Aare Egiptuse prügimägedelt

KAS sa loodaksid leida prügimäelt hinnalisi Piibli käsikirju? Egiptuse liivade keskel juhtus eelmise sajandi lõpus just nii. Kuidas?

Alates aastast 1778 kuni 19. sajandi lõpuni avastati Egiptuses ootamatult mitmeid papüürustekste. Süstemaatilised otsingud algasid aga alles sada aastat tagasi. Kuni tolle ajani leidsid kohalikud fellahid pidevalt muistseid dokumente ja Inglismaa poolt toetatav Egiptuse Uurimisfond mõistis vajadust saata välja oma ekspeditsioon, enne kui on liiga hilja. Nad valisid kaks Oxfordi õpetlast, Bernard P. Grenfelli ja Arthur S. Hunti, kes said loa uurida ala, mis asub Faiyūmi põllumajanduspiirkonnast lõunapoole (ülal).

Koht nimega Behnesa tundus oma muistse kreeka nime Oxyrhynchos tõttu Grenfellile paljutõotav. Egiptuse kristluse keskusena oli Oxyrhynchos neljandal ja viiendal sajandil m.a.j. tähtis paik. Läheduses oli asunud mitmeid varaseid kloostreid ja selle provintsilinna varemed olid laialdasel maa-alal. Grenfell lootis sealt leida kristliku kirjanduse fragmente, aga otsingud kalmistutel ja majade varemetes ei andnud mingeid tulemusi. Järele jäid ainult linna prügimäed, mõned neist 9 meetrit kõrged. Seal kaevamine papüüruste leidmiseks tundus peaaegu lüüasaamise tunnustamisena; kuid uurijad otsustasid proovida.

Aardeleid

Jaanuaris 1897. aastal kaevati proovikraav ja mõne tunniga leiti muistseid papüüruse tükke. Need sisaldasid kirju, lepinguid ja ametidokumente. Tuulest kantud liivaga kaetuna säilitas kuiv kliima neid ligi 2000 aastat.

Vaid veidi rohkem kui kolme kuuga leiti Oxyrhynchosest ligi kaks tonni papüüruse tükke. Kakskümmend viis suurt kasti täideti ja viidi Inglismaale. Ja igal talvel järgneva kümne aasta jooksul naasid need kaks kartmatut õpetlast Egiptusse, et suurendada oma kollektsiooni.

Kord, kaevates välja Tebtunise surnuaeda, tõid nad päevavalgele ei midagi muud kui krokodillimuumiad. Keegi tööline lõi pettumusest ühe muumia tükkideks. Oma hämmastuseks leidis ta, et see oli mässitud papüüruslehtedesse. Nad avastasid, et teised krokodillid olid samamoodi töödeldud ja mõnedel olid papüürusrullid torgatud ka kurku. Päevavalgele tulid muistsete klassikaliste kirjutiste fragmendid koos kuninglike määruste ja lepingutega, mis olid segamini äriaruannete ja erakirjadega.

Milline väärtus kõigil neil dokumentidel oli? Need pakkusid suurt huvi, sest enamik oli kirjutatud lihtinimeste poolt koinees, tolle aja kreeka üldkeeles. Kuna paljud nende kasutatud sõnad esinevad ka Piibli Kreeka Kirjades, „Uues Testamendis”, sai äkitselt ilmseks, et Pühakirja keel ei olnud eriline Piibli kreeka keel, nagu mõned õpetlased arvasid, vaid igapäevane lihtinimeste keel. Niisiis, võrreldes seda, kuidas sõnu kasutati igapäevastes olukordades, saadi selgemalt aru nende tähendusest Kristlikes Kreeka Kirjades.

Piibli käsikirjad

Leiti samuti fragmente Piibli käsikirjadest ja need, kirjutatuna konarlikus kirjas ilma eriliste ilustusteta ning halva kvaliteediga materjalile, esindasid tavalise inimese Piiblit. Uurigem mõningaid leide.

