Justinus — filosoof, apologeet ja märter
„ME NÕUAME, et kristlaste vastu esitatud süüdistusi uuritaks, ja kui nende tõesus on kinnitatud, neid teenitult karistataks ... Aga kui mitte keegi meid mitte milleski süüdi mõista ei saa, keelab teid õige kaalutlus süütutele inimestele õelate kuulujuttude põhjal kahju tegemast ... Sest kui saades teada tõe, te ei tee, mis on õige, ei saa te endid Jumala ees mitte kuidagi vabandada.”
Nende sõnadega pöördus teisel sajandil m.a.j. Rooma keisri Antonius Piuse poole Justinus Märter, kes tunnistas end kristlaseks. Justinus palus, et kohus uuriks kainelt nende elu ja tõekspidamisi, kes end kristlasteks tunnistavad. See õiguse nõudmine tuli mehelt, kellel on väga huvitav taust ja filosoofia.
Varased aastad ja koolitus
Justinus oli umbes aastal 110 m.a.j. Samaarias Flavia Neapolises, praegusaegses Nabluse linnas sündinud mittejuut. Ta kutsus end samaarlaseks, kuigi ta isa ja vanaisa olid tõenäoliselt kas roomlased või kreeklased. Tema üleskasvamine paganlikes oludes ja janu tõe järele juhtisid teda hoolsalt filosoofiat uurima. Kuna ta ei leidnud otsitut stoiklaste, peripateetikute ega pütaagorlaste hulgast, süvenes ta Platoni ideedesse.
Ühes oma töös räägib Justinus oma soovist vestelda filosoofidega ja ütleb: „Andusin ühe stoiklase õpetusele; kui siis olin temaga koos veetnud märkimisväärselt palju aega ega saanud Jumalast enam mingeid lisateadmisi (sest tal endalgi polnud teadmisi), ... lahkusin tema juurest ja läksin teise filosoofi juurde.” — Dialogue of Justin, Philosopher and Martyr, With Trypho, a Jew.
Järgmisena läks Justinus peripateetiku juurde, keda huvitas rohkem raha kui tõde. „Kui olin mõned päevad selle mehe juures olnud,” räägib Justinus, „nõudis ta minult tasu, et meie läbikäimine poleks tulutu. Sel põhjusel hülgasin ka tema ja usun, et ta pole üldse filosoof.”
Igatsedes kuulda „valitud filosoofiat”, Justinus „läks ühe väga kuulsa pütaagorlase juurde — mehe juurde, kes oli omaenda tarkusest väga heal arvamusel”. Justinus ütleb: „Kui ta intervjueeris mind ning ma avaldasin soovi saada tema kuulajaks ja jüngriks, ütles ta: ’Ja mis siis? Tunned sa hästi muusikat, astronoomiat ja geomeetriat? Arvad sa, et võid käsitleda ühtki neist [jumalikest] asjadest, mis edendavad õnnelikku elu, kui sa pole kõigepealt kursis nende asjadega?’ ... Kui tunnistasin oma võhiklikkust, saatis ta mu minema.”
Kuigi Justinus oli araks muutunud, jätkas ta tõeotsinguid ja pöördus nimekate platonistide poole. Ta teatab: „Seejärel veetsin niipalju aega kui võimalik mehega, kes hiljuti meie linna oli kolinud — ta oli terane mees, kel oli platonistide hulgas kõrge positsioon, — ja ma tegin iga päev hiigelsuuri edusamme ..., nii et peagi arvasin, et olen saanud targaks; aga see,” tõdeb Justinus lõpuks, „oli minu rumalus.”
Justinuse kontaktid filosoofidega olid tõeotsinguil viljatud. Kord merekaldal mõtisklemas olles kohtus ta eaka kristlasega, „ühe vana mehega, kel polnud sugugi põlastusväärne välimus ja kelle käitumine oli alandlik ning lugupeetavalt viisakas”. Järgnenud vestlus juhtis ta tähelepanu Piibli põhiõpetustele, mis keskendusid Jumala täpse tundmise vajadusele. — Roomlastele 10:2, 3.
