Pärast Buchenwaldi leidsin tõe

KASVASIN üles Prantsusmaal Grenoble’is 1930-ndatel aastatel. Minu prantslasest saksa keele õpetaja oli fanaatiline nats. Koolis toonitas ta pidevalt, et saksa keel „tuleb kord kasuks”. Aga enamik meie õpetajatest, Esimese maailmasõja veteranid, olid natsismi tõusu pärast Saksamaal mures. Ka mina olin selle pärast mures, sest sai järjest rohkem ja rohkem ilmsiks, et sõda on lähenemas.

Aastal 1940, Teise maailmasõja alguses, kaotasin raskes võitluses Somme’i jõe ääres oma kalli onu. Olin väga kibestunud, kuid liiga noor Prantsuse armeesse astumiseks. Kolm aastat hiljem, Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal, anti mulle võimalus kasutada oma oskusi Prantsuse vastupanuliikumise heaks joonestajana. Olin silmapaistev allkirjade võltsija ja töötasin ka Saksa pitsatite võltsimise alal. Sain sel viisil vaenlase okupatsioonivägede vastu võitlemisest nii suurt rahuldust, et mu kaaslaste kommunistlikel vaadetel oli minu jaoks tookord väga vähe tähtsust.

Arreteeritud

Kohalik vastupanuliikumine kutsus 11. novembril 1943 mälestama demonstratsiooniga Esimese maailmasõja vaherahupäeva. Aga Prantsuse motoriseeritud valveteenistus oli blokeerinud pääsu sillale, mis viis sõjamonumendi juurde, ja nad ergutasid meid koju tagasi minema. Meie rongkäik otsustas selle asemel marssida teise, linna sees asuva monumendi juurde. Aga me unustasime ühe asja. Monument oli kiviviske kaugusel gestaapo kontorist.

Kiiresti ümbritseti meie rühm relvastatud sõduritega, kes rivistasid meid seina äärde. Kui sõdurid olid meid seina äärde ajanud, leidsid nad maast mõned revolvrid. Ja kuna keegi ei tahtnud end nende omanikuks tunnistada, lasid sõdurid vabaks ainult naised ning need, kes olid 16-aastased ja nooremad. Mind, kes ma olin 18-aastane, vangistati koos 450 ülejäänuga. Mõne päeva pärast viidi meid üle transiitlaagrisse Compiègne’i lähedale Põhja-Prantsusmaal.

Teel Saksamaale

Minu esimene — ja kahjuks mitte viimane — kokkupuude Saksa sõduritega, kelle kiivrite vasak pool oli kaunistatud haakristi ja parem pool tähtedega SS (Schutzstaffel), toimus 17. jaanuaril 1944. Nad kogusid kokku sadu vange ja me pidime kõndima Compiègne’i jaama. Meid sõna otseses mõttes löödi jalaga kaubavagunitesse. Ainuüksi meie vagunis oli 125 vangi. Kolm päeva ja kaks ööd ei olnud meil midagi süüa ega juua. Mõne tunniga kukkusid nõrgemad kokku ja tallati jalge alla. Kahe päeva pärast jõudsime Buchenwaldi, sügavale Saksa sisemaale Weimari lähedal.

Pärast desinfitseerimist ja juuste mahaajamist anti mulle registreerimisnumber 41101 ning mind määratleti kui „kommunistlikku terroristi”. Karantiiniperioodi jooksul kohtasin dominikaani preestrit nimega Michel Riquet, kes sai pärast sõda kuulsaks oma jutlustega Pariisi Jumalaema kirikus. Koos teiste minuvanuste noormeestega küsisin temalt, miks Jumal selliseid õudusi lubab. Ta vastas: „Et taevasse pääsemine ära teenida, tuleb läbida hulgaliselt kannatusi.”

Igapäevaelu

Kõigi 61 baraki elanikud pidid tõusma umbes kell pool viis hommikul. Tulime välja palja ülakehaga ja pidime tihti raiuma jääd, et pesta. Seda pidi tegema igaüks, olgu tervis hea või halb. Järgnes leivajagamine: 200—300 grammi maitsetut leiba päevas koos margariinikilluga ja millegagi, mis ähmaselt moosi meenutas. Kell 5.30 olid kõik loenduseks kokku aetud. Kui kohutav kogemus oli kanda oma seljas välja neid, kes meie seast öö jooksul olid surnud! Laipade põletamise kibe suitsulõhn tuletas meile meelde meie kaaslasi. Pidime ületama vastikuse, meeleheite ja viha tunded, sest teadsime, et meiegi võime samamoodi lõpetada.

Minu töö BAU II Kommandos seisnes mitte millegi jaoks vajalike kraavide kaevamises. Otsekohe, kui 2-meetri sügavune kraav oli kaevatud, pidime selle sama hoolikalt täis ajama. Töö algas kell 6.00 ja kestis pooletunnise vaheajaga keskpäeval kuni 19.00-ni. Sageli tundus, et õhtune loendus ei lõpe mitte kunagi. Alati, kui sakslastel oli Vene rindel raskeid kaotusi, võis see kesta kuni keskööni.

Erinev rühm

Igaühte, kes püüdis laagrist põgeneda, oli kerge ära tunda, sest meil kõigil oli ebaühtlane soeng. Meie soengus oli keskel või külgedel triip, kus juuksed olid lõigatud kas väga lühikeseks või olid maha aetud. Kuid mõnedel vangidel oli siiski harilik soeng. Kes nad olid? Meie baraki vanem rahuldas meie uudishimu. „Need on Bibelforscherid (piibliuurijad),” ütles ta. „Aga mida teevad piibliuurijad koonduslaagris?” imestasin mina. „Nad on siin, sest nad kummardavad Jehoovat,” anti mulle teada. Jehoova! See oli üldse esimene kord, mil ma kuulsin Jumala nime.

