„Et meil on niisugune teenistus ..., siis me ei anna alla”

JUTUSTANUD RONALD TAYLOR

Oli 1963. aasta suvi ja ma võitlesin surmaga. Kaldavees kahlates astusin reetlikku süvikusse ja leidsin end äkitselt väga sügavalt veest. Kuna ma ei oska ujuda, pidin vaid mõne meetri kaugusel kaldast äärepealt uppuma. Olin juba kolm korda vee alla vajunud ja suurel hulgal merevett alla neelanud, kui sõber mu täbarat olukorda märkas ja mind kaldale vedas. Tänu koheselt tehtud kunstlikule hingamisele jäin ellu.

SEE polnud kaugeltki esimene kord, mil jõudsin arusaamisele, kui tähtis on mitte kunagi alla anda — paistku olukord nii lootusetu kui tahes. Juba varases nooruses tuli mul oma vaimse elu eest võidelda.

Esimest korda puutusin kristliku tõega kokku Teise maailmasõja süngetel päevadel. Kuulusin nende tuhandete laste hulka, kes olid pommirünnakuohtu arvestades Londonist evakueeritud. Kuna olin alles 12-aastane, ei võtnud ma sõda eriti tõsiselt; see tundus olevat lausa seiklus.

Edela-Inglismaal Weston-super-Mare’is hoolitses minu eest üks eakas abielupaar. Peagi pärast seda, kui olin jõudnud selle abielupaari poole, hakkasid meid külastama pioneerteenijad. See oli Hargreaveside pere; kõik neli — Reg, Mabs, Pamela ja Valeri — olid eripioneerid. Minu kasuvanemad võtsid tõe vastu, ja kui olin uurinud läbi raamatu Jumala kannel, tegin ka mina otsuse teenida Jehoovat. Vaid kuus nädalat hiljem kutsuti mindki kuulutustööd tegema.

Mul on ikka veel meeles see esimene päev põlluteenistuses. Ilma pikema jututa anti mulle mõned brošüürid ja öeldi: „Sina tööta sellel tänavapoolel.” Selline oli minu esimene kuulutustööpäev. Tol ajal tegime sageli kuulutustööd grammofoniplaatide abil, kuhu olid salvestatud jõulised jutlused. Minu elu õnnelikumad hetked olid need, mil sain grammofoni majast majja tassida ja plaatidelt loenguid ette mängida. Pidasin tõeliseks eesõiguseks sel kombel kasulik olla.

Tegin koolis üsna palju kuulutustööd, ja mäletan, et jätsin koolijuhatajale terve rea piibliteemalisi raamatuid. Kui olin 13, ristiti mind naabruses Bathis toimunud konvendil. Teine sõjaaja konvent, mida ma eales ei unusta, peeti 1941. aastal Leicester’s De Montfort Hallis. Läksin lavale, et saada raamat Children (Lapsed), kus oli kirjas sõnum vennalt Rutherfordilt, tolleaegselt Vahitorni Ühingu presidendilt. Kõigile kohalviibinud noortele mõeldud vaimustav kõne kinnitas minus soovi teenida Jehoovat igavesti.

Nõnda siis elasin oma kasuvanemate juures tões kasvades kaks õnnelikku aastat. Kuid 14-aastaselt tuli mul Londonisse tagasi minna ja hakata endale elatist teenima. Kuigi olin taas oma perekonnas, tuli mul vaimses mõttes omil jalul seista, sest kodus ei jaganud mitte keegi minu tõekspidamisi. Peagi andis Jehoova mulle vajalikku abi. Juba kolm nädalat pärast minu naasmist Londonisse külastas meid üks vend, et küsida minu isalt luba mind kohalikku kuningriigisaali kaasa võtta. See vend oli John Barr, kes nüüd on Jehoova Tunnistajate Juhtiva Kogu liige. Neil kriitilistel murdeea-aastatel sai temast üks minu vaimseid „isasid”. — Matteuse 19:29.

