Parem maailm on lähedal!
„IGATSUS paradiisi järele on üks neist võimsatest igatsustest, mis inimesi näivad painavat. Võib-olla on see neist kõigist võimsam ja raugematum. Teatud igatsust paradiisi järele võib selgelt näha religioosse elu igal tasandil,” ütleb teos The Encyclopedia of Religion.
Näib, et igasuguse kultuuriga ühiskondadel on ühine soov elada paremas maailmas, otsekui nutaksid nad taga seda esialgset ideaali, mida enam ei ole. See nähtus osutab võimalusele, et kunagi oli olemas ka esialgne paradiis, kuid kus? Mõni psühhoanalüütik ütleks, et taoline ihaldus peegeldab inimese soovi saada tagasi kaotatud turvalisus, mida ta koges oma emaihus olles. Kuid see selgitus ei veena neid õpetlasi, kes uurivad religiooni ajalugu.
Millest on tingitud „igatsus paradiisi järele”?
Kas eksisteerib see igatsus ainult selleks, et aidata inimestel paremini taluda raskusi ja inimelu kiirestimööduvat olemust, nagu mõned arvavad? Või leidub sellele ka mõni muu selgitus?
Miks ihkab inimkond paremat maailma? Piibel esitab selgituse, mis on väga selge ja lihtne: inimkond on tulnud paremast maailmast! Esialgne paradiis oli tõepoolest olemas. Jumala Sõna nimetab seda „aiaks”, mis asus teatud maa-alal Lähis-Idas ja mida oli õnnistatud „kõiksugu puudega, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa”. Jumal usaldas selle aia eest hoolitsemise esimesele inimpaarile. (1. Moosese 2:7—15) See oli ideaalne ümbruskond, kus inimesed oleksid võinud tõeliselt õnnelikud olla.
Miks ei jäänud need paradiislikud tingimused kestma? Sellepärast et kõigepealt hakkas mässama üks vaimolevus ja siis ka see inimpaar. (1. Moosese 2:16, 17; 3:1—6, 17—19) Seetõttu ei kaotanud inimene mitte üksnes Paradiisi, vaid ka täiuslikkuse, tervise ja lõputu elu. Kujunenud olukord ei muutnud inimeste elu kaugeltki paremaks. Vastupidi, nagu me praegu näeme, on elu järk-järgult mandunud ja nüüdseks langenud madalamale kui kunagi varem. — Koguja 3:18—20; Roomlastele 5:12; 2. Timoteosele 3:1—5, 13.
Paradiisi otsimise idee ajalugu
Nagu võibki arvata, on „igatsusel paradiisi järele” juba väga pikk ajalugu. Sumerid mäletasid aega, mil kogu universumis valitses harmoonia: „Siis ei olnud hirmu ega õudust, inimesel polnud ühtki vaenlast. . . . Kogu universum, ka inimesed, tõid täielikus kooskõlas ühes keeles kiitust Enlilile,” on kirjas ühes muistses mesopotaamia poeemis. Mõned rahvad, näiteks muistsed egiptlased, lootsid jõuda paremasse maailma pärast surma. Nad uskusid, et surematu hing jõuab niinimetatud Jalu väljadele. Kuid vähemalt esialgu arvati, et seda võivad loota ainult aristokraadid; vaesed ei võinud sellesse õndsasse maailma pääsemisest unistadagi.
Hinduistliku religiooni levikualal on hindud juba sajandeid oodanud parema maailmaajastu (yuga) saabumist. Hinduismi õpetuse järgi korduvad neli yuga’t katkematus ringkäigus, kusjuures meie elame praegu neist halvima ajal. Õnnetuseks kestab see Kali Yuga (sünge ajastu) kõigi oma kannatuste ja kurjusega mõnede arvates tervelt 432000 aastat. Kuid siiski ootavad ustavad hindud kuldset ajastut, Krita Yuga’t.
Teisest küljest unistasid kreeklased ja roomlased sellest, et jõuda Atlandi ookeani müütilistele Õndsate saartele. Ja paljud kirjanikud, nagu näiteks Hesiodos, Vergilius ja Ovidius, rääkisid imepärasest esialgsest kuldsest ajastust, lootes, et kunagi tuleb aeg, mil see taastatakse. Esimese sajandi lõpupoolel e.m.a. ennustas rooma poeet Vergilius, et peatselt saabub uus ja kestev aetas aurea (kuldne ajastu). Teos The Encyclopedia of Religion ütleb, et järgnevate sajandite jooksul „väitsid vähemalt kuusteist Rooma keisrit, et nende valitsus ongi taastanud kuldse ajastu”. Aga nagu me tänapäeval hästi teame, oli see vaid poliitiline propaganda.
Paljud keldid ihaldasid helget maad, mis nende ettekujutuse järgi asetses teispool merd mõnel saarel (või saarestikus), ja nad uskusid, et inimesed elavad seal täiuslikus õnnes. Ühe legendi järgi jäi surmavalt haavatud kuningas Artur ellu pärast seda, kui ta oli leidnud imelise Avaloni-nimelise saare.