Lõpuks sain piibliuurijatest natuke rohkem teada. Nad olid enamuses sakslased. Mõned neist olid olnud koonduslaagrites 1930-ndate aastate keskpaigast alates, sest keeldusid Hitlerile kuuletumast. Nad oleksid saanud vabaks, kuid nad keeldusid alla andmast. Schutzstaffel kasutas neid isiklike habemeajajatena ja neile anti eritöid, mis nõudsid usaldusväärset personali, näiteks töö administratiivpostidel. See, mis meis huvi äratas, oli nende meelerahu: viha või protesti- ja kättemaksuvaimu täielik puudumine. Ma ei suutnud seda mõista. Kahjuks ma ei osanud piisavalt saksa keelt, et tookord nendega vestelda.

Surmarong

Liitlaste pealetungi tõttu saadeti vange kaugemale sisemaa laagritesse, kuid need muutusid kohutavalt ülekoormatuteks. Ühel hommikul 6. aprillil 1945. aastal võttis SS meist 5000 inimest ja sundis meid kõndima üheksa kilomeetrit Weimarisse. Neile, kes ei suutnud sammu pidada, tulistati külmavereliselt kaela. Kui me viimaks Weimari jaama jõudsime, ronisime lahtistesse kaubavagunitesse ja rong väljus. See eksles 20 päeva ühest raudteejaamast teise läbi Saksamaa ja seejärel Tšehhoslovakkiasse.

Ühel hommikul manööverdati osa meie rongist haruteele. Sõdurid võtsid välja automaadid, avasid kaubavaguni väravad ja tapsid kõik sees olnud vene vangid. Mispärast? Tosin vangi oli tapnud oma valvurid ja öösel ära põgenenud. Mul on tänaseni silme ees läbi vaguni põranda rööbastele nirisev veri.

Lõpuks saabus rong Dachausse, kus Ameerika sõjavägi meid kaks päeva hiljem vabastas. Kogu 20-päevase reisi ajal oli meie ainsaks toiduks olnud natuke tooreid kartuleid ja veidi vett. Reisi alguses oli meid 5000, aga ainult 800 jäi ellu. Paljud surid mõned päevad hiljem. Mis minusse puutub, siis veetsin peamise osa reisist laibal istudes.

Uus samm

Pärast minu vabanemist ei tundunud mulle miski loomulikumana, kui aktiivselt toetada Prantsusmaa Kommunistlikku Parteid, kuna olin lähedaselt seltsinud selle mitmete — ka silmapaistvate — liikmetega Buchenwaldis. Sain parteirakukese sekretäri abiks Grenoble’is ja mind julgustati läbima administraatorite kursus Pariisis.

Kuid ma pettusin peatselt. Meid kutsuti 11. novembril 1945 Pariisi paraadile. Seltsimees, kes meie rühma eest vastutas, sai meie majutamiseks teatud rahasumma; kuid ta ei tundunud tahtvat seda meie heaks kulutada. Olime sunnitud tuletama talle meelde aususe ja sõpruse põhimõtteid, mis pidid meid ühendama. Hakkasin mõistma, et paljudel silmapaistvatel meestel, keda olin tundnud, polnud tegelikult mingit lahendust maailma probleemidele. Pealegi olid nad enamuses ateistid, aga mina uskusin Jumalat.

Kolisin hiljem Lyonsi, kus jätkasin tööd joonestajana. Aastal 1954 külastas mind kaks Jehoova tunnistajat ja ma tellisin ajakirja Awake! Kaks päeva hiljem tuli mind külastama üks mees koos ühega neist naistest, kes olid koputanud mu uksele. Mõistsime koos oma naisega järsku, et oleme huvitatud vaimsetest asjadest.

Järgnenud vestluse ajal meenutasin Buchenwaldis olnud Bibelforschereid, kes olid oma usule nii truud. Alles siis mõistsin, et need Bibelforscherid ja Jehoova tunnistajad on üks ja sama rahvas. Tänu piibliuurimisele võtsime naisega seisukoha Jehoova poolel ja meid ristiti aprillis 1955.

Minu mälestused on nii värsked, nagu oleks see kõik eile toimunud. Ma ei kahetse läbielatud raskeid katsumusi. Need on mind tugevdanud ja aidanud mul mõista, et selle maailma valitsustel on vähe pakkuda. Kuigi isiklikud kogemused võivad teisi ainult teatud määral aidata, oleksin õnnelik, kui minu kogemused suudaksid aidata tänapäeva noortel näha läbi selle maailma teesklust ning otsida seega häid ja õigeid väärtusi tõelisest kristlusest, nii nagu Jeesus seda õpetas.

Tänapäeval on kannatused ja ebaõiglus osa igapäevaelust. Nagu Bibelforscher koonduslaagrites, ootan ka mina, et saabuks parem maailm, kus vennalik armastus ja õigus õitseb vägivalla ja fanaatilise idealismi asemel. Aga niikaua püüan kristliku koguduse vanemana teenida koos oma naise, laste ja lastelastega Jumalat ja Kristust nii hästi kui suudan. — Laul 112:7, 8. — Jutustanud René Séglat.

[Pildid lk 28]

Ülal: Loendus laagris

Vasakul: Buchenwaldi värav. Värava kohale on kirjutatud: „Igaühele teenete kohaselt”

[Pildid lk 29]

Ülal: Buchenwaldi krematoorium

Vasakul: Igal lavatsil kuusteist vangi