Hakkasin käima Paddingtoni koguduses, kes käis koos Londoni Beeteli kodu kõrval Craven Terrace’is. Kuna olin vaimne vaenelaps, määrati eakas võitud vend „Papa” Humphreys minu eest erilist hoolt kandma. Oli tõesti suur õnnistus, et võisin läbi käia paljude selles koguduses teenivate võitud vendade ja õdedega. Meid, kel meil oli maine lootus — ja keda kutsuti Joonadabideks —, oli vähemus. Selles koguduse raamatu-uurimisgrupis, kus mina käisin, olin mina tegelikult ainuke „Joonadab”. Ma ei seltsinud omaealistega eriti palju, kuid hinnaline küpsete vendade kaaslus andis mulle hulgaliselt kasulikke õppetunde. Neist tähtsaim oli ehk see, et Jehoova teenimist ei tohi iial hüljata.

Noil päevil oli meil tavaks pühendada kogu nädalalõpp kuulutustegevusele. Minu ülesandeks oli hoolitseda „heliauto” eest, mis tegelikult kujutas endast kolme rattaga jalgratast, mis oli kohandatud heliseadmete ja autoaku vedamiseks. Igal laupäeval istusin sellele jalgrattale ja sõitsin kuhugi tänavanurgale, kus lasime algul grammofoniplaadilt muusikat ja siis mängisime ette ühe venna Rutherfordi kõne. Laupäevad olid mõeldud ka tänavatöö tegemiseks, ja selleks kasutasime spetsiaalseid ajakirjakotte. Pühapäevad pühendasime majast majja tööle, pakkudes brošüüre ja köidetud raamatuid.

Läbikäimine innukate vanemate vendadega kinnitas minus soovi teha pioneeritööd. See soov tugevnes, kui kuulsin piirkonnakonventidel pioneeridele mõeldud kõnesid. Konvent, millel oli määrav tähtsus minu elus, peeti 1947. aastal Londonis Earl’s Courtis. Kaks kuud hiljem astusin pioneerteenistusse, ja sellest ajast peale olen püüdnud säilitada pioneerivaimu. Rõõm, mida kogesin hästi edenevaid piibliuurimisi juhatades, kinnitas mulle ikka ja jälle, et olen teinud õige otsuse.

Hispaania pruut ja tööülesanne Hispaanias

Aastal 1957, kui ma veel Paddingtoni koguduses pioneeritööd tegin, kohtasin armsat hispaania õde Rafaelat. Mõne kuu pärast me abiellusime. Meie sihiks oli koos pioneeritööd teha, kuid kõigepealt sõitsime Madridi, et kohtuda Rafaela vanematega. See külaskäik muutis minu elu. Kui olime Madridis, küsis minult vend Ray Dusinberre, Hispaania harubüroo ülevaataja, kas me võiksime kaaluda teenimist Hispaanias, kus on väga suur vajadus kogenud vendade järele.

Kuidas võisimegi taolist kutset mitte vastu võtta? Niisiis alustasime aastal 1958 üheskoos täisaegset teenistust Hispaanias. Tol ajal valitses maad Franco, ja kuna meie tegevus ei olnud seaduslikult tunnustatud, oli kuulutustööd väga raske teha. Lisaks tuli mul esimesed paar aastat hispaania keelega suurt vaeva näha. Jällegi oli käes aeg mitte alla anda, kuigi valasin rohkem kui kord pisaraid, sest suutmatus koguduse vendadega lävida viis mind lausa frustratsiooni.

Ülevaatajate järele oli sedavõrd suur vajadus, et juba kuu aja pärast juhatasin ma üht väikest rühma, kuigi purssisin hispaania keelt vaid vaevaliselt. Meie töö salajase iseloomu tõttu olime organiseerunud väikestesse 15 kuni 20 kuulutajaga rühmadesse, mis üldjoones tegutsesid kui väikesed kogudused. Algul oli koosolekute juhatamine närvesööv ülesanne, sest ma ei mõistnud kaugeltki alati, mida kuulajad vastavad. Aga mu naine istus tagareas, ja märgates, et olen raskustes, noogutas ta mulle diskreetselt kinnituseks, et vastus on õige.

