„Kuningriigi kuulutajad” sõidavad Guyana paljudel vetel

GUYANA.a See indiaanikeelne sõna tähendab „vete maa”. Kui sobivalt kirjeldab see sõna selle Lõuna-Ameerika ainsa ingliskeelse riigi maastikku! Maad läbivad risti-rästi paljud jõed koos lisajõgedega, mis looklevad Guajaana mägismaalt läbi troopilise džungli kuni Atlandi ookeanini. Need veeteed moodustavad paljude jõekallastel laialipillutatud külade ja farmide jaoks elutähtsa ühendustee.

Guyana Jehoova tunnistajad mõistavad, et kui Jeesus ennustas, et „seda head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu asustatud maa peal tunnistuseks kõigile rahvaile”, pidi see hõlmama hea sõnumi kuulutamist ka nendel jõeäärsetel aladel elavatele inimestele. (Matteuse 24:14, NW) Nii on tunnistajate grupid, kellest paljud on pioneerid, kasutanud paljude aastate jooksul Guyana vetel suuri ja väikseid paate, et inimestele head sõnumit viia.

Et aidata seda tööd teha, on Guyana Vahitorni Ühing praeguseni kasutanud viit suurt puupaati, mida nimetatakse „Kuningriigi kuulutaja I” kuni „Kuningriigi kuulutaja V”. Need on seitsme meetri pikkused, pealt lahtised, V-kujulise põhjaga puust paadid, mida nimetatakse balahoodeks ja mille on ehitanud ning mida hoiab korras üks tunnistajate perekond. Kaks esimest paati, mida kohalikud tunnistajad hellitavalt „Kuulutajateks” nimetasid, võeti pärast aastakümnetepikkust teenistust käigust maha. Kuid numbrid III, IV ja V on siiani Pomerooni, Mahaica ja Demerara jõgedel aktiivses teenistuses.

Demerara jõel

Britannias ja teatud paikades Euroopas toob sõna „demerara” ehk meelde kuldpruuni suhkrurookristalli, mida eriti selle porise ja mudasettese jõe äärsetest istandustest võib saada. Läänekaldal saab rannikult tulev tee otsa seal, kus rookasvandused lõpevad. Sealt edasi kasutavad tunnistajad jõeäärsetele elanikele — hindudele, muhameedlastele ja nimikristlastele — Jehoova Kuningriigi magusa sõnumi toomiseks „Kuningriigi kuulutajaid”.

Kuulutamise hoogtööd Demerara jõel võivad olla ühepäevased matkad või ka kesta mitmeid nädalaid, väldates ühest randumisest teiseni, koidikust hämarani. Üleöö kestvatel reisidel ei valmista pioneerid paadis mitte ainult toitu ega söö, vaid ka magavad selles. Kui öö saabub, seotakse „Kuulutaja” manglipuu külge või kui kuskilt on leida dokki, pannakse paat selle kõrvale ankrusse. Vööri ja ahtrisse kinnitatakse püstiselt kaks 2,5 meetri pikkust teivast. Nende püstiste ritvade otstesse tõmmatakse pingul köis ja selle üle laotatakse katuse või katte moodustamiseks suur present. Voodeid asendavad puust lauad ja madratsiks on tekk ning lina. Sellele vaatamata tuleb uni pärast pikka päeva kergesti.

„Kas te pesete ennast selles mudases vees?” küsitakse pioneeridelt.

„Kui võimalik, siis mitte!” kõlab vastus. „Kui me iganes mõnest mageveejõekesest möödume, täidame nõud veega, millega toitu valmistada, ennast pesta ning mida juua.”

Nende vastupidavusele tasutakse mitmete toredate kogemustega. Kord tuli üks mees randumispaiga juurde, seisis jalad laiali, käed puusas, ja vaatas meid sügava huviga. „’Kuningriigi kuulutaja V’!” luges ta valjult paadi vöörile kirjutatud nime. „Te olete kindlasti Jehoova tunnistajad. Ainult teie kasutate sõna ’kuningriik’ selliselt. Teil on kuningriigisaal ja nüüd ka ’Kuningriigi kuulutaja’.”

