Kas ettemääratust on võimalik kokku sobitada Jumala armastusega?

„MEIE defineerime predestinatsiooni kui Jumala igavest kava, millega ta määras kindlaks, mida ta tahab iga inimesega teha. Sest ta ei loonud neid kõiki samasse seisundisse, vaid määras ühed ette igavesse ellu ja teised igavesse hukatusse.”

Selliselt defineeris protestantlik reformaator Johann Calvin oma predestinatsioonikäsitust raamatus Institution de la religion chrétienne (Ristiusu õpetus). See käsitus põhineb ideel, et Jumal on kõiketeadev, ja et tema loodute teod ei saa seada kahtluse alla tema eesmärke ega kohustada teda muutusi tegema.

Kuid kas tõepoolest näitab Piibel Jumalat sellises valguses? Mis veelgi olulisem: kas selline selgitus sobib ühte Jumala omadustega, eriti neist kõige tähtsama — armastusega?

Jumal suudab tulevikku ennustada

Jumal suudab tulevikku ennustada. Ta ütleb enda kohta, et tema on see, „kes algusest alates kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud, kes ütleb: minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan”. (Jesaja 46:10) Jumal on lasknud kogu inimajaloo vältel panna kirja prohvetiennustusi, näitamaks, et ta võib kasutada oma etteteadmisvõimet ja ennustada sündmusi, enne kui need aset leiavad.

Kui Babüloni kuninga Belsassari valitsemisajal nägi prohvet Taaniel nägemuses kahte metsalist, kellest üks teise välja tõrjus, siis selgitas Jehoova talle selle tähenduse: „Jäär, keda sa nägid, kellel oli kaks sarve, on Meeda ja Pärsia kuningad. Karune sikk on Kreeka kuningas.” (Taaniel 8:20, 21) On ilmne, et Jumal kasutas oma etteteadmisvõimet tulevaste maailmavõimude järjestuse paljastamiseks. Tollasele Babüloonia impeeriumile pidi järgnema Meeda-Pärsia ja seejärel Kreeka.

Prohvetiennustused võivad puudutada ka üksikisikuid. Näiteks teatas prohvet Miika, et Messias sünnib Petlemmas. (Miika 5:1) Ka sel juhul kasutas Jumal oma etteteadmisvõimet. Kuid see sündmus tehti teatavaks erilise eesmärgiga — et võidaks teha kindlaks, kes on Messias. See ei õigusta aga üldistust, et ettemääratuse õpetus käib iga üksikisiku kohta.

Vastupidi, Pühakiri näitab, et on olukordi, kus Jumal peab paremaks lõpptulemust mitte ette teada. Vahetult enne Soodoma ja Gomorra hävitamist teatas ta: „Ma lähen alla ja vaatan, kas nad minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!” (1. Moosese 18:21) See tekst näitab meile selgelt, et Jumal ei teadnud, kuivõrd kõlvatud need linnad on, enne kui ta seda asja lähemalt uuris.

On tõsi, et Jumal suudab teatud sündmusi ette näha, kuid paljudel juhtudel on ta pidanud paremaks oma etteteadmisvõimet mitte kasutada. Kuna Jumal on kõikvõimas, on tal õigus oma võimeid kasutada nii, nagu tema soovib, mitte aga vastavalt ebatäiuslike inimeste soovidele.

Jumal, kes on võimeline asjad korda seadma

Mõned ütlevad sarnaselt Calviniga, et Jumal määras inimese pattulangemise juba enne tema loomist ning et enne seda pattulangemist määras ta ka ette ’äravalitud’ inimesed. Aga kui see oleks tõsi, kas ei oleks sel juhul Jumala poolt silmakirjalik pakkuda Aadamale ja Eevale väljavaadet saada igavene elu, olles seejuures täiesti teadlik, et neil pole võimalik seda nautida? Veelgi enam, Pühakiri ei eita kuskil, et esimesele inimpaarile oli antud võimalus valida: kas järgida Jumala juhendeid ja elada igavesti või need hüljata ning surra. — 1. Moosese 2. peatükk.

