India ookeani saared kuulevad head sõnumit

INDIA ookeani lääneosas Madagaskari suhtes kaarjalt paigutatud saared — Rodrigues, Mauritius, Réunion, Seišellid, Mayotte ja Komoorid — on hajutatud enam kui 3,9 miljoni ruutkilomeetri suurusele alale. Kuigi need saared on nii laial maa-alal, on nende maismaa pindala kokku ainult 7300 ruutkilomeetrit. Oma 2,3 miljoni elanikuga kuuluvad need maailma kõige tihedamalt asustatud saarte hulka.

Elanikkonna hulgas on umbes 2900 Jehoova tunnistajat, kes töötavad hoolsalt, et kuulutada saareelanikele head sõnumit Jumala Kuningriigist. Oma isoleerituse tõttu hindavad need tunnistajad eriliselt reisivate ülevaatajate külaskäike ja iga-aastasi kokkutulekuid, mida korraldab Vahitorni Ühingu harubüroo Mauritiusel Vacoases. Need on sündmused, mil nad võivad tõeliselt tunda Jesaja 42:10 sõnade tähendust: „Laulge Jehoovale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Kohagu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud!”

Hiljuti reisisid harubüroo esindajad saartele, et külastada kogudusi ja korraldada iga-aastast ühepäevaste erikokkutulekute sarja, mis käsitles teemat „Saage pühaks kogu oma käitumises” ja põhines tekstil 1. Peetruse 1:15, NW. Ookeani tohutute vahemaade ületamiseks toimus reis suuremalt jaolt õhuteed kaudu, vahel nüüdisaegsete reaktiivlennukitega, kuid tihti ka palju väiksemate propellerlennukitega. Kasutati ka kuunareid ja purjeprikke. Tule meiega ja vaata, kuidas saared kaugel India ookeanis kuulevad head sõnumit!

Esimene peatus — Rodrigues

Pärast poolteisetunnist lendu Mauritiuselt näeme korallrahu. See märgib India ookeanis väikest maasilma ümbritseva suure laguuni välimist serva. Meie esimene peatuspaik on Rodriguese saar.

Lennuväli on ehitatud maast väljasirutuvale koralleendile, mille nimetus on Point Coraille. Siin paikkonnas on korallid nii paksud, et neid võib saagida plokkideks ja kasutada ehitusmaterjalina. Väike buss viib meid kitsast looklevat teed mööda lennujaamast peamisse linna Port Mathurini. Ühes paigas võime näha kaugeid korallrahusid otse teiselpool saart, sinist laguuni ja kaljust kaldajoont. Kuna vihmaperiood on äsja lõppenud, on mäeküljed kaetud värske pehme rohuga, mille keskel on punktidena rohtusöövad veise-, lamba- ja kitsekarjad.

Väike puhas kuningriigisaal Port Mathurini kesklinnas on meie ühepäevase erikokkutuleku kohaks. Töö Rodriguesel algas aastal 1964. Nüüd on 37 000 elaniku hulgas 36 hea sõnumi kuulutajat. Milline rõõm on näha kohal 53 inimest ja ühte 18-aastast noormeest, keda ristiti. Tema ema, kes küll ei osanud lugeda ega kirjutada, võttis tõe vastu 1969. aastal ja on jätkanud Jehoova teenimist perekonna vastuseisust hoolimata. Nüüd on kaks tema last pühendunud Jehoovale.

Pärast kokkutulekut jääme üheks nädalaks saarele kuulutama. Me räägime mauriitiuse kreooli keelt, mida kõneldakse ka siin, Rodriguesel. Bussisõit ja jalutuskäik viivad meid meie territooriumile — rohelisse orgu, mis ulatub kõrgendikuteelt mereni välja. Milline kaunis vaatepilt: türkiissinine laguun, valge korallrahu ja sügavsinine ookean tagaplaanil! Saanud reipust värskest saastamata õhust, oleme valmis minema.

Kõnnime piki väikseid teeradu läbi põldude ja ületame soise jõe, et jõuda orus asuvate paljude väikeste majadeni. Saame igas kodus südamliku vastuvõtu osaliseks ja võime majavaldajatele rääkida peatselt saabuvatest Kuningriigi õnnistustest. Varsti oleme kaugel all orus ja on aeg minna koju. See tähendab põhiliselt mäkketõusu ja tundidepikkust kõndimist, kuid kohalik külalislahkus tuleb meile abiks — meile pakutakse küüti maastikuauto kastis.