Kristlane, kelle nime pole mainitud, ütles Justinusele: „Kaua enne praegust aega elasid teatud mehed, kes eelnesid neile, keda peetakse filosoofideks, kes olid õiglased kui ka Jumala poolt armastatud mehed, kes ... ennustasid ette tulevasi sündmusi, mis nüüd aset leiavad. Neid kutsutakse prohvetiteks. Vaid nemad, ... täis Püha Vaimu, mõistsid tõde ja teatasid seda inimestele.” Õhutades edasi Justinuse teadmisjanu, ütles kristlane: „Nende kirjutised on ikka veel olemas, ja inimene, kes neid loeb, saab väga palju lisateadmisi asjade algusest ja lõpust.” (Matteuse 5:6; Apostlite teod 3:18) Vastavalt lahke härra tungivale soovitusele uuris Justinus hoolega Pühakirja, ning paistab, et arendas suurel määral lugupidamist Piibli ja selle prohvetiennustuste vastu, nagu on näha ta kirjutistest.
Tema tööde põhjalikum vaatlemine
Justinusele avaldas muljet kristlaste kartmatus surmaga kohtumisel. Ta hindas ka Heebrea Kirjade tõepäraseid õpetusi. Et toetada argumente oma teoses Dialogue With Trypho, tsiteeris Justinus 1., 2., 3. ja 5. Moosese raamatut, 2. Saamueli raamatut, 1. Kuningate raamatut, Laule, Jesajat, Jeremijat, Hesekieli, Taanieli, Hooseat, Joeli, Aamost, Joonat, Miikat, Sakarjat ja Malakiat, samuti evangeeliume. Nende Piibli raamatute hindamist tema poolt võib näha dialoogist Tryphoga, kus Justinus käsitleb judaismi, mis uskus Messiasse.
Teatatakse, et Justinus oli evangelist, kes igal võimalusel head sõnumit kuulutas. Tõenäoliselt reisis ta laialdaselt. Teatud aja oli ta Efesoses, ja ilmselt asus ta üsna pikka aega Roomas.
Justinuse kirjalike tööde hulgas on kristlaste kaitseks kirjutatud apoloogiad. Oma esimeses apoloogias First Apology püüab ta hajutada paganliku filosoofia tihedat pimedust Pühakirjast tuleva valgusega. Ta deklareerib, et filosoofidel on õõnes võltstarkus, kontrastina Kristuse jõulistele sõnadele ja tegudele. (Võrdle Koloslastele 2:8.) Justinus kaitseb põlatud kristlasi, kellega ta end samastab. Peale pöördumist esines ta edasi filosoofina, öeldes, et ta on omandanud ainukese tõelise filosoofia.
Kuna teisel sajandil elanud kristlased keeldusid paganjumalate kummardamisest, peeti neid ateistideks. „Me pole ateistid,” esitas Justinus vastulause, „sest me kummardame universumi Valmistajat ... Neid asju on meile õpetanud Jeesus Kristus ... ta on tõelise Jumala Poeg.” Seoses ebajumalakummardamisega ütles Justinus: „Nad teevad selle, mida nad ise nimetavad jumalaks; mis meie meelest pole mitte üksnes mõttetu, vaid mis lisaks Jumalat häbistab ... Milline sõgedus! Liiderlikel meestel kästakse valmistada jumalaid, et teie neid kummardaksite.” — Jesaja 44:14—20.
Tehes arvukalt viiteid Kristlikele Kreeka Kirjadele, väljendab Justinus oma usku ülestõusmisse, kristlikku moraali, ristimisse, Piibli prohvetiennustustesse (eriti Kristusega seotud olevatesse) ja Jeesuse õpetustesse. Seoses Jeesusega tsiteerib Justinus Jesajat, teatades: „Valitsus on [Kristuse] õlgadel.” Justinus ütleb samuti: „Kui paneme oma lootuse inimese kuningriigile, peame hülgama ka meie Kristuse.” Ta käsitleb kristlaste katsumusi ja kohustusi, näitab, et õige Jumala teenimine nõuab, et ollakse Tema tahte tegija, ja ütleb lisaks, et „Ta läkitab inimesi kõigi rahvaste sekka neid asju kuulutama”.