Gileadist Pomerooni

Pomerooni jõel on töö kuidagi teistsuguse iseloomuga, nagu Frederick McAlman meenutab. Üks aasta pärast Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetamist 1970. aastal tuli ta Charitysse, mis on maakohas asuv jõeküla, Pomerooni idakaldalt 34 kilomeetrit sisemaale, ja seal on viiest Kuningriigi kuulutajast koosnev grupp.

„Viie pika aasta jooksul oli meil ’rõõm’ ’Kuulutaja II’-ga mööda Pomerooni üles-alla aerutada, kuni me saime kasutatud, kuuehobujõulise päramootori,” meenutab vend McAlman. „Aerutasime allavoolu ja kuulutasime mööda idakallast, kuni jõudsime Hackneyni, mis on jõesuust 11 kilomeetri kaugusel. Seal magasime mõnusasti õde DeCambra kodus, kes oli tollal seda piirkonda teenindav ämmaemand. Järgmisel hommikul vara liikusime edasi kuni jõesuuni, enne kui läänekaldale üle läksime. Seejärel algas 34-kilomeetrine tagasisõit Charitysse.”

Kuuehobujõuline mootor teenis neid kümne aasta jooksul hästi. Siis, 1986. aastal, asendati see uue, 15-hobujõulise mudeliga. Pärast rohkem kui 21-aastast ustavat teenistust Pomeroonil võib vend McAlman vaadata rahuldustundega Charity vastehitatud kuningriigisaalile, mida praegu kasutab kogudus, kus on 43 kuulutajat, kes tulevad kohale nii üles- kui allavoolu mööda jõge. Keskmine koosolekutel käijate arv on üle 60 ja 1992. aastal oli Jeesus Kristuse surma Mälestusõhtul koos 190 inimesest koosnev rahvahulk!

„Vahitornimehe” otsimine

Esmaspäev on Charitys turupäev. Nii on see hea sõnumi kuulutamiseks hea aeg ning tunnistajad on seal ajakirjadega Vahitorn ja Awake! (Ärgake!). Ühel päeval, 1970-ndate aastate algupoolel, tuli Moruka jõel asuvas Warimuris elav Monica Fitzallen turule ja võttis vend McAlmanilt kaks ajakirja. Aga kui ta koju jõudis, torkas ta ajakirjad oma riidekirstu põhja.

„Need seisid seal kaks aastat, ilma et oleksin neid lugenud,” meenutab Monica. „Siis jäin ma haigeks ja olin mõnda aega haigevoodis. Kui olin paranemas, lugesin endale tegevuse leidmiseks põhjalikult igat majas leiduvat lugemispala. Viimaks meenusid mulle kaks riidekirstus olevat ajakirja ja ma hakkasin neid uurima.” Otsekohe tundis ta ära tõe kõla.

Kui Monica terveks sai, palus ta, et ta abikaasa Eugene otsiks Pomerooni ääres endale tööd, nii et ta võiks leida selle härra, kes talle ajakirjad andis. Eugene oli sellega nõus, kuid ta suutis ainult üheks nädalaks, esmaspäevast kuni laupäeva keskpäevani, ühes Pomerooni-äärses talus tööd leida.

Kuni selle laupäevani polnud Monica ikka veel leidnud meest, kes talle need ajakirjad andis. Umbes keskpäeval küsis ta oma abikaasalt, kas vool lubaks neil sõuda Charitysse, et „Vahitornimeest” leida. Just siis, kui ta oli rääkimise lõpetanud, kuulsid nad kõnniteel samme ning nägid ühte naeratava näoga õde, kes tuli ajakirjade viimaseid numbreid pakkuma. „Kas sa oled Vahitorni inimeste hulgast?” küsis Monica. Sellele järgnes nii palju küsimusi, et õde pidi abiväe kutsumiseks paadi juurde tagasi minema. Kes selleks abiväeks osutus? Kes muu kui vend McAlman!

Korraldati kirja teel piibliuurimine. Natuke aega hiljem saatis Monica anglikaani kirikusse lahtiütlemiskirja. Ta sai preestrilt vastuseks teate: „Ära kuula JT-id. Nad on oma Piiblist arusaamises pinnapealsed. Ma tulen sellest sinuga rääkima.” Siiamaani ei ole preester välja ilmunud. Vahepeal käis Monica 1975. aastal ristimisel. Aasta hiljem, pärast seda, kui ta abikaasa, keda vennad nüüd hellitavalt onu Eugeneks kutsuvad, oli hoolikalt piiblitekste uurinud, ristiti ka tema. (Apostlite teod 17:10, 11) Kuigi nad elavad lähimast kogudusest, mis asub Charitys, 12 tunni kanuusõidu kaugusel, on nad tänase päevani aktiivsed Kuningriigi kuulutajad.