Kuid kas Aadama ja Eeva patt ajas tõepoolest nurja Jumala eesmärgi? Ei ajanud, sest kohe pärast nende patustamist teatas Jumal, et ta laseb tõusta „seemne”, kes hävitab Saatana ja tema käsilased, ning et ta seab jälle asjad maa peal korda. Täpselt nii nagu üksikud putukad ei saa takistada aednikku saamast head saaki, ei takista ka Aadama ja Eeva sõnakuulmatus Jumalat maad paradiisiks muutmast. — 1. Moosese 3. peatükk.

Hiljem teatas Jumal, et kuningas Taaveti järeltulijale usaldatakse Kuningriigi valitsus ning et selles Kuningriigis liitub temaga teisigi. Neid teisi nimetatakse „Kõigekõrgema pühadeks”. — Taaniel 7:18; 2. Saamueli 7:12; 1. Ajaraamat 17: 11.a

Ennustamine ei ole ettemääramine

Tõsiasi, et Jumal otsustas mitte teada, missuguse tee inimkond valib, ei takistanud teda prohvetlikult ennustamast seda, millised tagajärjed on inimese headel ja halbadel tegudel. Mehaanikut, kes hoiatab autojuhti, et selle auto ei ole korras, ei saa õnnetuse korral vastutavaks pidada ega teda selle ettemääramises süüdistada. Samamoodi ei saa ka Jumalat süüdistada selles, et ta määrab ette üksikisikute tegude kurvad tagajärjed.

Sama osutus tõeks ka esimese inimpaari järeltulijate puhul. Enne kui Kain tappis oma venna, seadis Jehoova ta valiku ette. Kas valitseb tema patu üle või valitseb patt tema üle? Mitte miski jutustuses ei näita, et Jehoova oleks ette määranud selle, et Kain teeb halva valiku ja mõrvab oma venna. — 1. Moosese 4:3—7.

Hiljem andis Moosese seadus iisraellastele hoiatuse selle kohta, mis võib juhtuda nendega siis, kui nad pöörduvad Jehoovast ära, näiteks võttes endale naisi paganrahvaste hulgast. Läkski just nii, nagu oli ennustatud. Seda võib näha kuningas Saalomoni näitest, keda tema võõramaalastest naised veel tema vanas eas mõjutasid ebajumalaid kummardama. (1. Kuningate 11:7, 8) Tõepoolest, Jumal hoiatas oma rahvast, kuid ta ei määranud ette iga üksikisiku teguviisi.

Äravalituid julgustatakse vastu pidama, kui nad ei taha jääda ilma neile tõotatud autasust valitseda taevastes koos Kristusega. (2. Peetruse 1:10; Ilmutuse 2:5, 10, 16; 3:11) Mõned möödunud aja teoloogid ongi küsinud, mispärast olid sellised meeldetuletused üldse vajalikud, kui äravalitute kutsumine oleks lõplik?

Ettemääratus ja Jumala armastus

Inimene loodi „Jumala näo järgi” ja talle anti vaba tahe. (1. Moosese 1:27) Kuna inimesed pidid Jumalat austama ja teenima armastusest ajendatuna, mitte aga nagu robotid, kelle iga liigutus on ette määratud, oli vaba tahe paratamatult tarvilik. Armastus, mida ilmutavad intelligentsed, vabad loodolevused, annab Jumalale võimaluse lükata ümber ebaõiglased süüdistused. Ta ütleb: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” — Õpetussõnad 27:11.

Kui Jumala sulaste elu oleks ette määratud — ehk piltlikult öeldes programmeeritud —, kas ei võidaks siis nende armastuse ehtsust Looja vastu küsitavaks pidada? Kas poleks see vastuolus Jumala erapooletusega, kui ta määraks valikuliselt ette ära need inimesed, kellele peab osaks saama au ja õnn, võtmata seejuures arvesse nende isiksuse häid ja halbu külgi? Veelgi enam, kui nüüd mõned seatakse sellisesse eelistatud olukorda, samal ajal kui teised on määratud igavesse karistusse, siis vaevalt et see „äravalitutes” siirast tänutunnet äratab. — 1. Moosese 1:27; Iiob 1:8; Apostlite teod 10:34, 35.

