli rõõm viia läbi 16 kodust piibliuurimist, ja umbes pooled nendest, kellega ta uuris, said ristitud Jehoova tunnistajateks. Dolores oli noor abielunaine, kes oma südamehaiguse tõttu pidi külmad talved voodis veetma. Kevadel suutis ta jälle jalule tõusta ja vähesel määral tegutseda. Doloresel oli tugev usk, nii et kui saabus aeg, mil Prantsusmaal Toulouse’is pidi peetama meie piirkonnakonvent, tahtis ta väga sinna minna. Arst hoiatas teda, et tema südamehaigust arvestades poleks see arukas tegu. Kodukitlis, sussides ning ilma reisikotita läks ta raudteejaama oma meest, ema ja teisi ära saatma. Kuna ta lihtsalt ei suutnud, pisarad silmis, vaadata, kuidas nad ilma temata ära sõidavad, hüppas ta rongi ja sõitiski Prantsusmaale! Rita aga ei teadnud juhtunust midagi. Milline üllatus oli tal näha Dolorest konvendil, nägu laialt naerul!
Ebaharilik piibliuurimine
Rääkides meie teenistusest Madridis, ei saa me jätta mainimata don Benigno Francot, „el profesor’it”. Üks kohalik tunnistaja võttis mu kaasa eaka härrasmehe juurde, kes elas oma naisega väga kehvas korteris. Hakkasin selle mehega Piiblit uurima. Kui olime poolteist aastat uurinud, avaldas ta soovi lasta end ristida ning temast sai Jehoova tunnistaja.
See eakas härrasmees, don Benigno Franco, oli tolleaegse Hispaania diktaatori, Francisco Franco nõbu. Don Benigno näis olevat suur vabadusearmastaja. Hispaania kodusõja ajal oli ta olnud vabariiklaste poolt ja oma nõo vastu — kindrali vastu, kes võitis sõja ja kehtestas katoliku diktatuuri. Juba 1939. aastast saadik polnud don Benignole antud õigust tööl käia ja ta pidi leppima väga napi elatisega. Nii see siis juhtuski, et generalissimus Francisco Franco, Hispaania caudillo nõost sai Jehoova tunnistaja.
Üllatav ettepanek
Aastal 1965 tegi Hispaania harubüroo meile ettepaneku alustada Barcelonas ringkonnatööd. See tähendas, et pidime lahkuma kõigist armastavatest vendadest, kellega olime Madridis väga kokku kasvanud. See, mis meil nüüd ees seisis, polnud mitte ainult uus kogemus, vaid minu jaoks ka katse. Kõik see oli hirmuäratav, sest ma olen alati oma võimetes kahelnud. Tean vägagi hästi, et Jehoova oli see, kes mul selles teenistusvaldkonnas tõhus aitas olla.
Igal nädalal ühe koguduse külastamine tähendas seda, et meil tuli elada vendade juures kodus. Pidime elama kohvrite otsas ja kolima peaaegu iga kahe nädala järel teise kohta. See on naistele eriti raske. Kuid peagi kutsusid José ja Roser Escudé, kes elasid Barcelonas, meid pikemaks ajaks enda juures peatuma. See oli neist väga kena, sest see tähendas, et meil on nüüd püsiv koht, kus oma asju hoida, ja kodu, kuhu pühapäeva õhtuti tulla.
Järgmised neli aastat tegime Ritaga ringkonnatööd Vahemere rannikul asuvas Kataloonia provintsis. Kõiki meie piiblilisi koosolekuid peeti salaja eramajades või -korterites ja ka majast majja kuulutustööd tehti ettevaatlikult, et mitte tähelepanu äratada. Mõnikord kogunes terve kogudus pühapäeval metsa „piknikule”, seda eriti siis, kui oli tegemist ringkonnakokkutulekuga.
Imetleme alati neid paljusid pühendunud vaimseid vendi, kes oma töökoha ja vabadusega riskides tegid suuri pingutusi, et kogudusi ühtsete ja aktiivsetena hoida. Paljud neist juhtisid töö laiendamist maa-asulatesse. See pani aluse suurele kasvule, mis leidis Hispaanias aset pärast keelu tühistamist ja usuvabaduse kehtestamist 1970. aastal.