Ajaloolane Jean Delumeau selgitab, et nii muinas- kui ka keskajal mõtlesid paljud, et „mõne juurdepääsmatu mäe tipus või ületamatu ookeani taga” on kusagil ikka veel olemas sõnasõnaliste naudingute aed, Eedeni aed. Ja kuigi itaalia poeet Dante uskus, et paradiis asub taevas, arvas ta siiski, et tema Puhastusmäe tipus, mis asub Jeruusalemma linna suhtes diametraalselt teisel pool maakera, on ikka veel olemas ka maine paradiis. Mõned uskusid, et seda tuleks otsida Aasiast, Mesopotaamiast või Himaalajast. Keskajal oli Eedeni paradiisist hulgaliselt legende. Paljud uskusid, et selle paradiisi lähedal asub muinasjutuline kuningriik, mida valitseb vaga preester Johannes. Arvati, et tänu maise paradiisi lähedusele on inimeste elu preester Johannese kuningriigis pikk ja õnnelik, seal pidi olema alatise külluse ja rikkuse allikas. Teised, kes polnud unustanud muistseid kreeka legende, mõtlesid ikka veel, et Atlandi ookeanist võib leida paradiisi saari. Keskajast pärit kaartidelt on näha, kui kindlalt usuti sel ajal Eedeni aia olemasolu — neil on tähistatud isegi selle arvatav asukoht.
Meresõitjad, kes ületasid 15. ja 16. sajandil Atlandi ookeani, otsisid tegelikult maailma, mis oleks ühtlasi uus ja samas ka muistne. Nad arvasid, et ookeani teiselt kaldalt leiavad nad lisaks Indiale ka Eedeni aia. Christoph Kolumbus otsis seda näiteks Lõuna- ja Kesk-Ameerika parasvöötmeliste ning troopiliste maade mägedest. Euroopa maadeuurijad, kes jõudsid Brasiiliasse, olid sealse pehme kliima ja rikkaliku toidu ning taimestiku põhjal kindlad, et kaotatud paradiis peab olema seal. Kuid üsna peatselt olid nad siiski sunnitud tõdema karmi tegelikkust.
Kas utoopiad on toonud ideaalse olukorra?
Selle asemel et püüda ideaalset maailma otsida kusagilt kaugelt maa äärest, on mõned proovinud seda ise kavandada. Nii kirjeldas inglise humanist Thomas More aastal 1516 Utoopia saart — imelist rahulikku kohta, kus valitseb sallivus ja mis erineb täielikult temale teadaolevast allakäinud maailmast. Ka teised on püüdnud kavandada paremat, õnnelikumat maailma: neljandal sajandil e.m.a. Platon oma riigiga; aastal 1602 itaalia munk Tommaso Campanella oma hästiorganiseeritud Päikeselinnaga; vaid mõned aastad hiljem inglise filosoof Francis Bacon oma jutustusega Uue Atlantise „õnnelikust ja õitsvast ühiskonnast”. Sajandite jooksul on igasugused mõtlejad (nii usklikud kui uskmatud) kirjeldanud kümneid ja kümneid utoopiaid. Kuid tõsiselt on suhtutud neist siiski vaid vähestesse, kui seda üldse on tehtud.
On olnud neid, kes on proovinud oma utoopiaid isegi teoks teha. Näiteks otsustas rikas inglane Robert Owen aastal 1824 immigreeruda Indianasse (USA) selleks, et teha oma utopistlikud ideed teoks ühes kommuunis, millele ta pani nimeks „Uus Harmoonia”. Olles veendunud, et õigetes tingimustes muutuvad inimesed paremaks, kulutas ta peaaegu kogu oma vara, püüdes rajada seda kujuteldavat uut moraalset maailma. Kuid lõpptulemused näitasid selgelt, et inimeste ümberkujundamiseks ei piisa vaid uutest elamistingimustest.
Peaaegu kõik poliitilised ideoloogiad väidavad, et inimene peab maailma kujundama just selle järgi, mida ta oma mõistuse ja tunnetega ise õigeks peab, kui ta tahab maa peale luua seda unistatud paradiisi. Kuid on täiesti paradoksaalne, et kõik püüded selliseid ihaldusi teoks teha on lõppenud sõdade ja revolutsioonidega, nagu näiteks Prantsuse revolutsioon aastal 1789 ja Oktoobrirevolutsioon aastal 1917. Selle asemel et paradiislikke tingimusi tuua, on sellised püüdlused sageli toonud kaasa hoopis suuremat valu ja kannatusi.
Kõik ihaldused, kavatsused ja utoopiad ning nende teostamise katsed on kokku vaid rida üksteisele järgnevaid pettumusi. Praegusel ajal räägivad mõned „purunenud unistusest” ja „utoopiate ajastu lõpust”, esitades meile üleskutse „elada ilma utoopiateta”. Kas on siis üldse mingit lootust näha paremat maailma või peabki see jääma vaid unistuseks?