Lõpuks käskis Kristus oma jüngritel kuulutada head sõnumit kogu inimkonnale. Kui Jumal oleks juba ära valinud need, kes päästetakse, siis kas ei vähendaks see kristlaste indu evangeeliumi kuulutamisel? Kas ei muudaks see kuulutustöö tegelikult täiesti mõttetuks?

Jumala erapooletu armastus on tugevaim jõud, mis võib ajendada inimesi talle vastuarmastust osutama. See, et Jumal ohverdas oma Poja ebatäiusliku ja patuse inimkonna eest, oli tema suurim armastuse väljendus. Jumala etteteadmisvõime oma Poja suhtes on erakordne näide, kuid see kinnitab meile, et algse seisundi taastamise tõotused, mis teostuvad Jeesuse kaudu, täituvad kindlasti. Uskugem siis sellesse Pojasse ja tulgem Jumala ligi. Näidakem oma tänulikkust sellega, et võtame vastu Jumala kutse astuda oma Loojaga headesse suhetesse. Tänapäeval esitab Jumal selle kutse kõigile neile, kes tahavad kasutada oma vaba tahet ja näidata oma armastust tema vastu.

[Allmärkus]

[Kast lk 7]

ETTEMÄÄRATUD KUI KLASS

„Need, kellest Ta on ette teadnud, need Ta on ka ette määranud saama oma Poja näo kujulisteks, et Tema oleks esikpoeg paljude vendade seas. Keda Tema aga on ette määranud, neidsamu Ta on ka kutsunud; ja keda Tema on kutsunud, neid Ta on ka õigeks teinud; keda Tema aga on õigeks teinud, neid Ta on ka kirgastanud.” (Roomlastele 8:29, 30, UT) Kuidas me peaksime mõistma terminit „ette määranud”, mida Paulus nendes salmides kasutas?

Siin Pauluse poolt esitatud mõttekäik ei kajasta üksikisiku ettemääratuse idee kõikumatut tõestust. Meie sajandi algupoole sõnaraamat Dictionnaire de théologie catholique selgitas Pauluse mõttekäiku (Roomlastele, peatükid 9—11) järgmiselt: „Järjest enam võidab poolehoidu katoliku õpetlaste hulgas levinud arvamus, et tegelikku predestinatsioonikäsitust igavesele elule pole lõplikult välja kujundatud.” Seejärel tsiteerib seesama teatmeteos M. Lagrange’i sõnu: „Peamiselt Pauluse poolt käsitletud küsimus ei puuduta üldsegi mitte predestinatsiooni ega hukatusele määramist, vaid hoopiski paganrahvaste kutsumist kristluse armu alla, mille antiteesiks on juutide uskmatus. . . . See puudutab inimgruppe — paganrahvaid ja juute —, mitte aga otseselt konkreetseid üksikisikuid.” — Meie kursiiv.

Alles hiljuti tegi piiblitõlge The Jerusalem Bible seoses nende peatükkidega (9—11) samasuguse järelduse: „Seega ei puuduta nende peatükkide teema üksikisiku aulisuse ega ka usu predestinatsiooni sõlmküsimust, vaid hoopiski seda osa, mida etendas Iisrael inimkonna pääste ajaloos, seda ainsat küsimust, mida V[ana] T[estamendi] ütlustes käsitletakse.”

Roomlastele 8. peatüki viimased salmid kuuluvad samasse konteksti. Seega tuletavad need salmid meile õigusega meelde, et Jumal nägi ette, et inimkonna hulgas saab olema teatud klass ehk grupp, keda kutsutakse valitsema koos Kristusega, ning ta nägi ette ka neid nõudeid, millele need inimesed peavad vastama — ja seda tehes ei määratud ette, kes nimelt ära valitakse, sest see oleks vastuolus tema armastuse ja õiglusega.