Väsitava väljasõidu järel oleme rõõmsad, et võime naasta kaunisse Beeteli kodusse Vacoases. On kavas korraldada kaks ühepäevast erikokkutulekut linnahallis. Esimesel päeval tuleb 760 inimest. Nad on pooltest saare 12 kogudusest. Järgmisel päeval jagame sama programmi koos 786 inimesega ülejäänud kuuest kogudusest. Nädalavahetusel ristitakse neli uut inimest. Hea sõnumi viimises saareelanikele osaleb 30 eripioneeri ja 50 üldpioneeri.

Kauged Seišellid

Üsna peatselt peame jälle lendama, seekord otse põhja, rohkem kui 1600 kilomeetrit üle avamere saarele nimega Mahé Seišellidel, mida kreooli keeles nimetatakse Zil Elwannyen Sesel, mis tähendab „Kauged Seišelli saared”. Suure vahemaa tõttu saab harubüroo korraldada ainult kaks külaskäiku aastas. Ühepäevane erikokkutulek ja ringkonnakokkutulek peetakse kolmel järjestikusel kevadpäeval. Piirkonnakonvent peetakse hiljem aasta jooksul. Nüüd, oktoobri keskel, oleme siin piirkonnakonvendi puhul, millele järgneb nädalane külaskäik kogudusse. Ka siin võime kasutada oma mauriitiuse kreooli keelt.

Lähedalasuvate Praslini ja La Digue’i saarte vennad on juba saabunud. Kui erutav, sest esindatud on 12 rahvust! Kokkutulekukohaks on kohalik kuningriigisaal, ühe tunnistaja maja taga olev ümberehitatud suur garaaž. Kuna külastajatega kokku on ainult kuus venda kõlblikud programmis osalema, on mõnedel eesõigus esitada nelja päeva jooksul mitmeid kõnesid. Ja 81 kuulutajat on erutatud, nähes konvendi viimasel päeval kohal viibimas 216 inimest.

Pärast konventi läheme kuunaril Praslinile, mis on Mahést 40 kilomeetrit kirdes. Meie 18-meetrine alus on tehtud takamahakipuust. Sujuvalt liikuv laev suudab mahutada 50 reisijat ja umbes 40 tonni lasti. Lahkudes Mahé sadamast ja suunates käila ähmaselt paistvale Praslinile kaugel silmapiiril, võime tunda, kuidas meid veab edasi diiselmootor, millel on abiks kahes mastis paisuvad valged purjed.

Kahe ja poole tunni pärast teeme ringi ümber kaljuse neeme ja siseneme kauni St. Anne’i lahe rahulikumatesse vetesse. Pikale maabumissillale astudes näeme oma vendi ootamas. Sel väiksel saarel on 13 kuulutajat ja mujalt on tulnud 8 külalist. Seega tunneme suurt erutust, kui näeme, et väiksesse saali on erikõne puhuks kogunenud 39 inimest. Kui hea kasvupotentsiaal!

Praslinil olles peame külastama kaunist Vallée de Maid. See on koduks seišelli palmile, mis kannab maailma suurimaid seemneid, millest igaüks kaalub kuni 20 kilo. Rohelise metsa jahedas varjulisuses näeme neid palme igas kasvustaadiumis. Ametlik matkajuhend selgitab, et kõrgeim neist oli 31-meetrine, kui seda viimati 1968. aastal mõõdeti. Mõningad neist kõrgetest puudest arvatakse olevat 800 aastat vanad. Kulub 25 aastat, enne kui puu hakkab vilja kandma, ja 7 aastat, enne kui pähklid valmivad. Pole ime, et brošüür hoiatab: „Võtke kaasa vaid fotosid, jätke maha vaid jalajälgi”!

Järgmisel hommikul kell seitse läheme laevaga väikesele La Digue’i saarele. Maabumissilla ümber on kogunenud palju väikseid laevu. Nende abil peavad 2000 elanikku välismaailmaga ühendust. Kohtame vanemat abielupaari Šveitsist, kes on olnud neil saartel alates 1975. aastast. Selle asemel, et võtta „härjataksot”, jalutame mööda rannajoont, mida ääristavad mere ja vihma poolt siledaks uhutud muljet avaldavad roosast graniidist kaljud. Pärast hommikueinet vabas õhus suundume mõnede huvitatud inimeste koju läbi väikese kaitseala, kus pesitseb haruldane must kärbsenäpp. Kolmteist inimest on kogunenud, et kuulata kreoolikeelset kõnet. Kohtame abielupaari, kes on teinud kõik vajaliku, et registreerida oma abielu, nii et nad võivad vaimselt edeneda. Tõesti, isegi neil väga kaugetel saartel kogub Jehoova kokku rahvaste rikkusi.

