Kas inimese patusest seisundist on olemas väljapääs?
CHISAKO käis oma nelja teismelise lapsega kodust 600 kilomeetri kaugusel avalikke tualette puhastamas. Tööd tehes laulis ta sutrat, mille tähendust ta ei mõistnud. Selline oli üks kommetest ühel religioossel rühmitusel, kes püüdis leida, mis on kõigi religioonide tõeline olemus.
„Vaatamata sellele, et ma pidevalt täitsin karme kombeid,” meenutab Chisako, „ei suutnud ma muuta oma isiksust. Sügaval südames ei suutnud ma teistele andestada ega ilmutada siiral ajendil armastust.”
Isegi idamaades, kus enamik inimesi ei mõista pattu nii, nagu seda õpetatakse Piiblis, tunnevad paljud sarnaselt Chisakoga oma patuste kalduvuste pärast südametunnistuse piinu. (Roomlastele 2:14, 15) Kes meist poleks tundnud ebamugavust sellepärast, et ta ei osutanud lahkust kellelegi, kes oli haletsusväärses olukorras, või masendavat süümepiina sõnade pärast, mida ta poleks kunagi tohtinud öelda? (Jakoobuse 4:17) Ja kas ei luura inetu kadeduse tont niihästi vanade kui ka noorte inimeste sisemuses?
Miks on inimestel nii rahutud tunded? Sest nende sisemuses on väärteo tunnetus, patu tunnetus, kas nad seda mõistavad või mitte. Patused kalduvused mõjutavad tõepoolest kõiki inimesi, ükskõik kas nad on teadlikud sellest, mida Piibel patu kohta õpetab, või mitte. Üks selle ala asjatundja järeldas kord: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma.” — Roomlastele 3:23.
Kas patt võidakse minema pühkida?
Paljud inimesed, eriti ristiusumaailmas, on tänapäeval hõivatud patu- ja süütunnete kustutamisega oma südametunnistuselt. „Sõna ’patt’ ise . . . on peaaegu kadunud,” ütles dr. Karl Menninger oma raamatus Whatever Became of Sin? Kuid sõna „patt” vältimisest pole rohkem abi kui sellest, et eakas mees püüab vältida sõna „vana”. Me peame vaatama näkku tõsiasjale, et meil on patuseid kalduvusi ja et me vajame sellest haletsusväärsest olukorrast päästmist. Aga kes meid päästaks?
Kristlik apostel Paulus küsis sedasama pärast seda, kui ta oli tunnustanud omaenda kalduvusi patustada, vaatamata soovile teha teisiti: „Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” Seejärel Paulus vastas: „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” Miks? Sellepärast, et Jumal on korraldanud pattude andeksandmise Jeesuse lunastusohvri kaudu. — Roomlastele 7:14—25.
Kuid paljud maailma 3 500 000 000 mittekristlasest (keda on kaks korda rohkem kui niinimetatud kristlasi) peavad lunastuse ideed väga raskestimõistetavaks. Näiteks sai õpetus lunastusest kõige suuremaks komistuskiviks ühele Jaapanis elavale muhameedlasele, kes uuris mõnda aega Piiblit. Paljude idamaalaste jaoks on tavatu mõte, et üks inimene võiks surra kõikide eest.
See on mõistetav, kuna isegi ristiusumaailmas leiavad mõned, et sellest põhiõpetusest on raske aru saada. New Catholic Encyclopedia möönis: „Vabaksostmise teoloogia on mõnes osas jäänud saavutamata ja on teoloogias jätkuvalt probleemiks.”
Selle õpetuse ümber valitseva segaduse ulatust kujutavad hästi religioonikirjanik N. H. Barbouri sõnad: „Kristuse surm ei pakkunud inimese patu karistusele lahendust rohkem kui see, et maine lapsevanem peaks kärbse kere nõela otsa torkamist ja sellega talle piina ning surma põhjustamist oma lapse süüteo õigeks lahenduseks.” Tookord oli Barbouriga ühenduses Charles T. Russell, kes nägi tungivat vajadust kaitsta õpetust lunastusest. Ta eemaldus Barbourist ja hakkas 1879. aastal välja andma uut ajakirja, millest hiljem sai ajakiri, mida sa praegu loed. Algusest peale on Vahitorn olnud Jeesus Kristuse lunastusohvri eest võitleja.
Kuid kas see õpetus võib kunagi olla vastuvõetav neile, kellel pole „kristlikku” tagapõhja? Vastuse saamiseks vaadelgem lähemalt õpetust sellest, kuidas üks inimene suri kõikide eest.