Kuulutamine Maputos — Mosambiigi huviäratavas pealinnas!

Mosambiigi Jehoova tunnistajad said 1991. aastal seadusliku tunnustuse. Sellest alates on sellel troopilisel maal Aafrika kagurannikul hea sõnumi kuulutamine Jumala Kuningriigist tähelepanuväärselt edenenud. Järgnevalt toome aruande sellest, kuidas Jehoova tunnistajad teevad oma piibliharidustööd Mosambiigis, eriti pealinna Maputo ümbruses.

MOSAMBIIGIS on sooja India ookeani mõju tõttu mahe kliima. Kogu rannajoonel on külluslikult oivalisi palmidega palistatud mererandu ja korallrahusid. Maa lõunaosas asetseb tuulte eest kaitstud suur merelaht — ideaalne asukoht pealinnale Maputole.

Selle maa kaunidus ja rahu on täielikus vastuolus selle vägivaldse ajalooga. See heitles sajandeid välisvõimu all, algul araablaste ja seejärel portugallaste võimu all. Viimased tulid katoliku kiriku täielikul õnnistusel rüüstama maad kõigist tema rikkustest — elevandiluust, kullast ja orjadest. Lõpuks, pärast sajanditepikkust koloniaalrõhumist, puhkes raske sisemine võitlus, mis viis iseseisvumiseni 1975. aastal. Kahjuks ei teinud muudatus elu turvalisemaks, sest maad haaras kodusõda, mis põhjustas rahvale, iseäranis süütutele maainimestele, palju kannatusi.

Pealinn Maputo

Viimase kümne aastaga on tuhanded mosambiiklased pagenud suhteliselt ohututesse linnadesse. See on eriti märgatav Maputos, kus on segunenud omapärane portugali arhitektuur ja värvikas Aafrika tegelikkus, mis annab linnale köitva atmosfääri. Kui jalutad tänapäeval Maputo laiadel puiesteedel, siis esimene asi, mida sa märkad, on oma igapäevaaskeldustes sagivad inimesed. Kuid midagi on teistmoodi. „Vaatamata ülerahvastusele ja igapäevaelu raskustele, on inimesed alati valmis naeratama,” nendib Rodrigo, Maputo misjonär. „Siin on üleüldse raske leida ebaviisakaid inimesi!” Jah, mosambiiklased on tuntud sundimatute ja sõbralike inimestena.

Muidugi, nagu enamikus osas Aafrikas, on inimeste loomulik kohtumispaik kohalik turg. Sinna võib jõuda, kui sõita ühega paljudest lahtise kastiga veoautodest, mida kasutatakse ühiskondlikuks transpordiks ja mille kohalik nimetus on Chapa 100. Tavaliselt tundub rohkem inimesi rippuvat auto väliskülgedel kui kastis. Seepärast on ehk parem jala minna.

Mosambiiklased on parandamatud eraettevõtjad. Maputo külalisele ei saa jääda märkamata, kui paljud püstitavad teedele ja tänavanurkadele tillukesi müügilette. Kas sa sooviksid osta värsket puuvilja, juurvilja, ravimtaimi või vürtse? Kõigi jaoks on seda enam kui küllalt. Aga kuidas on elusa kanaga, kašupähklite või majaehituseks vajamineva pillirooga? Miski ei tekita liigseid probleeme ja kõike tehakse sõbralikus vaimus. Pakutakse ka selliseid teenuseid nagu kingade puhastamine ja auto pesemine. Kilet ja kuuma rauatükki kasutades võib noor poiss kilega katta isegi teie väärtuslikud dokumendid.

Tegelikult pole sugugi kogu tänavakaubandus seadusega kooskõlas. Sellele vaatamata sellega tegeldakse. Ebaseaduslike kaubitsejate kohta kasutatakse nimetust dumba nenge, mis tähendab „looda oma jalgadele”. See on kahtlemata nii, sest kui võimud tulevad kontrollretkele, on jalgade nobedus ebakindla äri püsimajäämiseks otsustava tähtsusega.

Lõhna järgi otsustades oleme lähenemas kalaturule! Iga päeva õhtupoolikul käib Costa do Soli randadel kaluripaatide ümber toimekas tegevus, kui need oma päevapüügiga saabuvad. Lisaks igasugu kuju ja suurusega kaladele on ka krabisid, merivähke ja muidugi kuulsaid mosambiigi krevette. Aga sina oled võib-olla huvitatud ühest teist liiki kalapüügist, mis Maputos ja selle ümbruses käimas on.

„Inimeste püüdjad”

Alates ametliku tunnustuse saamisest on Jehoova tunnistajad kohanud Mosambiigis rahva poolt head vastuvõttu. Üks mees väljendas oma tunnustust, öeldes: „Olen Londonis paljusid teist tänavatel näinud. Tegelikult olen kõikjal, kus ma olen olnud, näinud ka Jehoova tunnistajaid. Nüüd valmistab mulle headmeelt see, et näen teid ka siin.”