Peame lõpetama oma teenistuse välismaal
Kõigi kümne aasta jooksul, mil me Hispaanias teenisime, oli meie vanemate tervisliku seisundi tõttu küsitav, kui kaua me sellest erilisest õnnistusest Jehoova teenistuses rõõmu saame tunda. Mitmel korral pidime selle teenistuse peaaegu maha jätma ning sõitma koju minu ema ja isa eest hoolitsema. Kuid tänu armastavatele vendadele ja õdedele, kes elasid minu vanemate lähistel asuvates kogudustes, saime siiski Hispaaniasse edasi jääda. Tõepoolest, selle eest, et meil oli eesõigus need aastad misjonäridena teenida, oleme osaliselt tänu võlgu teistele, kes koos meiega Jumala Kuningriigi huvid esikohale seadsid.
Detsembris 1968 läksimegi lõpuks koju, et hoolitseda minu ema eest. Sel kuul suri minu isa, ja ema jäi üksinda. Kuna meil olid täisaegse teenistuse jaoks ikka veel suhteliselt vabad käed, määrati meid ringkonnatööle, kuid seekord juba Ameerika Ühendriikides. Järgmised 20 aastat teenisime hispaaniakeelsetes ringkondades. Kuigi olime kaotanud oma väga kalli misjonipärli, oli meil selle asemel nüüd teine.
Kuulutame keset uimasteid ja vägivalda
Nüüd teenisime külg külje kõrval paljude vendade ja õdedega, kes elasid suure kuritegevusega linnaosades. Nii polnudki imestada, et juba esimesel nädalal, mil tegime ringkonnatööd New Yorgis Brooklynis, näpati Ritalt käekott.
Kord tegime mõlemad grupiga majast majja kuulutustööd ühes teises New Yorgi linnajaos. Läinud ümber nurga, märkasime, et mõningad inimesed seisid üksteise kõrval ühe mahajäetud maja seinas oleva augu ees. Kui olime paar sammu edasi astunud, panime tähele, et kõnniteel seisab üks noormees ja vaatab meid. Teisel tänavanurgal pidas üks mees vahti politseiautodele. Olime sattunud otse keset uimastioperatsiooni! Esimene vaht jahmatas, kuid nähes ajakirju Vahitorn, tundis ta kohe kergendust. Ma oleksin ju sama hästi võinud ka politseinik olla! Siis hüüdis ta hispaania keeles: „¡Los Atalayas! ¡Los Atalayas!” (Vahitornid! Vahitornid!) Ajakirjade järgi tundsid nad ära, kes me oleme, ja kõik läks rahulikult. Vahist mööda minnes ütlesin: „¿Buenos dias, como está?” (Tere hommikust? Kuidas käsi käib?) Vastuseks palus ta mul tema eest palvetada!
Raske otsus
Aastal 1990 sai ilmseks, et ma pean iga päev oma ema juures olema. Olime teinud suuri pingutusi, et reisivat tööd mitte maha jätta, kuid mõistus ütles meile, et neid kahte kohustust korraga täita ei saa. Tahtsime väga, et ema ilma armastava hooleta ei jääks. Kuid jälle pidime loobuma väga kallist pärlist, millestki, mis oli meie silmis väga väärtuslik. Kõik sõnasõnalised pärlid, mis maailmas leiduvad, ja nende mõjujõud on väga väike, võrreldes Jehoova organisatsioonis misjonäri või reisiva ülevaatajana teenimise pärliga.
Meil Ritaga on vanust nüüd juba üle 60. Oleme oma eluga päris rahul ja teenime rõõmsalt koos kohaliku hispaaniakeelse kogudusega. Vaadates tagasi Jehoova teenistuses veedetud aastatele, täname teda selle eest, et ta usaldas meile mõned väga kallid pärlid.
[Pilt lk 23]
Mina koos Ritaga ning Paul ja Evelyn Hundertmark (paremal) Madridis härjavõitluse areeni kõrval
[Pilt lk 24]
Teenime kogudust metsas „piknikul”