Tagasi Réunionile

Réunion on kõige kõrgemalt arenenud saar, mida me oma reisil külastame. Maale lähenedes näeme neljarealist kiirteed, mille on täis kiilunud pealinnast Saint-Denisest tulev liiklus. Kõrgehitised täidavad mere ja mägede vahelise ala. See saar on umbes 580 000 inimese koduks ja on osutunud Kuningriigi tunnistustöö viljakaks põlluks. (Matteuse 9:37, 38) Praegu on seal umbes 2000 innukat hea sõnumi kuulutajat 21 koguduses.

Ühepäevane erikokkutulek viiakse läbi suurel kaetud staadionil. Oleme õnnelikud, nähes, et kohale on tulnud 3332 inimest, ja kui erutav on, et 67 uut inimest esitavad end ristimiseks! Pärast saare misjonäride seltsingu nautimist oleme teel oma järgmisse sihtkohta.

Mayotte — Parfüümisaar

Kahetunnise lennu järel alustab meie 40-kohaline reaktiivlennuk maandumist Pamanzi lennuväljale, saarekesele, mis on 1,9-kilomeetrise silla abil ühenduses Mayotte’i pealinna Dzaoudziga. Sinine taevas, valged pilved, lopsakad mäeküljed ja sügavsinine ookean üheskoos annavad pildi rahurikkast troopilisest paradiisist. Mayotte’ile on sobivalt pandud hüüdnimeks Parfüümisaar tema ilangipuude meeldiva aroomi tõttu. Selle õite ekstrakti saadetakse Prantsusmaale, kus seda kasutatakse maailmakuulsate parfüümide lähtematerjalina.

Peasaarele on 15 minutit praamisõitu. Peale kehakinnitust misjonikodus kutsutakse meid raamatu-uurimisele 19 kilomeetri kaugusel saare teises otsas. Niipalju siis meie puhkekülaskäigu ootustest! Ronime lahtisesse maastikuautosse, et minna judinaid tekitavale sõidule kitsastel teedel. Tundub, et sõidame vaid hädavaevu mööda inimestest, lehmadest ja teistest sõidukitest. Aga meie prantslasest autojuht tunneb teed. Peatselt saabume Chingonisse, kus kohtame peret, kelle kodus uurimine peetakse.

Isa, endine muhameedlane, tutvustab oma kaheksat last. Tema noorim poeg, kes on nelja-aastane, tervitab meid, nagu hiljem teada saame, traditsioonilisel viisil. Ta paneb käeselja teise käe peopessa ja seisab meie ette, käed anumakujuliselt kokku pandud. Püüame ta käsi esiti raputada, seejärel püüab mu naine poisi käsi oma pea peale panna. Suurte ümmarguste silmadega ootab väike sõber kannatlikult, kahtlemata imestades, mida me teeme. Lõpuks teeme õigesti: paneme tema käed tema pea peale. Uurimine algab 14 kohalviibijaga. Poole peal tuleb üks huvitatu ja kätleb igaüht. Ka see on ilmselt üks nende tavadest.

Tagasiteel läbi nüüd juba pimeneva maakoha näeme vilksamisi tohutuid nahkhiiri, kes suunduvad puude poole, et õhtustada. Tunneme ka käänulisele teele kukkunud leivapuu vilja teravat aroomi ja mangode, papaiade ning guaavade magusat lõhna. Siin elutsevad leemurid, väiksed ahvisarnased rebase näo ja pika kõvera haarduva sabaga loomad. Üle künka tipu jõudes näeme hingetukstegevat pilti. Oranžikaspunane täiskuu on just tõusnud üle merelahe ja heidab vaiksele veele kumava peegelpildi. Isegi meie autojuht aeglustab käiku, et seda imetleda. Ülejäänud reisi kestel vaatame seda igas kurvis.