Kui Piiblite ja Piibli kirjanduse vastuvõtmine kohalikes portugali ja tsonga keeles on mingi näitaja, siis mosambiiklased on tõepoolest vaimsete kalduvustega inimesed. Paula, üks teine misjonär, teatab, et tavalisel laupäevahommikul on täiesti võimalik levitada basaaril ehk keskturul 50 ajakirja. Raamat Questions Young People Ask—Answers That Work (Noorte küsimused — praktilisi vastuseid) on osutunud äärmiselt populaarseks. Paljud noored on sõja tõttu ümberasustatud või orvuks jäänud ja tundub, et nad hindavad neid väärtusi ning juhatust, mida see raamat pakub.

Misjonäri ümber koguneb tüüpiliselt vahetul Aafrika kombel suuri gruppe huvitatud inimesi, et kuulata, mida öeldakse. Sellised tee peal kogunemised arenevad tihtipeale elavateks Pühakirja-aruteludeks. Üks õde meenutab erutavat kogemust.

„Kord, kui tänaval kuulutasin, kohkusin, kui minu lähedal peatus pidurite kiunudes sõjaväe džiip. Noor sõjaväelane hõikas ühele lähedalseisjaist: ’Hei, teie seal, öelge sellele daamile, et ta tuleks siia.’ Kui läksin tema juurde, kattus sõduri nägu laia naeratusega ja ta ütles: ’Te olete head inimesed. Mul on hea meel teid siin näha. Teil on vist üks raamat noorte inimeste jaoks. Mina tahaksin ka seda saada.’ Vastasin, et mul ei ole ühtegi raamatut, kuid kinnitasin talle, et kohe, kui neid lattu saabub, viin ühe talle koju.”

Kirjanduse väljastamine otse laost

Et rahuldada kasvavat nõudmist kirjanduse järele, täiendab Vahitorni Ühingu Lõuna-Aafrika harubüroo iga kahe nädala tagant Maputo ladu. Misjonär Manuel kannab hoolt lao eest ja vastutab kirjanduse levitamise organiseerimise eest.

Ühel hommikul lonkis sisse keskealine mees ja küsis, mille jaoks seda paika kasutatakse. Manuel vastas, et see on Piibli kirjanduse ladu. Mees kõndis välja, kuid tuli ühe minuti pärast tagasi.

„Kas te ütlesite, et need on Piibli raamatud?” küsis mees.

„Jah, ütlesin,” vastas Manuel.

„Millise organisatsiooni ladu see on?” küsis mees.

„Jehoova tunnistajate,” vastas Manuel, lisades: „Me varustame selle kirjandusega oma kohalikke kogudusi.”

„Aa, Jehoova tunnistajad!” Mehe nägu hakkas särama. „Teis on palju sellist, mis mulle meeldib. Kuid samal ajal on midagi, mis mulle teie juures ei meeldi.”

„Mis siis teile meie juures meeldib?” küsis Manuel taktitundeliselt.

„Ma armastan teie poolt valmistatud huvitavaid ja harivaid raamatuid,” selgitas mees. „Aga mis mulle ei meeldi, on see, et ma ei suuda iialgi neid piisavalt hankida. Te ei usu, kuidas me Maputos januneme sellise kirjanduse järele nagu teie oma.” Seejärel võttis ta välja Vahitorni Ühingu väljaannete loetelu, kuhu kuulusid ka mitmed ajakirjade Vahitorn ja Awake! varasemad numbrid, mida ta ei olnud saanud.

„Kannan seda nimekirja endaga kaasas,” rääkis ta Manuelile. „Alati, kui ma Jehoova tunnistajaid kohtan, püüan saada kõik väljaanded, mis neil on. Kui te aitaksite mul saada seda, mis mul loetelus on, siis olen valmis selle eest kullahinda maksma.”

Järgnes vestlus. Manuel sai teada, et see mees kohtus Jehoova tunnistajatega esimest korda 1950-ndatel aastatel, kui ta sai lugeda raamatut Loomine. Aga kuna Jehoova tunnistajate töö oli Portugali valitsuse ajal keelatud, tegi ta vähe edusamme.

Kui Manuel meest hiljem tema kontoris külastas, märkas ta, et kõik Vahitorni Ühingu väljaanded olid kilekaantega kaetud ja korralikult rivis. Manuel sai hankida need väljaanded, mida mehel oma kollektsiooni täiendamiseks vaja läks, ja ta korraldas mehe ja ta perega piibliuurimise.

Kõik see vaimne istutamine ja kastmine on hakanud rohket vilja kandma, sest Jumal ’laseb kasvada’. On kindlaid tõendeid, et Mosambiigis hakkab õiglase südamega inimeste lõikus ülikülluslikku saaki andma! — 1. Korintlastele 3:6; Johannese 4:36.