Justinuse teine apoloogia The Second Apology of Justin (usutavasti vaid esimese jätk) on adresseeritud Rooma senatile. Justinus pöördub roomlaste poole, rääkides kogemusi kristlastest, keda kiusati taga pärast seda, kui nad olid tulnud Jeesus Kristuse täpsele tundmisele. Paistis, et Rooma võimud ei hinnanud Jeesuse õpetuste silmapaistvat moraali, mis peegeldus kristlastest kodanike käitumises. Isegi vaid enda tunnistamisel jüngriks võisid olla saatuslikud tagajärjed. Seoses kristlike doktriinide varasema õpetajaga tsiteerib Justinus isikut nimega Lucius, kes küsis: „Miks karistasite seda meest, kes pole ei abielurikkuja, ei hooraja, ei mõrvar, ei varas, ei röövel, ei süüdlane üheski teises kuriteos, vaid kes on ainult tunnistanud, et teda kutsutakse kristlaseks?”
See, kui eelarvamuslikult suhtuti tol ajal neisse, kes end kristlasteks tunnistasid, väljendub Justinuse avalduses: „Seetõttu oletan, et mõned, keda ma olen nimetanud, peavad ka minu vastu vandenõu ja löövad mind posti; ehk teeb seda Crescens, mees, kes armastab bravuuritseda ja hoobelda; sest pole väärt kandma filosoofi nime, mees, kes annab avalikku tunnistust meie vastu asjus, mida ta ei mõista, öeldes, et kristlased on ateistid ja jumalakartmatud, ning teeb seda eksiteele viidud rahvahulga soosingu võitmiseks ning selleks, et neile meeldida. Sest kui ta meid ründab, ilma et ta oleks lugenud Kristuse õpetusi, on ta kõlbeliselt täiesti rikutud ja kaugelt halvem kui kirjaoskamatud, kes tihti loobuvad arutlemast või andmast valetunnistust asjus, mida nad ei mõista.”
Tema surm
Kas Crescensi või teiste küünikute käe läbi anti Justinus üles Rooma prefektuurile kui riigikukutaja ning mõisteti surma. Umbes aastal 165 m.a.j. raiuti tal Roomas pea maha ja temast sai „märter” (tähendab „tunnistaja”). Seetõttu kutsutakse teda Justinus Märter.
Justinuse kirjastiilis pole ehk seda omaaja teiste õpetatud meeste sära ja taktitundelisust, kuid ta innukus tõe ja õigluse eest on ilmselt ehtne. Ei saa kindlalt öelda, mil määral ta elas kooskõlas Pühakirja ja Jeesuse õpetustega. Ometigi on Justinuse tööde väärtus nende ajaloolises sisus ja arvukates viidetes Pühakirjale. Nad lasevad heita sügavama pilgu nende elule ja kogemustele, kes end teisel sajandil kristlasteks tunnistasid.
Tähelepanuväärsed on Justinuse püüded näidata keisritele kristlaste vastu suunatud tagakiusamise ebaõigsust. See, et ta hülgas paganliku religiooni ja filosoofia ning pooldas Jumala Sõna täpset tundmist, tuletab meile meelde, et Ateenas rääkis apostel Paulus julgelt epikuurlastest ja stoiklastest filosoofidega tõelisest Jumalast ja ülesäratatud Jeesus Kristusest. — Apostlite teod 17:18—34.
Justinusel endal oli mõningane teadmine surnuist ülestõusmisest, mis toimub Millenniumi ajal. Piibli tõene ülesäratamislootus on tõesti uskukinnitav! See on kinnitanud kristlasi, kui nad tagakiusamisega silmitsi on seisnud, ja teinud nad võimeliseks vastu pidama suurtes katsumustes, isegi surmani. — Johannese 5:28, 29; 1. Korintlastele 15:16—19; Ilmutuse 2:10; 20:4, 12, 13; 21:2—4.
Niisiis otsis Justinus tõde ja hülgas kreeka filosoofia. Apologeedina ta kaitses nende õpetusi ja kombeid, kes tunnistasid end kristlaseks. Kuna ta tunnistas end kristlaseks, sai talle osaks märtrisurm. Eriti märkimisväärne oli see, et Justinus hindas tõde ja andis julgesti tunnistust, hoolimata tagakiusamisest, sest neid omadusi võib leida Jeesuse tõeliste järelkäijate elust tänapäeval. — Õpetussõnad 2:4—6; Johannese 10:1—4; Apostlite teod 4:29; 3. Johannese 4.