Arthur Hunt leidis koopia Matteuse evangeeliumi esimese peatüki Mt 1 salmidest 1 kuni 9, 12 ja 14 kuni 20, mis olid kirjutatud unitsiaalides (trükitähtedega) kolmandal sajandil m.a.j. Selle sümboliks sai P¹ ja see on esimene ühik erinevatest paikadest leitud papüürustekstide kataloogis, mis nüüd küünib ligi saja käsikirja või käsikirja osani Kristlikest Kreeka Kirjadest. Millist kasu tõid Hunti leitud vähesed salmid? Kirjutusstiil dateeris need selgelt kolmandasse sajandisse m.a.j. ja teksti kontrollimine näitas, et see oli kooskõlas veidi varasema tekstiga, mille olid koostanud Westcott ja Hort. P¹ on praegu USA-s Pennsylvanias Philadelphia Ülikooli Muuseumis.

Ühest koodeksist ehk raamatust pärit oleval papüüruslehel on lehe vasakul poolel osad Johannese 1. peatükist ja paremal poolel osad Johannese 20. peatükist. Puuduvate osade rekonstrueerimine kinnitab, et algselt oli kogu evangeeliumi jaoks olemas 25 lehte, ja kõige varasemast ajast peale pidid need sisaldama 21. peatükki. Sellele anti number P⁵, dateeriti kolmandasse sajandisse m.a.j. ja on nüüd Briti Raamatukogus Inglismaal Londonis.

Roomlastele 1:1—7 sisaldav fragment on kirjutatud nii suurte ja konarlike tähtedega, et õpetlased on mõelnud, et see võis olla koolipoisi harjutus. Sellel on praegu number P¹⁰ ja see on dateeritud neljandasse sajandisse m.a.j.

Üks palju suurem leid sisaldab umbes kolmandikku kirjast Heebrealastele. See oli ümber kirjutatud rulli tahaküljele, mille esiküljel olid rooma ajaloolase Liviuse klassikalised kirjutised. Miks nii erinev materjal esi- ja tagaküljel? Neil päevil tähendas kirjutusmaterjalide nappus ja hind seda, et vana papüürust ei võinud minema visata. Praegu nimekirjas kui P¹³, on see dateeritud kolmandasse või neljandasse sajandisse m.a.j.

Papüürusleht, mis sisaldab Roomlastele 8. ja 9. peatüki osi, kirjutatuna väga väikeste tähtedega, on pärit raamatust, mille leht oli umbes 11,5 sentimeetrit pikk ja ainult 5 sentimeetrit lai. Paistab, et Pühakirja taskuformaadis väljaanded olid olemas kolmandal sajandil m.a.j. Sellest sai P²⁷ ja see on üldiselt kooskõlas Codex Vaticanusega.

Osad neljast kreekakeelse Septuaginta koodeksi lehest sisaldavad osi 1. Moosese raamatu kuuest peatükist. See koodeks on tähtis seepärast, et see on dateeritud teise või kolmandasse sajandisse m.a.j. ja need peatükid puuduvad Codex Vaticanusest ning on defektsed Codex Sinaiticuses. Numbri all Papyrus 656 on need lehed praegu Inglismaal Oxfordis Bodleiani raamatukogus.

Kõik need fragmendid ei osutunud märkimisväärselt erinevaks olemasolevatest varasematest käsikirjadest ja kinnitavad seega, et Piibli tekst oli sel varasel ajal Egiptuse kõrvalises paigas harilike inimeste seas ringluses. Need kinnitavad ka meie usku Jumala Sõna usaldatavusse ja täpsusse.

[Pilt lk 27]

Papüürus Faiyūmist, mis sisaldab osi Johannese 1. peatükist

[Allikaviide]

Briti Raamatukogu loal

[Pildi allikaviide lk 26]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.