Mul ei ole keeleannet ja seetõttu olin rohkem kui kord valmis sõitma tagasi Inglismaale, kus mul oleks igapidi hõlpsam tegutseda. Kuid vaatamata kõigele kompenseeris algusest peale minu keeleprobleemidest tulenevat frustratsiooni kallite Hispaania vendade ja õdede armastus ning sõprus. Ja Jehoova õnnistas mind eriliste eesõigustega, mis kaalusid üles kõik need ponnistused. Aastal 1958 kutsuti mind Hispaania delegaadina New Yorki rahvusvahelisele konvendile. Seejärel, aastal 1962, sain hinnalist väljaõpet Kuningriigi Teenistuskoolis, mis organiseeriti meile Marokos Tangeris.

Lisaks keeleraskustele varitses mind pidev oht, et satun politsei kätte. Teadsin, et arreteerimine tähendab minule kui välismaalasele automaatset riigist väljasaatmist. Et risk oleks minimaalne, töötasime paaris. Üks meist kuulutas, samal ajal kui teine valvas, avastamaks väikseimatki ohu märki. Käinud ühel või paaril uksel, tihti mõne suure maja ülakorrusel, läksime kaks-kolm hooneplokki edasi ning tegime külastusi järgmises kahes või kolmes majas. Kasutasime palju Piiblit ja kandsime kaasas vaid üksikuid hoolega mantlihõlma alla peidetud brošüüre, et saaksime neid huvitatud inimestele pakkuda.

Pärast aastat Madridis määrati meid tööle Vigosse, suurde linna Hispaania loodeosas, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Ühing soovitas, et umbes ühe kuu võiks enamiku tunnistustööst teha minu naine — jätmaks muljet, et oleme seal vaid turistidena. Kuigi püüdsime tagasihoidlikult tegutseda, äratas meie kuulutustegevus tähelepanu. Ei möödunud kuudki, kui katoliku preestrid hakkasid meid raadio kaudu teotama. Nad hoiatasid oma kirikurahvast, et üks abielupaar käib majast majja ja räägib Piiblist — tol ajal peaaegu seadusega keelatud raamatust. See „tagaotsitav abielupaar” on üks välismaalane ja tema hispaanlannast naine, kes peamiselt kõnelebki!

Preestrid andsid välja käsu, et ainuüksi selle ohtliku abielupaariga kõnelemine on patt, mida saab andeks vaid siis, kui sellest otsekohe preestrile pihtida. Ja nagu oodata võiski, ütles üks naine pärast seda, kui olime lõpetanud meeldiva vestluse, et ta vabandab, kuid tal tuleb minna pihile. Tema majast lahkudes nägime, kuidas ta kiriku poole tõttas.

Väljasaatmine

Kõigest kaks kuud pärast Vigosse saabumist tabas meid ootamatult politsei. Meid arreteerinud politseinik oli sümpaatne mees ja jättis teel politseijaoskonda meie käed raudu panemata. Jaoskonnas silmasime tuttavat nägu — masinakirjutajat, kellele olime hiljuti tunnistust andnud. Ta oli ilmselgelt kimbatuses, nähes, kuidas meid otsekui kurjategijaid koheldakse, ning kiirustas meile kinnitama, et tema küll ei ole meid üles andnud. Kõigele vaatamata süüdistati meid „Hispaania vaimse ühtsuse” ohustamises, ja kuus nädalat hiljem saadeti meid maalt välja.

