Kristliku laitmatuse säilitamine sõjast rebestatud Libeerias
Pealtnägija jutustus
„KUI elevandid võitlevad, kannatab ka rohi.” Kui tabavalt võtab see Lääne-Aafrika vanasõna kokku kõik selle, mis toimus hiljutises sõjas Libeerias! Umbes 20 000 inimest sai surma ja pool maa 2,6-miljonilisest elanikkonnast pidi oma kodust lahkuma. Enamik kannatanutest polnud sõdurid; nad olid „rohi” — süütud mehed, naised ja lapsed.
Sellel ajal, kui sõda 1989. aasta detsembris puhkes, rõõmustasid peaaegu 2000 Libeeria Jehoova tunnistajat pideva kasvu üle ja vaatasid kindlustundega tulevikku. Kurb küll, aga ka nemad olid osa ’rohust, mis kannatas’.
Sõja laienemine
Sõda puhkes Libeeria ja Côte d’Ivoire’i vahelise piiri ümbruses, ja peagi suundus pagulastevool pealinna Monroviasse, linna, kus elab üle poole miljoni inimese. Jehoova tunnistajate misjonärid evakueeriti kõigepealt Gantast ja seejärel Gbarnast 1990. aasta märtsist kuni maini, mil lahingud liikusid lõuna poole. Nad olid viimaste neist linnadest lahkuvate elanike seas. Sõda jõudis haripunkti, kui relvajõud 1990. aasta 2. juulil Monroviasse jõudsid.
Mitte keegi polnud ette valmistunud järgnevateks õudusteks. Kolm erinevat armeed pidasid tänavatel raskekahurite, rakettide ja granaadiheitjatega ägedaid lahinguid. Neid, keda polnud tapetud seepärast, et nad olid vihatud suguharu liikmed, kimbutati pidevalt ja otsiti läbi. Ühel augustiööl hukkas sõjahulluses surmakomando üle 600 mehe, naise ja lapse, kes Püha Peetruse kirikus varju otsisid.
Sajad inimesed põgenesid lahingute eest, kaasas vaid riided, mis neil seljas olid. Perekonnad lahutati ja veel kuid hiljem oli neil võimatu kokku saada. Paistis, et kogu Monrovia elanikkond on vahetunud, tühjad majad olid asustatud sõdurite ja teistest linnaosadest kokku voolanud põgenikega. Üle poole Monrovia elanikkonnast pidi oma kodust lahkuma. Enamik kaotas kogu oma vara, samuti vähemalt ühe sugulase surma läbi. Mõned kaotasid mitmeid sugulasi.
Olukord läks nii kriitiliseks, et viis Lääne-Aafrika teist maad saatsid oma sõdurid, püüdmaks rahu taastada. Enamik lahingutegevusest oli 1990. aasta oktoobri lõpuks vaibunud. Kuid siis laotus üle laastatud linna näljahäda otsekui surilina. Hädaabiorganisatsioonid teatasid, et teatud ajal kannatas alatoitluse all peaaegu kolmandik Monrovia alla viieaastastest lastest ja iga päev suri üle saja inimese. Ka saagiahned hangeldajad ei teinud asja kergemaks; paljud varastasid hädaabina tulnud riisi ja müüsid seda 20 või enam dollarit tass. Haigused, eriti koolera, möllasid kõikjal, sest linna vee-, sanitaar- ja elektrivõrgud olid täielikult hävitatud.
Kohutavalt kannatasid ka ligikaudu tuhat Monrovia Jehoova tunnistajat. Enamik põgenes linnast ja läks maale, samal ajal kui teised läksid laevaga Ghanasse ja Nigeeriasse või teed mööda Côte d’Ivoire’i või Sierra Leonesse. Üle 30 tunnistaja kaotas elu 1990. aasta juulist kuni detsembrini. Mõned said surma tulevahetuses, teised surid haiguste ja nälja tagajärjel. Ilmselt olid tapetute hulgas ka Teenijate Väljaõppekooli lõpetanud ameeriklastest misjonärid Alan Battey ja Arthur Lawson. Kuidas küll Piiblil põhinev ülestõusmise lootus lohutab neid meie hulgast, kes kaotasid sel kohutaval ajal oma sugulased või sõbrad! — Apostlite teod 24:15.
Kristlik vennaskond tegevuses
Kui sõda möllas edasi, otsisid paljud kodust lahkuma sunnitud tunnistajad varjupaika Jehoova tunnistajate harubüroost ja teisel pool linna asunud misjonäride kodust. Mõned otsisid kaitset, sest nad olid selle suguharu liikmed, keda sõdurid antud piirkonnas tapsid. Enamikule neist anti harubüroos tööülesanded ja nad olid hindamatuks abiks toiduvalmistamisel ja koristamisel, kuna teistele tehti ülesandeks varuda lähedal asuvatest soodest söögiks kõlblikke taimi, kui oli võimalik väljas liikuda.