Teokraatlik edasiminek takistustele vaatamata

Tänapäeval on Maputos ja selle ümbruses 50 kogudust. Kuid seal ei leidu ühtainustki Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Miks see nii on? Kehvade majandusolude tõttu ei ole kogudused olnud võimelised saali ehitama, kuigi mõningatel on juba aastaid oma maatükk.a

Kuid sellised takistused ei tõkesta edenemist. Praegu peetakse Mosambiigi lõunaosas tublisti üle 5000 koduse piibliuurimise. Nõudmine uurimiste järgi on nii suur, et tuleb kehtestada teatud eesõigused. Kui keegi soovib uurimist, peetakse tavaliselt endastmõistetavaks, et ta käib ka kõigil koguduse koosolekutel.

Ühe vaeste linnaosas asuva koguduse pühapäevasel koosolekul oli hiljuti 189 inimest, kuigi seal on ainult 71 hea sõnumi kuulutajat. See suur grupp koguneb vabas õhus ühe maja hoovis. See ala on ümbritsetud inimeste pilkude eest laineplekist ja pilliroost taraga. Enne iga koosoleku algust pühitakse hoov puhtaks ja suur osa kuulajaskonnast, kaasa arvatud paljud täiskasvanud, istuvad maas olevatele roomattidele. Kui süvenenult nad programmi kuulavad! Kuna paljudel uutel ei ole uurimise jälgimiseks oma Vahitorni eksemplari, õpivad nad hoolsalt tähele panema, kui lõike ette loetakse ja siis, kui juhataja küsimusi esitab, on püsti enamik käsi.

Ühes teises koguduses, kus on 59 kuulutajat, on korrapäraselt kohal 140 inimest. Nad kohtuvad tavaliselt lahtisel astangul. Aga kui sajab, pressib kogudus end ühe väikese korteri kahte tuppa. Üha kasvav kuulajaskond täidab koridori, köögi ja rõdu. Ja jälle ei saa jätta tähele panemata igaühe, kaasa arvatud paljude noorte hindamist ja tähelepanelikkust programmi hoolika jälgimise ajal.

Mosambiigi tulevase kasvu võimalused ei ole kuskil nii märgatavad kui kokkutulekutel. Hiljaaegu peeti linna keskuses asuval vanal härjavõitlusareenil ringkonnakokkutulek. Kas sa suudad kujutleda umbes 3000 kuulutaja üllatust, kui programmi kuulas enam kui 10000 inimest?

„Lõikust on palju”

Sellised kogemused näitavad selgesti, et Mosambiigis on veel palju tööd teha. Mõnedes kogudustes on harubüroo poolt läkitatud reisiv ülevaataja alles hiljaaegu teinud esimese külaskäigu. Kogudused saavad väga tarvilikku toetust, mis aitab neil juurutada kohaseid organisatsioonilisi toimimisviise.

Kogudused hindavad väga ka Gileadi misjonäride hiljutist saabumist. Francisco, kogudusevanem Maputos, nendib: „See on meie jaoks suur samm edasi. Meil oli innukus. Meil oli armastus. Kuid siiski me ei olnud kursis mitmete organisatsiooniliste asjadega. Meil on tõesti vaja kedagi, kel oleks otsesest allikast saadud kogemused, et õpetada meid, kuidas asju peab käsitletama. Nüüd me oleme nii õnnelikud, et koos meiega on misjonärid.”

Misjonäridel omalt poolt on rõõm olla oma vendade teenistuses. Hans, kes määrati Mosambiiki hiljuti, pärast 20-aastast teenimist Brasiilias, võtab selle kokku nii: „Mosambiigi põllul töötamine on suur eesõigus! Meile tundub, et meie ees seisab tohutu kasv. Palju tööd on teha. Me saaksime ainuüksi Maputos kasutada veel 10 või 20 misjonäri.”

Mosambiigi kasvav teokraatlik tegevus tuletab meelde Jeesuse tungivaid sõnu: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele.” (Matteuse 9:37, 38) On kõik põhjused uskumiseks, et Jehoova vastab sellele tungivale palvele, mida esitatakse tema sulaste eest Mosambiigis.

Tuhanded Jehoova tunnistajad veetsid 12 või rohkem aastat Mosambiigi loodeosa vangilaagrites. Kui mõned neist hiljuti naasid Maputosse, oli nende ainuke varandus riidetükk niuete ümber. Aga neil oli külluslikult usku! Naabermaade kaastunnistajate heldekäelised toidu- ja riideannetused aitasid neil oma elu uuesti alustada.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Kogudused naudivad laupäevahommikuti suurt kogunemist kristlikule kuulutustööle minekuks

[Pildid lk 24]

Saage tuttavaks 5-aastase Jaimitoga. Ta on sündinud vangilaagris. Tänapäeval on Jaimito vanemad rõõmsad, et nad on tagasi Maputos. Francisco, Jaimito isa, kogub igal nädalal kogu perekonna piibliuurimiseks kokku. Mõlemad vanemad kulutavad rohkesti aega oma laste väljaõpetamiseks, et nad oleksid efektiivsed õpetajad põlluteenistuses. Jaimitole meeldib keskturul kirjandust pakkuda

[Pilt lk 25]

See, et kogudustel ei ole kasutada kuningriigisaale, ei peata nende edenemist. Enamikul juhtudel külastab koosolekuid kaks korda rohkem inimesi kui on koguduses tunnistajaid