Gootikeelne Piibel — märkimisväärne saavutus

GOODID olid osa tõenäoliselt Skandinaaviast pärinevast germaani hõimuliidust. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel rändasid nad kaugele lõunasse Musta mere ja Doonau jõe aladele, lausa Rooma impeeriumi eelpostideni.

Esimene kirjanduslik teos, mis üldse germaani keeltes välja anti, on gootikeelne Piibel. Sellest tõlkest on säilinud vaid katkendeid. Kuid sellele vaatamata on see ainulaadne ja väärtuslik Pühakirja tõlge. Miks?

Ulfilas — misjonär ja piiblitõlkija

Selle Piibli tõlkija oli Ulfilas, keda tuntakse ka tema gootipärase nime Wulfila järgi. Vastavalt ajaloolase Philostorgiose sõnadele oli Ulfilas nende vangide järeltulija, kes võeti kinni gootide röövretkel Kapadookiasse, mis on praegusaja Ida-Türgi osa. Ta sündis umbes aastal 311 m.a.j., ning ligikaudu 30 aastat hiljem pühitses Eusebios Nikomeediast ta vaimulikuks ja talle anti väljaõpet misjonitööks gootide seas.

„Selleks et usule pöördunuid õpetada ja nende arvu suurendada,” ütleb ajaloolane Will Durant, „tõlkis ta kannatlikult kreeka keelest gooti keelde kogu Piibli, välja arvatud Kuningate raamatud.” (The Age of Faith) Lisaks Nehemja raamatu katkendile on gootikeelse Piibli käsikirjadest säilinud üksnes Kristlike Kreeka Kirjade osi.

Gooti keel ei olnud kirjakeel. Seepärast seisis Ulfilas tõlkimisel silmitsi erakordset leidlikkust nõudva väljakutsega. Muistsed kirikuloolased usuvad, et tema mõtles välja 27 tähest koosneva gooti tähestiku, mis põhineb peamiselt kreeka ja ladina tähestikel. Peale selle märgib The New Encyclopædia Britannica, et „tema mõtles välja germaanlaste kristliku oskussõnavara, mida osaliselt praegugi kasutatakse”.

Gootikeelse Piibli esiajalugu

Aastaks 381 m.a.j. oli Ulfilas oma tõlketöö lõpetanud ning kahe või kolme aasta pärast ta suri. Seda, et tema töö oli hinnatud, kinnitab The Encyclopedia Americana, kus öeldakse, et „see tõlge oli laialdaselt kasutusel Hispaaniasse ja Itaaliasse rännanud gootide seas”. Tõepoolest, säilinud katkendite arvu järgi otsustades võib arvata, et sellest gootikeelsest Piiblist tehti palju koopiaid. Tõenäoliselt valmisid paljud käsikirjad Ravenna ja Verona skriptooriumides, mis asusid piirkonnas, kuhu goodid olid asutanud oma kuningriigi. Skriptooriumid olid kloostriruumid, kus kirjutati ning kopeeriti käsikirju.

Rahvana lakkasid goodid olemast umbes aastal 555 m.a.j., pärast seda kui Bütsantsi keiser Justinianus I oli taasvallutanud Itaalia. Tönnes Kleberg ütleb, et pärast nende väljasuremist „kadusid Itaaliast gooti keel ja gooti pärimused, jättes endast maha vaevumärgatava jälje. Gootikeelsed käsikirjad ei huvitanud enam kedagi. . . . Enamik neist tehti tükkideks ja kiri kraabiti neilt maha. Seejärel kirjutati kallile pärgamendile uued tekstid”.

Säilinud käsikirjad

Mõnedelt sellistelt käsikirjadelt ei kustutatud teksti hoolikalt, mistõttu algne kiri jäi ähmaselt nähtavaks. Mitmed sellised palimpsestid, nagu neid kutsutakse, on üles leitud ja nendel leiduv tekst on taastatud. On tähelepanuväärne, et kuulus Codex argenteus, mis sisaldab nelja evangeeliumi, järjestuses Matteuse, Johannese, Luuka ja Markuse evangeelium, on jäänud täiesti vigastamata.

Arvatakse, et see suurepärane koodeks valmis Ravenna skriptooriumis kuuenda sajandi algul m.a.j. Seda kutsutakse Codex argenteuseks, mis tähendab „hõbekäsikiri”, kuna see on kirjutatud hõbedase tindiga. Selle pärgamendist lehed on värvitud purpurpunaseks, mis viitab tõenäoliselt asjaolule, et see oli mõeldud kuninglikust soost isikule. Iga evangeeliumi kolme esimest rida ning lõikude algusosa kaunistavad kuldtähed. Ka evangelistide nimed on kirjutatud kullaga iga kirjaveeru all oleva nelja kõrvutise „võlvkäigu” ülaossa. Igal lehel on toodud viited paralleelkohtadele evangeeliumides.

Gootikeelse Piibli teksti taastamine

Pärast gooti rahva sulamist teiste rahvaste hulka kadus väärtuslik Codex argenteus jäljetult. Seda ei nähtud enne 16. sajandi keskpaika, mil see tuli päevavalgele Saksamaal Kölni lähedal Werdeni kloostris.

Aastal 1569 avaldati Meie Isa palve gootikeelne tõlge, millega pöörati tähelepanu Piiblile, kust see oli võetud. Nimi Codex argenteus ilmus esimest korda trükis aastal 1597. Werdenist sattus see käsikiri keisri kunstikogusse Prahas. Ent aastal 1648, mil lõppes Kolmekümneaastane sõda, võtsid võidukad rootslased selle koos teiste aaretega kaasa. Alates aastast 1669 on see koodeks püsivalt hoiul olnud Rootsis Uppsala ülikooli raamatukogus.

Codex argenteus koosnes algselt 336 lehest, millest 187 on Uppsalas. Veel üks leht — Markuse evangeeliumi viimane leht — leiti 1970. aastal Saksamaalt Speyerist.

Kohe kui koodeks üles leiti, hakkasid õpetlased selle teksti uurima, et surnud gooti keelt tundma õppida. Kasutades kõiki kättesaadavaid käsikirju ning eelnevate teksti taastamise katsete tulemusi, koostas ja avaldas saksa õpetlane Wilhelm Streitberg 1908. aastal teose „Die gotische Bibel” (Gootikeelne Piibel), kus kõrvuti olevatel lehekülgedel on vastavalt kreeka- ja gootikeelne tekst.

Tänapäeval pakub see gootikeelne Piibel huvi peamiselt õpetlastele. Kuid tõsiasi, et see valmis Piibli tõlkimise algusaegadel ja et seda peeti kalliks, annab tunnistust Ulfilase soovist ning otsustavusest tõlkida Jumala Sõna kaasaegsesse keelde. Ta mõistis õigesti, et ainult sel moel võivad goodid kristlikust tõest aru saada.

[Pildi allikaviide lk 9]

Courtesy of the Uppsala University Library, Sweden