Inimesed magasid kõikjal, misjonäride magamistubades, koridorides, väljastamisosakonnas ja toimetustes. Kaevasime ja hoidsime korras väljakäike. Naistele tehti ülesandeks teenida meditsiiniõdedena ja nad hoolitsesid edukalt paljude malaariasse ja palavikutõppe haigestunute eest. Kõhulahtisus oli alaline probleem.
Korraldasime spetsiaalseid koduõppusi, kaasa arvatud varjumine pommide eest. Kui siis vastasväed suurtükimürskudega tulistasid, olime treenitud kiiresti harubüroo varjenditesse minema. Kuigi meie kolme meetri kõrgune müür pakkus mõningat kaitset, ei pakkunud see küllaldast kaitset tagasi põrkuvate kuulide eest. Peagi sarnanes meie katus pipratoosiga, sest seal oli nii palju auke!
Paljud riskisid oma eluga, kui kaitsesid kaaskristlasi nende eest, kes püüdsid neid tappa sellepärast, et nad kuulusid vihatud suguharusse. Ühel päeval saabus harubüroosse pisarais kristlik õde koos oma ellujäänud lastega, üks neist oli kahenädalane beebi. Ta mees ja murdeealine poeg olid äsja ta silme all maha lastud. Enne kui mõrtsukad tagasi pöördusid, et naist ja teisi lapsi otsida, õnnestus ühel tunnistajal nad ära peita.
Üks teine perekond saabus harubüroosse koos ristimata kuulutajaga, kes oli neil aidanud leida kaitset tema suguharu inimeste poolt tapmise eest. Kui siis olukord muutus ja ristimata kuulutaja ohtu sattus, päästis perekond endi suguharu liikmete käest tema.
Korduvalt tuli misjonäridel harubüroo väravate juures relvastatud meestega rääkida, et hoida neid tagasi valdusi läbi otsimast või rüüstamast. Kord tormas sisse vihane salk, sihtides meid relvadest ja väites, et me peidame ühe teatud suguharu liikmeid. Nad olid hämmastunud, nähes, kui rahulikult kohalikud tunnistajad käituvad, istudes vaikselt ja kuulates kristlikul koosolekul, mis parasjagu käimas oli. Nad otsisid maja läbi, kuid ei leidnud seda, mida otsisid. Suutsime alati sissetungijaid veenda, et me ei peida sõdureid ega ühtegi nende vaenlast. Meie kui kristlased oleme erapooletud.
Kord saabus ägeda tulistamise ajal harubüroosse rühm tunnistajaid, kandes venda, kellel oli parandamatu vähktõbi. Meie kurvastuseks suri ta peagi. Hoovi kaevati haud ja me pidasime tõeliselt liigutavad matused! See vend oli olnud üks meie parimatest kohalikest vanematest, kes oli palju aastaid ustavalt teeninud. Lahkumiskõne ajal, mida peeti tulevahetuse taustal, kogunes fuajeesse umbes sada kodust lahkuma sunnitud inimest.
Toidu ja vee hankimine
Toiduvarud olid väga piiratud. Juba enne sõja puhkemist ei toonud kaupmehed enam toiduaineid sisse. Niisiis oli linna jäänud väga vähe toitu. Harubüroo toiduvarust oleks meie pere 12 liikmele jätkunud mitmeteks kuudeks, kuid mõnikord elas meie juures ligi 200 inimest, kaasa arvatud meeleheitlikult abi otsivad naabrid, kes polnud Jehoova tunnistajad. Igaühele oli lubatud vaid üks tagasihoidlik söömaaeg päevas; taolisel toiduratsioonil elasime mitmeid kuid. Kõik olid näljased. Beebid olid vaid luu ja nahk ning lebasid jõuetult vanemate kätel.
Peagi olid meie toiduvarud lõpukorral. Kust saaksime lisa? Monrovias polnud avatud mitte ükski kauplus. Kõikjal, kuhu vaatasid, uitasid näljased inimesed toitu otsides ringi. Inimesed sõid kõike — kaasa arvatud koeri, kasse ja rotte. Kaks harubüroo misjonäri otsustasid püüda minna Kakatasse, umbes 60 kilomeetri kaugusel asuvasse linna, kus tulevahetus oli lõppenud.
Nad kinnitasid autoakendele ajakirju Vahitorn ja märke, et teha end tuntavaks kui Jehoova tunnistajad. Peale mitmete kontrollpunktide läbimist peatas ja küsitles neid suur tüse mees, kellel granaadid rinnal ja revolver küljel rippusid. Nad teatasid, et on Jehoova tunnistajad, ja ütlesid talle, et tahavad jõuda Kakatasse, et hankida toitu.
