’Üksainus leht oleks võinud otsekui täht sellest pimedusest läbi tungida’
TÄNAPÄEVAL on Pühakirja tõlked peaaegu kõikjal kättesaadavad. Kuid tihtipeale on võitlus Piibli pärast olnud elu ja surma küsimus.
Wendell Prime kirjutas raamatus Fifteenth Century Bibles (Viieteistkümnenda sajandi Piiblid): „Kolmkümmend aastat pärast trükikunsti leiutamist tegutses inkvisitsioon Hispaanias täiseduga. Inkvisitsioon karistas sellel maal 342000 inimest, kellest 32000 põletati elusalt. See, mis neid märtrileekidesse viis, oli Piibel. Sama kohutavalt tegutses see hävitav masinavärk nii Põhja- kui ka Lõuna-Itaalias. Peapiiskopid olid inkvisitsiooni toetusel hävitav tuli nii Piiblitele kui ka nende lugejatele. Nero laskis kristlastel särada otsekui valgused maailmas, õmmeldes nad pigiga kaetud kottidesse ja süüdates põlema ning kasutades neid küünaldena oma prassimispaiga valgustamisel. Ent Euroopa linnade tänavail lõõmasid lõkked, milles põletati Piibleid. Neid ei saadud kohelda lugejate sarnaselt, keda võidi vaeseks teha, paljaks kiskuda, piinata, sandistada ja hüljata. Üksainuski allesjäänud leht oleks võinud otsekui täht sellest pilkasest pimedusest läbi tungida.” (Meie kursiiv.)
See, millest kirjanik Prime räägib, oli tõsi ühe Piibli lehekülje puhul, mis on siin ära toodud. See on kolofoonlehekülg ehk raamatu viimane lehekülg, millel on andmed tõlkija kohta. Kaks kõrvuti asetsevat veergu lehekülje ülaosas sisaldavad Apokalüpsise ehk Ilmutusraamatu viimaseid salme.
The Cambridge History of the Bible teatab selle raamatu kohta järgmist: „Bonifacio Ferreri katalooniakeelne piiblitõlge trükiti Valencias 1478. aastal; aastaks 1500 oli inkvisitsioon kõik kättesaadavad eksemplarid hävitanud, kuid üks allesjäänud leht on praegu Ameerika Hispaania Seltsi raamatukogus.” (Meie kursiiv.)
Wendell Prime märkis ka järgmist: „Hirmunud vaimulikele olid kõige paremad Piiblid põletatud Piiblid. Need pühad lõkked oleksid põlenud palju sagedamini ja palju eredamalt, kui oleks leidunud rohkem põletusmaterjali. Paljudes kohtades ei põletatud Piibleid ainult sel põhjusel, et võimud olid olnud niivõrd valvsad, et enam ei leidunud ühtegi Piiblit, mida põletada.” Hoolimata sellest et lihtrahvale mõeldud Piiblite täielikuks hävitamiseks tehti nii suuri pingutusi, pääsesid paljud eksemplarid hävingust. Prime lisas: „Piiblid jäid alles sel moel, et pagulased võtsid need endaga kaasa, või sel moel, et neid peideti nagu kalliskive ja väärismetalle rasketel ning ohtlikel aegadel.”
Jumala prohvet Jesaja kirjutas: „Kõik liha on nagu rohi . . . Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!” (Jesaja 40:6, 8) Läbi sajandite on suur hulk Piibli austajaid ning julgeid tõlkijaid Jumala Sõna pärast tõsiselt riskinud ja palju kannatanud. Kuid iial poleks üksnes inimeste pingutused taganud seda, et Piibel alles jääb. Selle allesjäämise eest tuleb tänada Piibli Autorit Jehoovat.
[Pildi allikaviide lk 7]
Courtesy of The Hispanic Society of America, New York