See oli tagasilöök, kuid meil ei olnud kavatsustki alla anda. Ibeeria poolsaarel oli ikka veel palju tööd teha. Olnud kolm kuud Tangeris, määrati meid tööle Gibraltarile — järjekordsele täiesti läbitöötamata territooriumile. Apostel Paulus ütleb, et kui me oma teenistust kalliks peame, siis me jätkame tööd ja saame ka tasu. (2. Korintlastele 4:1, 7, 8) Meie puhul pidas see täiesti paika. Gibraltaril külastusi tehes alustasime kohe esimeses majas terve perekonnaga piibliuurimist. Peagi juhatas kumbki meist 17 piibliuurimist. Paljud, kellega uurisime, said Jehoova tunnistajateks, ja kahe aasta pärast oli seal kogudus, kuhu kuulus 25 kuulutajat.

Aga nagu Vigoski, alustas vaimulikkond meie vastu laimukampaaniat. Anglikaani piiskop Gibraltaril hoiatas politseiülemat, et me olla „mittesoovitavad isikud”, ja sellel survepoliitikal oli lõpuks edu. Jaanuaris 1962 saadeti meid Gibraltarist välja. Kuhu me nüüd läheme? Hispaanias oli ikka veel suur vajadus töötegijate järele, niisiis läksime sinna tagasi, lootes, et politsei on meie minevikuregistri unustanud.

Meie uueks koduks sai päikseline Sevilla. Seal oli meil rõõm teha tihedat koostööd teise pioneeridest abielupaari, Ray ja Pat Kirkupiga. Kuigi Sevillas elas oma pool miljonit inimest, oli meid vaid 21 kuulutajat, seega oli veel palju tööd ees. Nüüd on seal 15 kogudust ja 1500 kuulutajat. Aasta pärast sai meile osaks meeldiv üllatus: meid kutsuti reisivale tööle Barcelona linna ja selle ümbruskonda.

Maal, kus meie töö ei ole seaduslikult tunnustatud, on ringkonnatöö veidi teistsugune. Külastasime iga nädal väikseid rühmi, kusjuures enamikus neis oli väga vähe võimekaid vendi. Need hoolsalt töötavad vennad vajasid hädasti väljaõpet ja tuge, ning püüdsime seda anda niipalju kui vähegi suutsime. Me armastasime seda tööd! Olles viibinud hulk aastaid piirkondades, kus tunnistajaid oli vähe või üldsegi mitte, oli meil nüüd rõõm külastada nii paljusid vendi ja õdesid. Pealegi oli kuulutustöö Barcelonas kergem ning palju inimesi soovis koos meiega Piiblit uurida.

Võitlus depressiooniga

Kuid kõigest kuus kuud hiljem tuli mu ellu järsk pööre. Minuga juhtunud õnnetuse tõttu, mida algul kirjeldasin, oleks meie esimesest puhkusest mererannas peaaegu tragöödia saanud. Füüsiliselt paranesin uppumisšokist üsna pea, aga minu närvisüsteemile jättis juhtum kustutamatu jälje.

Mõne kuu jooksul püüdsin ringkonnatööd kõigest väest jätkata, kuid lõpuks olin ravi saamiseks sunnitud Inglismaale tagasi pöörduma. Kahe aasta pärast olin paranenud sedavõrd, et võisime minna tagasi Hispaaniasse, kus alustasime taas ringkonnatööd. Kuid seegi kord tegime seda vaid lühikest aega. Minu naise vanemad jäid raskesti haigeks, ning et nende eest hoolitseda, tuli meil täisaegsest teenistusest vastu tahtmist lahkuda.

Elu muutus veelgi raskemaks, kui mu närvid 1968. aastal täielikult üles ütlesid. Oli aegu, mil me mõlemad arvasime, et ma ei saagi enam terveks. Tundus, et olen jälle uppumas, kuid teisel kombel! Peale selle et mind valdasid negatiivsed tunded, röövis depressioon kogu mu jõu. Elasin üle äärmise kurnatuse perioode, mistõttu olin sunnitud peaaegu pidevalt puhkama. Tol ajal ei mõistnud kaugeltki kõik vennad sedalaadi probleemi, kuid ma teadsin, et Jehoova mõistab. Olen leidnud sügavat rahuldust, lugedes ajakirjadest Vahitorn ja Ärgake! suurepäraseid artikleid, mis on väga mõistvad ja pakuvad depressiooni all kannatajatele suurt abi.