Misjonireisid sisemaale

Viimastel aastatel on Vahitorni Ühing toetanud korrapäraseid kaugemale sisemaale tehtavaid misjoniretki. Päramootoritega varustatud paatidega sõites on abivalmis vabatahtlikud maitsnud põnevust, mida pakub hea sõnumi viimine inimestele, kes elavad kõrvaliste sisemaa veeteede ääres asuvates indiaani reservaatides ja eraldiasuvates metsakasvatus- ja põllumajanduspiirkondades. Olles sõna otseses mõttes pioneerid, on neil eesõigus nendele kõrvalistele aladele üldse esimest korda elupäästvat „Jehoova nime” viia. (Roomlastele 10:13—15, NW) Vendadel tuleb vastu pidada mitmetes raskustes, sõites mõnikord mõne sellise kohani jõudmiseks mööda veeteid kuni kolm täispikka päeva. Kuid tasu on tõesti seda väärt.

Ühe noore nelipühilasest mehega, kes elab Waini jõe ääres asuva Kwebanna metsakasvatuspiirkonna lähistel, saadi kokku 1991. aasta juulis sinna tehtud esimesel misjonireisil. Oktoobris huvi arendamiseks tehtud külaskäigul alustati piibliuurimine. Esimest korda nägi ta omaenda Piiblist, et Jumala nimi on Jehoova, et Jeesus ei ole Kõikväeline ja et kolmainsuse doktriin ei ole Piibliga kooskõlas. (Laul 83:19; 1. Korintlastele 11:3) Ta oli nii entusiastlik, et kui vennad lahkusid, kogus ta kokku mõned nelipühilastest kaaslased ja hakkas neile nende endi Piiblitest näitama tõde Jehoova Jumala ja Jeesus Kristuse kohta. Kui enamik neist keeras tõele selja, otsustas tema, et on aeg „suurest Baabülonist” lahti öelda ja välja tulla. (Ilmutuse 18:2, 4) Kui vennad teda 1992. aasta veebruaris vaatama tulid, rääkis ta neile, mis oli toimunud, ja lisas: „Ma tahan teiega ühineda. Tahan saada Jehoova tunnistajaks. Tahan õpetada inimestele tõde!”

Selletaolised kogemused aitavad vendadel seda väljakutsuvat tööd jätkata. Need, kes lähevad misjonireisidele, toovad ohvriks oma kodumugavused, riskivad haiguste, nagu näiteks malaaria saamisega, ja peavad vastu pidama džunglielu ohtudes. Kuid ka need, kes koju jäävad, toovad ohvreid. Perekonnad on mõnikord korraga tervete nädalate jooksul ilma oma armastatud omastest. Kogudused peavad toime tulema ilma oma kogudusevanemateta ja teiste noorte meesteta, kui mõnikord jääb koguduse vajaduste eest hoolitsema ainult üks vend. Kuid milline rõõm ja julgustus on kogudusel kuulda nende innustavaid kogemusi, kui nad tagasi pöörduvad! Selle kõrval tundub see hind täiesti tühisena.

Kuningriigi kuulutajad, kes hea sõnumiga Guyana paljudel vetel sõidavad, naudivad tõeliselt ainulaadset kogemust. Koos oma kaastöölistega kõikjal kogu maailmas toovad nad julgelt ja heameelega „Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime”. — Heebrealastele 13:15.

[Allmärkus]

[Kaardid lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

HONDURAS

NICARAGUA

COSTA RICA

PANAMA

VENETSUEELA

KOLUMBIA

GUYANA

SURINAME

PRANTSUSE GUAJAANA

BRASIILIA

BOLIIVIA

ATLANDI OOKEAN

[Pildid lk 26, 27]

Vasakul: Tunnistuse andmine turupäeval

Ülal: Hea sõnumi üle arutlemine Demerara jõe ääres

Ülal paremal: Misjonäride grupp laagrisse tagasi sõudmas