„Järgnege mulle,” ütles ta. „Olen siin lahingukomandör.” Ta viis nad oma staapi. Saanud teada, et me anname varjupaika kodust lahkuma sunnitud inimestele, andis ta oma meestele korralduse toimetada meie harubüroosse 20 kotti riisi, kusjuures iga kott kaalus 45 kilo! Lisaks anti neile luba minna Kakatasse ja relvastatud valvele anti ülesanne nad ohutult ülejäänud kontrollpunktidest läbi viia.
Kakatas kohtusid nad meie kristliku venna Abrahamiga, kes oli kaupluseomanik. Ta oli varunud meie jaoks kastitäied toitu, muuhulgas piimapulbrit, suhkrut, juurviljakonserve ja teisi hädavajalikke kaupu. Oli tõepoolest imeline näha, kuidas meie vendade eest nende reisi ajal hoolitseti. Kindlasti meeldis Jehoovale see, et me jagasime oma toitu sõprade ja naabritega, sest nüüd olid meie toiduvarud rikkalikult täienenud. — Õpetussõnad 11:25.
Ka Monrovia teises küljes hoolitsesid misjonäridekodu misjonärid kodust lahkuma sunnitud inimeste eest, ja ka nemad said ootamatutest allikatest abi. Näiteks sai üks misjonär kolm kotti riisi sõdurilt, kes mäletas teda sellest ajast, kui ta 16 aastat tagasi sõduri elukohas teenis. Üks teine misjonär sai neli kotti riisi pärast seda, kui ühe võitleva osapoole juht teda isiklikult küsitlenud oli.
Ühel ajal näis, et meil tuleb veenappuse tõttu harubüroost evakueeruda. Mõningat aega oli meie kaev paljude ühiskonnaliikmete ainuke joogivee allikas. Kuid meie veepumba elektrigeneraatori jaoks vajalik kütusetagavara hakkas otsa saama. Kui meie probleemist kuulis mees, kes esimestel lahingupäevadel oli harubüroost kaitset leidnud, otsis ta hindamisest selle vastu, mida me tema heaks olime teinud, meile kütust, nii et meie veetagavara ei lõppenud kunagi.
Vaimse tugevuse säilitamine
Kui 1990. aasta oktoobris meile, viimastele misjonäridele, esitati tungiv soovitus Libeeriast lahkuda, seisis meil meeles peamine küsimus: kuidas meie vennad ja õed toime tulevad? Aruannete põhjal, mida oleme sellest ajast saadik saanud, on ilmne, et nad on pidevalt hõivatud teenimisega.
Enne sõda oli iga kuulutaja keskmine teenistuses oldud tundide arv umbes 17. Ometigi oli sõja ajal, vaatamata pidevale vajadusele otsida metsast toitu, mõnede koguduste keskmine 20 tundi kuulutaja kohta! Lisaks paljundasid paljud meie õed Vahitornide nappuse tõttu uurimisartikleid käsitsi, et pühapäevase uurimise ajal oleks rohkem koopiaid kasutusel.
Monrovia lähiümbruse neljas koguduses oli väga palju tunnistajaid, kes olid linnast lahingute eest põgenenud. Need sõbrad olid kaotanud kõik, mis neil oli, sest neil polnud võimalik minna tagasi oma kodudesse, et sealt midagi võtta. Tegelikult olid paljud kuude kaupa oma lastest ja vanematest võitlusliiniga eraldatud! Neis neljas koguduses oli 30. märtsil Jeesuse surma Mälestusõhtul kokku 1473 juuresviibijat.
Umbes 300 Monroviasse järelejäänud tunnistajat tegid erilisi pingutusi, et olla Mälestusõhtu kuul abipioneerteenistuses, kuigi vaid mõni nädal tagasi olid nad nälja tõttu füüsiliselt nii nõrgad, et suutsid vaevalt käia. Nad tegid inimeste Mälestusõhtule kutsumisel väga hoolega tööd, ja juuresviibijaid oli kokku 1116.
Üks Monrovia kristlik vanem selgitas: „Otsustasime 1990. aasta detsembris taas meie kuningriigisaali koosolekutega algust teha. Esimene kord oli kohalviibijaid 17. Hiljem kasvas arv 40-ni ja jäi mõneks ajaks 40 ümber püsima. Siis kasvas 24. veebruaril meie osavõtjate arv 65-ni ja nädal hiljem 85-ni. Peaaegu kõik koguduse kuulutajad vastasid ka kutsele olla märtsikuus abipioneerteenistuses.”