Kogu selle raske aja jooksul sain oma naiselt pidevalt julgustust. Ühine probleemidega toimetulek tõepoolest tugevdab abielusidet. Rafaela vanemad surid, ja pärast 12 pikka aastat paranes mu tervis sedavõrd, et leidsime, et võime jälle täisaegsesse teenistusse astuda. Meie üllatuseks ja rõõmuks kutsuti meid 1981. aastal jälle ringkonnatööle.

Alates ajast, mil lahkusime reisivast teenistusest, olid Hispaanias teokraatia vallas toimunud hiigelmuutused. Nüüd oli kuulutustöö vaba, niisiis pidin end „ajaga kurssi viima”. Kõigele vaatamata oli ringkonnaülevaatajana teenimine seegi kord suur eesõigus. Kuna olime teinud pioneeritööd raskustele vaatamata, võisime nüüd julgustada pioneere, kellel oli probleeme. Ja sageli saime aidata teistelgi pioneeride ridadesse astuda.

Teinud 11 aastat reisivat tööd Madridis ja Barcelonas, olime halveneva tervise tõttu sunnitud endile jälle uue ülesande võtma. Meid määrati Salamanca linna eripioneerideks, kus ma sain kogudusevanemana kasulik olla. Salamanca vendade abiga tundsime end seal kohe koduselt. Aasta hiljem saabus uus kriis, mis pani meie vastupidavuse katsele.

Rafaela muutus mingil seletamatul põhjusel äärmiselt aneemiliseks, ning uuringud näitasid, et tal on käärsoolevähk. Nüüd tuli minul olla tugev pool ja toetada oma naist kõigest väest. Esmalt ei suutnud me seda kõike uskuda, siis järgnes hirm. Kas Rafaela jääb elama? Sellistel momentidel aitab edasi minna täielik usaldus Jehoova vastu. Mul on rõõm teatada, et Rafaela operatsioon oli edukas, ja me loodame väga, et vähk ei hakka taas vohama.

Kuigi meil on olnud nende 36 Hispaanias veedetud aasta jooksul omad tõusud ja mõõnad, on selle vaimse kasvu aja läbielamine valmistanud meile südamerõõmu. Oleme näinud, kuidas väike 800 kuulutajast koosnev salk 1958. aastal on nüüdseks kasvanud 100000 kuulutajast koosnevaks armeeks. Meie raskusi on korvanud mitmesugused rõõmud — oleme saanud aidata teistel tõe vastu võtta ja vaimselt küpseks saada, oleme võinud töötada koos kui mees ja naine ning tunda, et oleme oma elu kasutanud parimal võimalikul viisil.

Paulus ütleb oma teises kirjas korintlastele: „Et meil on niisugune teenistus selle halastuse järgi, mis meile on osaks saanud, siis me ei anna alla.” (2. Korintlastele 4:1, NW) Kui ma vaatan tagasi, siis on minu meelest olnud terve rida tegureid, mis ei ole lasknud mul alla anda. Hea aluse rajas ustavate võitud vendade eeskuju, kes minu vastu murdeea-aastatel huvi tundsid. Suurepärane abi on see, kui sul on abikaasa, kellel on samad vaimsed sihid; kui olin depressioonis, siis Rafaela julgustas mind, ja mina olen teinud sedasama tema heaks. Suur väärtus on ka huumorimeelel. Kui suudame koos vendadega naerda — ja iseenda üle naerda — paistavad probleemid kuidagi vähem ränkadena.

Kuid et katsumustes vastu pidada, läheb eelkõige tarvis Jehoova väge. Mul on alati meeles Pauluse sõnad: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks.” Kuna meid toetab Jehoova, ei pea me eales alla andma. — Filiplastele 4:13.

[Pildid lk 23]

Ronald ja Rafaela Taylor aastal 1958

[Pildid lk 24, 25]

Koosolek Hispaanias keelu ajal (1969)