Järgmisel hommikul läheme koos misjonäridega kuulutama. Esimesena külastame noort meest, kes on õpetaja ja räägib head prantsuse keelt. Ta istub põrandal ja meie tema voodil. Järgmine uurimine on samuti noormehega, ja ta pakub meile istet oma madratsil tillukese toa põrandal. Peatselt hakkame nihelema, kuigi püüame mitte välja teha krampidest jalgades ja mööda selga alla nirisevast higist. Pole kerge keskenduda uurimisele, mida viiakse läbi osaliselt prantsuse ja osaliselt mahoori keeles, kui naabri raadio pasundab kõige uuemaid poplaule.

Meie viimane külaskäik on naabrusest Komooridelt tulnud noore mehe poole. Ta vabandab, et ei räägi eriti hästi prantsuse keelt, võtab välja oma brošüüri ja on valmis alustama. Kui misjonär jätkab mulle millegi selgitamist, katkestab noormees meid ja ütleb, et hakkab lõiku ette lugema. Ta käsib viisakalt meil vait olla. Kõik need inimesed on muhameedlased, kuid nad tõesti hindavad seda, mida õpivad Piiblist.

Me imestame, miks õpib nii palju noori mehi ja nii vähe noori naisi või tüdrukuid. See, nagu meile räägitakse, tuleneb ühiskondlikest ja perekondlikest tavadest. Kuna polügaamia on religioosselt ja ühiskondlikult tunnustatud ja iga naine elab omas kodus, on isa mõju minimaalne; ema on see, kes valitseb. Me saame ka teada, et tütred jäävad tavapäraselt abiellumiseni ema juurde. Pojad aga lahkuvad kodust murdeeas ja ehitavad endale oma banga ehk hüti või elavad teiste poistega ühes bangas. Sellises olukorras on noored mehed vabad uurima kui tahavad, aga ainult vähestel tüdrukutel on selline vabadus.

Pühapäev on erikokkutuleku päev. Ilm on alguses ilus, kuid keskpäeval hakkavad kogunema pilved ning peatselt hakkab sadama tihedat vihma. Keegi ei näi sellest eriti välja tegevat, sest see vaid toob jahutust. Siin me leiame jälle külluslikku vaimset varandust, kuna 36 kuulutajat ja pioneeri rõõmustab, et kohal on 83 inimest ja 3 uut inimest ristitakse.

Suursündmus on brošüüri Naudi elu maa peal igavesti! väljaandmine nende omas keeles. See ei ole mitte ainult ainuke Vahitorni Ühingu väljaanne mahoori keeles, vaid senini ainuke mistahes väljaanne selles keeles. Selles on ladina kirja alla kirjutatud araabia kiri. Inimesed õpivad koolis araabia tähestikku, kuid mitte araabia keelt. Nad võivad korrata palveid araabia keeles ja lugeda Koraani araabia keeles; kuid nad ei mõista, mida nad räägivad. Lugedes brošüürist araabia kirja, olid nad hämmastunud, et nad võivad seda mõista. See, mida nad loevad, on tegelikult nende oma mahoori keel, mis on kirjutatud hääldamise järgi araabia tähestikus. On rõõm näha, kuidas nende näod särama hakkavad, kui nad saavad aru, mida nad loevad.

Brošüüre on inimestele kerge levitada. Ühes kauges külas läheneb meile keegi mees ajal, kui me räägime ühe naisega. Ta hakkab meie vennaga mahoori keeles väga jõuliselt rääkima. Tundub, et ta on kõva vastane. Mees jätkab mõne aja, žestikuleerides ohtrasti. Vend selgitab hiljem, et see mees kaebas: „Kuidas te võite tahta, et me mäletaksime asju, mida te meile räägite, kui te käite meie juures ainult kord aastas? Kuidas te võite nii teha? Te peaksite tulema tihedamini meile neist asjust rääkima.”

Need sõnad väljendavad ka meie tundeid. Jehoova kindlasti kogub kõigi rahvaste rikkused Kuningriigi hea sõnumi läbi. Kuigi saareelanikke eraldavad suured ookeaniavarused, liidavad nad oma hääled võimsaks kiitushüüuks, mis esitatakse Jehoova Jumalale, nende Valmistajale ja taevasele Isale. — Haggai 2:7.

[Kaart lk 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SEIŠELLID

INDIA OOKEAN

KOMOORID

MAYOTTE

MADAGASKAR

MAURITIUS

RÉUNION

RODRIGUES

[Pilt lk 23]

Kaljune neem Praslinil St. Anne’i lahes

[Pilt lk 24]

„Härjatakso” Seišellidel La Digue’il

[Pilt lk 25]

Uue brošüüriga kuulutamine Mayotte’il