Teiste eest hoolitsemine
„Meie kiriku vennad olid sõjaajal üksteise [vastassuguharru kuulujate] tapmisega hõivatud,” märkis ühe tunnistaja sugulane, kes polnud ise tunnistaja, „usukaaslaste jaoks polnud neil kunagi aega.” Aga kui erinev oli olukord Jehoova rahva keskel!
Näiteks kirjutas ühe lähedaloleva abistusrühma juhataja vendadele, kes hoolitsesid harubüroo eest 1991. aasta veebruaris: „Väljendagu see kiri tänu ja hindamist teie ja teie korraldatud laoruumide eest, mille te meie inimestele toidujagamise ajaks andsite. Teie inimsõbralik žest ilmutab teie kui Ühingu tahet tuua sellele maale rahu ja head tahet. Jätkake palun oma head teenistust.”
Teiste maade Jehoova tunnistajad olid kiired reageerima oma Libeeria vendade vajadustele. Hädaabi on tulnud sellistest maadest nagu Sierra Leonest ja Côte d’Ivoire’ist Lääne-Aafrikas, Hollandist ja Itaaliast Euroopas ning Ameerika Ühendriikidest.
Üks väike tüdruk, kelle ema oli hukatud, kuna ta oli vihatud suguharu liige, väljendas oma tänulikkust saadud abi eest. Ta kirjutas: „Suur tänu kõigi mulle saadetud asjade eest. Tänu teile tunnen, otsekui ema oleks mu juures. Kaotasin sõjas tema ja oma väikese venna. Ma palun Jehoovat, et ta teid kõiki õnnistaks. Olen 11-aastane.”
Täis tänumeelt saadud abi eest, kirjutas ka vend, kellel on kuueliikmeline perekond ja kelle naine pidi end teatud suguharust põlvnemise tõttu kuude kaupa varjama: „Meie pole sisse murdnud inimeste kodudesse, et nende omandit röövida ja müüa ning ometigi, erinevalt oma naabritest, on meil iga päev midagi süüa, sest me teame, kuidas kasutada targasti seda vähest, mis meil on. Oleme seda õppinud Jehoovalt.”
Tugevat muljet avaldas ka ühe venna vaimsus, kes koos oma naise ja kahe lapsega Côte d’Ivoire’i oli põgenenud. Ta oli maha jätnud kauni maja, mis hiljem maatasa põletati. Ometigi ütles ta, et kõige rohkem haiget tegi mitte majast, vaid teokraatlikust raamatukogust ilmajäämine!
Saadi hinnalisi õppetunde
Vaadates möödunule, võin hinnata seda, et Jehoova on andnud meile mitmed hinnalisi õppetunde. Tundes isiklikult mitmeid, kes säilitasid oma laitmatuse ja jäid ellu, samuti ka paljusid, kes säilitasid oma laitmatuse ja surid, õppisin hindama, et on tähtis, et meil oleks apostel Pauluse meelelaad, kes kirjutas: „Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me siis elame või sureme, oleme Issanda omad.” — Roomlastele 14:8.
Üks teine kauaaegne misjonär märkis: „Kogu selle aja õppisime, et Jehoova on võrratu Abimees. Täpselt nii, nagu ütles Paulus: ’Me olime enestegi arvates surma mõistetud, et me ei loodaks eneste peale, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.’ ” (2. Korintlastele 1:9; Laul 30:11) Ta lisas: „Sõja tõttu hakkasime mõistma, et Jehoova rahvas on tõepoolest Jeesuse poolt esiletõstetult ennastohverdava armastusega riietatud vennaskond.” — Johannese 13:35.
Hästi näitab meie kristliku vennaskonna tugevust ühe Libeeria õe kiri mõnedele meist, misjonäridele, kes me pidime 1990. aasta oktoobri lahingute ajal maalt lahkuma. „Palvetan, et te kõik peagi Libeeriasse tagasi tuleksite ja et me võiksime pidada kokkutuleku,” kirjutas ta. „Oo! Ma ei jõua seda päeva ära oodata. Vaid mõte sellest teeb mu õnnelikuks.”
Jah, tulevikus on imeline näha, kuidas Libeerias on täielikult taastatud tavaline kristlik tegevus. Meie õel on õigus; pärast misjonäride ja teiste põgenike tagasipöördumist toimuv kokkutulek Monrovias on väga rõõmurikas. Selles pole mingit kahtlust!
[Kaart lk 27]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
LIBEERIA
Monrovia
Kakata
Gbarnga
Ganta
SIERRA LEONE
GUINEA
CÔTE D’IVOIRE
Atlandi ookean
[Pilt lk 28]
Kodust lahkuma sunnitud tunnistajate lapsed sõja ajal harubüroos
[Pilt lk 31]
Libeeria põgenikud sorteerimas Côte d’Ivoire’i Jehoova tunnistajate poolt annetatud riideesemeid