Kristlased ja parem maailm
Uus maailm ei ole mingil juhul vaid unistus — see on kindel lootus! Jeesus Kristus, kristluse Rajaja, teadis, et see praegune maailm ei ole parim maailm, mis üldse võib olemas olla. Ta õpetas, et tasase loomuga inimesed pärivad maa ja et seal täitub Jumala tahe. (Matteuse 5:5; 6:9, 10) Nii tema kui ka jüngrid teadsid, et seda maailma kontrollib Jumala vaenlane Kurat-Saatan ja et see on inimkonna paljude hädade peamine põhjus. (Johannese 12:31; 2. Korintlastele 4:4; 1. Johannese 5:19; Ilmutuse 12:12) Ustavad juudid ootasid päeva, mil Jumal vabastab maa ühe korraga ja alatiseks sõdadest, valust ja haigustest, et asustada see nendega, kes armastavad rahu ja õiglust. Ka esimesel sajandil elanud kristlased ootasid kindlalt, et see praegune maailm asendatakse uue asjadesüsteemiga, ’uute taevaste ja uue maaga’. — 2. Peetruse 3:13; Laul 37:11; 46:9, 10; Jesaja 25:8; 33:24; 45:18; Ilmutuse 21:1.
Kui Jeesus Kristus piinapostil rippus, kordas ta parema maailma tõotust kurjategijale, kellel oli teatud määral usku Temasse. „[Jeesus] ütles temale: ’Tõesti, ma ütlen sulle täna, minuga sa oled Paradiisis.’ ” (Luuka 23:40—43, NW) Kuidas see kurjategija neid sõnu mõistis? Kas tahtis Jeesus öelda, et see kurjategija ’on koos temaga’ sel samal päeval taevas, nagu mõned katoliku ja protestandi piiblitõlked seda väljendavad? Ei, seda Jeesus küll ei mõelnud, sest pärast ülesäratamist ütles Jeesus Maarja Magdaleenale, et Ta ’ei olnud veel üles läinud oma Isa juurde’. (Johannese 20:11—18) Kuigi Jeesus oli õpetanud oma apostleid kolm ja pool aastat enne nelipühi aastal 33 m.a.j., ei mõelnud isegi nemad, et paradiis võiks olla taevas. (Apostlite teod 1:6—11) See kurjategija mõistis just seda, mida valdav enamus tollal elanud juute oleks mõistnud: Jeesus tõotas, et parem maailm rajatakse paradiisliku maa peale. Üks saksa õpetlane möönis: „Vanas Testamendis lihtsalt ei esine õpetust tasu saamise kohta hauataguses elus.”
Ka apostel Paulus tõendas oma kirjas heebrealastele, et paradiis tuleb meie maa peale. Julgustades oma kaasusklikke mitte ’jätma hooletusse nii suurt päästet, mis oma kuulutuse alguse sai Jeesus Kristuselt’, kinnitab Paulus, et Jehoova Jumal andis Jeesusele autoriteedi üle ’tulevase asustatud maa [kreeka keeles oi·kou·meʹne]’. (Heebrealastele 2:3, 5, NW) Kristlikes Kreeka Kirjades tähendab sõna oi·kou·meʹne alati meie maad, mis on asustatud inimestega, mitte taevast maailma. (Võrdle Matteuse 24:14; Luuka 2:1; 21:26; Apostlite teod 17:31; NW.) Seega hakkab Kristus Jeesuse poolt juhitav Jumala Kuningriik valitsema asustatud maa üle. See on elamiseks tõesti ideaalne koht!
Kuigi see Kuningriik ise asub taevas, sekkub ta siiski maa asjadesse. Millised on selle tulemused? Füüsilised puudused, julmus, vaesus ja surm jäävad kaugesse minevikku. Kaovad isegi pettumused ja rahulolematus. (Ilmutuse 21:3—5) Piibel ütleb, et ’Jumal avab oma käe ja täidab kõigi elusolendite soovid’. (Laul 145:16, NW) Praktiliselt ja jäädavalt lahendatakse ka sellised probleemid nagu tööpuudus ja saastamine. (Jesaja 65:21—23; Ilmutuse 11:18) Kuid kõige tähtsam on see, et tänu Jumala õnnistustele pääsevad seal võidule tõde, õiglus ja rahu — omadused, mis praegu tunduvad olevat peaaegu kadunud! — Laul 85:8—14; Galaatlastele 5:22, 23.
Kas see kõik on unistus, utoopia? Ei, sest see kõigi aegade kõige kriitilisem aeg, milles me praegu elame, näitab, et oleme selle maailma „viimsetes päevades” ning seetõttu on uus maailm lähedal. (2. Timoteosele 3:1—5) Kas sina tahaksid seal elada? Kui sa koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurid, siis saad teda, kuidas see on võimalik. Parem maailm on lähedal, ja see on kaugelt parem, kui me eales oleme unistanud. See ei ole utoopia — see on reaalsus!
[Pilt lk 7]
Parem maailm saab varsti reaalsuseks