Kas Jumal on meie saatuse juba kindlaks määranud?

„KUI paljud näilised probleemid oleksid olemata, kui alatihti vääriti mõistetavat terminit ’ettemääratus’ poleks üleüldse kasutusele võetudki”. Kui sina aga oled sõna „ettemääratus” ise kasutanud või kuulnud seda kasutatavat, võib eelöeldu sinus ehk imestust tekitada.

Hiljuti ilmunud prantsuskeelse katoliku entsüklopeedia Théo arvamuse kohaselt on sõna „ettemääratus” parem mitte kasutada. Üks teine raamat väidab: „Tundub, et tänapäeval polegi ettemääratus enam teoloogiliste vaidluste keskpunktiks, isegi mitte enamiku protestantide meelest.”

Vaatamata sellele ei ole ettemääratuse keerdsõlm andnud rahu paljudele inimestele läbi kogu ajaloo. See oli reformatsiooniks tõuke andnud vastuolude tuum, ning isegi katoliku kirikus põhjustas see sajanditepikkusi ägedaid vaidlusi. Kuigi selle üle väideldakse tänapäeval vähem, on see siiski probleemküsimuseks. Kes siis ei tahaks teada, kas ta saatus on kindlaks määratud!

Ettemääratus — selle sõna tähendus

Milline tähendus on sõnal „ettemääratus” ehk predestinatsioon kirikutes? Sõnaraamatu Dictionnaire de théologie catholique järgi on see „jumalik tahe tuua teatud nimeliselt kindlaksmääratud isikud igavesse ellu”. Tavaliselt mõeldakse, et need valitud, „nimeliselt kindlaksmääratud” inimesed on needsamad, kellele apostel Paulus viitab oma kirjas roomlastele järgmiste sõnadega: „Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes tema kavatsuse järgi on kutsutud. Sest keda ta on ette ära tundnud, ja keda ta on kutsunud, need on ta ka ette ära määranud olema tema Poja näo sarnased . . . Aga keda ta on ette ära määranud, need on ta ka kutsunud, ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, ent keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka austanud.” — Roomlastele 8:28—30.

Arvati, et mõned inimesed on juba enne sündimist Jumala poolt välja valitud jagama Kristuse au taevastes. See viib kaua aega vaidluse all olnud küsimuseni: kas Jumal valib oma suva kohaselt välja need inimesed, keda ta tahab päästa, või on inimestel vaba tahe ning omapoolne osa Jumala soosingu võitmisel ja selle säilitamisel?

Augustinus, ettemääratuse isa

Kuigi ka teised kirikuisad olid varem ettemääratusest kirjutanud, peetakse Augustinust (354—430 m.a.j.) üldiselt nii katoliku kui ka protestantliku kiriku selle doktriini alusepanijaks. Augustinuse arvamuse kohaselt on õiglastele inimestele igavesest ajast alates Jumala poolt ette määratud igavesed õnnistused. Teisest küljest peavad ebaõiglased, kuigi Jumal pole nende elu sõna otseses mõttes ette määranud, saama oma pattude eest teenitud karistuse, hukkamõistmise. Augustinuse selgitustes oli vähe ruumi inimese vabale tahtele, ja see sillutas teed paljudele tüliküsimustele.

Augustinuse järeltulijad

Ettemääratuse ja vaba tahte ümber keerlevad vaidlused kerkisid taas pidevalt esile keskajal ning jõudsid otsustavasse järku reformatsiooni ajal. Lutheri meelest oli inimese ettemääratus Jumala-poolne vaba valik, ilma et Ta näeks ette, millised on need väljavalitute voorused ehk head teod. Calvin tuli oma kaheosalise predestinatsioonikäsitusega palju radikaalsemale järeldusele: mõned on ette määratud igaveseks päästeks, teised igaveseks hukkamõistmiseks. Kuid siiski pidas ka Calvin Jumala valikut meelevaldseks, isegi käsitamatuks.

Vaidlused ettemääratuse ja sellega tihedalt seotud „armuvaliku” üle — milleks kirikud nimetavad inimeste päästmist ja õiglaseks tunnistamist Jumala poolt — muutusid nii laiaulatuslikuks, et 1611. aastast ei lubanud katoliku Püha Tool ilma temapoolse nõusolekuta midagi selleteemalist kirjastada. Katoliku kirikus leidsid Augustinuse õpetused 17. ja 18. sajandil suurt toetust prantsuse jansenistide poolt. Nad propageerisid väga ranget eliitkristluse vormi ning neil oli järelkäijaid isegi aristokraatide hulgas. Kuid poleemika selle küsimuse ümber ei vaibunud. Kuningas Louis XIV käskis hävitada Port-Royali kloostri, mis oli jansenistliku mõttesuuna häll.

Protestantlikes reformeeritud kirikuteski ei paistnud väitlus vaibuvat. Teiste usurühmituste seas arvasid ka remonstrandid, kes olid Jakob Arminiuse järgijad, et inimesel endal on pääste saamisel teatud osa. Protestantlik Dordrechti sinod (1618—1619) lahendas ajutiselt selle küsimuse, võttes omaks range kalvinistliku ortodoksia. Vastavalt raamatu L’Aventure de la Réforme—Le monde de Jean Calvin sõnadele pani riid ettemääratuse ja vaba tahte pärast Saksamaal alguse pikale perioodile, mida iseloomustasid „ebaõnnestunud püüded teolooge lepitada, aga ka nende teotamine, vangistamine ja maapakku saatmine”.

Kas ettemääratus või vaba tahe?

Algusest peale on need kaks täiesti vastandlikku ideed — ettemääratus ja vaba tahe — põhjustanud mitmeid ägedaid konflikte. Augustinus ei olnud suutnud seda ühtesobimatust seletada. Ka Calvini meelest oli see Jumala suveräänse tahte väljendus ja seetõttu seletamatu.

Kuid kas see, mida Piibel räägib meile Jumala omaduste ja isiksuse kohta, aitab meil neid küsimusi paremini mõista? Järgnev artikkel arutab neid mõtteid lähemalt.

[Pildid lk 4]

Calvin

Luther

Jansen

[Allikaviide]

Fotod: Bibliothèque Nationale, Paris